Eesti Kelguhoki Koondis pidas näidismatši Jõgeval

Pühapäeval, 12.veebruaril 2012 algusega kell 12.00 pidas Eesti Kelguhokikoondis näidismängu Jõgeval - Eesti külmapealinnas. Kõnealuse jääkohtumise aluseks oli Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev ja linnapea Kalmer Lain siiras kutse - esitada kohalikule elanikkonnale vahetu ettekujutuse saamiseks atraktiivse talispordimängu liikumispuudega inimestele kohandatud varianti. Loomulikult tuleb siinkohal nimetada ka legendaarset Eesti jäähoki legendi, kauaaegset jõgevalast Uno Veski't, kelle osa nii selles esitlusmängus kui ka tulevase Jõgeva Jäähalli algatuses ei ole võimalik alahinnata

Nii võttiski selle ala Eesti rahvuskoondis tänuga vastu kutse, jagas omad rivid kaheks ning tulim iseennast proovile panema ning rõõmuga jääsporti näitama.

Hommik tunnistas end suurepäraste päikesepaistega, aga samuti mõõduka külmaga - 16 kraadi allpol 0-i. See kõik ei takista spordimehi ja nende toetajaid - publikuarvuks tuli nimetada kolmekohaline inimhulk.

Kuigi ilm andis mängu kulgedes järele, olid esimese kolmandiku järgselt mängijate kulmud vahvalt härmas. Lohutuseks paistev päike andis aga oma soojusega kinnitust kõigile - mehed jääl ja jää ümber ajavad õiget asja.

Mänguajaks sai kokku lepitud 3 periodi kestusega 15 minutit jooksvat aega - tavareeglites mängitakse 3korda 15 minutit puhast mänguaega. See on ka peale selle, et istutakse mängides spetsiaalsetel kelkudel, ning ühe hokikepi asemel on liikumise ning litrimängimiseks kasutusel kaks hokikepi (peale väravavahi, kes kasutamas ühte mänguvahendit), praktiliselt ainus erinevus tavahokist - kogu muu reegliraamat on mõlemas mängus sama.

Sama on ka mängu iseloom - nii individuaalne meisterlikus, meeskondlik murdmatu vaim kui ka kõik hokile iseloomulikud mänguelemendid on täielikult samased, andes nii mängijatele kui ka pealtvaatajatele võimaluse saada osa tõeliste meeste mängust.

Pühapäevase lahingu valgete ja siniste viisikute vahel võitis tõeline sport - kolme periodi järgselt oli seis küll valgete kasuks 3:2, kuid viiest bullitist kummalegi meeskonnale sündis ilma igasuguse eelneva kokkuleppeta ausas spordis viik - 3:3.

Ise mängijana soovin samasugust sportlikku mõõduvõtmist, koos kõikide asjade aluseks oleva oskusega leppida omavahel kokku nii tingimustes kui ka vajadustes elanikkonnale rajada Jõgevale Jäähall jõudu ja jaksu meile küllakutse esitanud tublidele kohalikele omavalitsusjuhtidele, aga ka koostööle pühendunud abimeestele, kelle hulgas Tiit Lääne

Kui toimetate õigesti ja asjakohaselt, siis 2015. aastal tahaksin korraldada Euroopa Meistrivõistlused Kelguhokis just selles kohas - Jõgeval

Tänudega
Alar Õige

Minu sõbrad-vaprad naised

Minu sõbrad-vaprad naised.

Oleks väga kasulik saada paremini teada, kuidas puuetega naissportlased kogevad oma naiste ja tüdrukute olukorda Eestis.

Vaid seda tausta teades on võimalik läbi viia viljakas arutelu, kuidas parandada puuetega naiste ja puuetega tüdrukute ja emade olukorda kaasates neid värvikasse spordiellu.

Naised on vähe esindatud invaspordis, nt. sõudmises on ainult kaks naist, miks?
Kindlasti on tänapäeva infoühiskonnas probleemiks paljudele puuetega naistele internetiga varustatud arvuti olemasolu, k.a. pimedatele kohandatud arvutiprogrammidega ja värskete operatsioonisüsteemide ja viirustõrjega.

Spordi organisatsioonides juhtivad ametikohad on palju sagedamini hõivatud meeste, kui naiste poolt nt. Eesti Paraolümpia Komitee Täitevkomitee liikmetest on Are Eller, Õnne Pollisinski, Marge Kõrkjas, Signe Falkenberg, Mallika Koel, Kaido Tiislär, Alar Õige, president Toomas Vilosius, Peasekretär Alan Kiil, Tehniline sekretär Liisa Eller.
Kes Teil otsustab oma spordiseltsi/ühingu tuleviku üle?

Tundub olevat ka puudus usaldusväärsest ja süstemaatilisest statistikast puuetega naiste olukorra kohta spordielus.

Hariduslik tase on kõrgem puuetega naiste seas võrreldes puuetega meestega. Kas puuetega naiste seas on palju töötavad ja kõrgepalgalisi oma ala spetsialiste, kipun arvama et neid on, aga nende vaba aeg ei ole aktiivne invasport, miks?

Kas Eestis puudub sobiv spordiala või puudest tingitud lisakulud tõepoolest ei kata nende abivahendite ja transpordi hulka, mis on vajalik puuetega naise aktiivse spordielus osalemiseks. Puudub isikustatud toetuse määr/ liik invaspordiga tegelemiseks nii riigi kui kohaliku omavalitsuse tasandil. Tavaelus, see mis on kantud kehtivasse rehabilitatsiooni plaani või piirduda füsio- või hüppoteraapia, tegevusterapeudi ja massašiga ja on väga kauge soovitustega minna jõusaali või kasutada personaalse treeneri nõuandeid.

Kas meie invaspordielu on lõbus, hariv ja taastoodav? Pingutusi selles suunas on tehtud aastaid mitmete ühingute ja liitude poolt (laagrite ja spordipäevade näol), aga vaatamata sellele need üksikud proff invasportlased pürgivad tähtede poole ikka kas oma või oma pere eelarve ja aega täielikult ohverdades saavutamaks kiireid ja tõhusaid tulemusi nagu valged varesed.

Kuidas tunnustatakse naissportlasi ja kas on mõeldud selles suunas? Näide: naissportlane, kes parandades oma isikliku rekordi 17 sekundi võrra saab autasustamisel roosa armsa šokolaadi tahvli ja sama koha eest meest auhinnatakse tehnilise imevidinaga.

Mis on probleemid? Kas naissportlaste ja harrastajate hulga probleem on meil konkreetse ja adekvaatse info puudumine ja transpordi raskus jõudmaks spordiareenile ja samuti spordirajatise ligipääsetavus ja selle inimsõbralik mugav kasutus, kus ka ümbritsev keskkond (treenerid, abipersonal) on abivalmid ja avatud. Nt. ei teata, et juhtiv koer tohib olla koos pimedaga spordiklubis. Nt. teatud spordiklubi personal on läbinud viipekeele kursusi, olles märganud vaegkuuljate ja kurtide spordilembeid treenis osalemas.
Kas mingil tasemel on põhirõhk pandud oma tervise eest hoolitsemisele või profikarjäärile või rahvaspordile ja vabaaja veetmisvõimalusele? Kindlasti vastavalt rõhu asetusele naissportlane peab saama lahendama oma spetsiifilisi nõudeid, alates kaitse/spordi riietusest ja kohandatud inventarist võttes arvesse spordiala jätkusuutlikust ja nõudluse olemasolu.

Kas puuetega mehed saavad tihedamini abiraha, et osta isiklik kohandatud auto, naised aga saavad abiraha, et kasutada ühistransporti. Nt. puuetega naised on rohkem sõltuvuses invatakso limiidist jagades seda mitmekesi trenni sõites või trennis tagasi pöördul koju, teisalt naine on sõltuvuses kohandatud ühistranspordi graafikust, sest teadagi naistel on vaja käia poes, lapsega arstil, juuksuris ja selleks peab saama kasutama ühte ainsat taksolimiiti või teatud piiratud liikumismarsruudiga bussiliine. Aeg on samuti määrav faktor ja pühendades oma aega invaspordile kindlasti naissportlane soovib saada vastu kvaliteeti, sest ainult selliselt saad nõuda naissportlaselt võimsamad ja kiireid tulemusi. Selleks, et naissportlasel jätkuks vaprust ja kindlat meelt valida endale meelepärane spordiala peab selle treeningukulu jääma mõistlikus piirile ja ei ohusta puuetega naise ja tema pere ellujäämist, kui tegu on nt. töötu puuetega naisega.

Kui mehi portreteeritakse, siis on nad tihti kirjeldatud kui vaprad inimesed, kel on õnnestunud teostada end olenemata oma puudest. Puuetega naisi on aga sagedamini kujutatud kui ohvreid. Tsiteerides Puuetega Inimeste Rahvusvahelise Organisatsiooni (DPI) Itaalia raportit „kuidas saab puudega naine süüdistada kurjategijat, kui ta sõltub oma ellujäämises sellest mehest? Kuidas saab puudega naine, kes kannatab vägivalda, süüdistada oma lähedast, kellest ta sõltub, et korraldada oma elu, pesta ja minna tualetti; kui tal ei ole majanduslikku iseseisvust, et elada omaette?“


Tarkust ja sallivust kõikidele sõbrapäeval liikudes valearusaamistest vastastikuse mõistmise ja kööstööni invaspordis.