Elva laager 2012

Spordirahvas kogunes taas suvisesse Elvasse ja tegijate arvestuse kohaselt toimus EIL spordilaager juba 22. korda. Hea on tõdeda, et mõned osalejad on kõikidest laagritest osa saanud ning on mida meenutada.
2012 a. spordilaager jääb meelde pisut väiksema arvu osalejate poolest, kui varasemad aastad. Kuid sportida sai iga osaleja, toimus BOCCIA võistkondlikud võistlused, meistritiitliga sõitis koju Rapla meeskond.
Oli RATASTOOLI VIGURSÕIT, kus oli osalejaid naiste, meeste ja noorte arvestuses. Uudsete spordialadena olid üsna populaarsed alad MINIGOLF  ja DISC GOLF.
TEERAJA ORIENTEERUMISE võistlusel osalejad kiitsid võistluse head korraldust ja tõdesid, et oli huvitav võistlus ja kindlasti tahaks sellest võistlusest veel teinegi kord osa saada.
Tavapäraselt toimusid MALE ja KABE võistlused, MÄLUMÄNG ning SÕUDEERGOMEETRITE võistlus- parasõudmine. VIBULASKMINE toimus sellel korral lastele ja noortele, kuid kahjuks peame korraldajatena tõdema, et noorte osakaal laagris on väga napp.
Laagri lõpetamisel tegi EIL peasekretär Signe Falkenberg üleskutse, et iga maakondlik oragnisatsioon ja kõik sportlased laagris toovad endaga järgmisel aastal spordilaagrisse kaasa noori liikumispuudega inimesi.
Sport ja liikumine on tervis!

Kersti Puusild

EIL juhatuse liige

Hurraaderii, hurraaderaa, mõnus on ajusid ragistada...

Harri Kestlane osales füüsilise puudega inimeste male MM-il. Ta jagab meiega oma muljeid allpool.
________________________________________________

INTELLEKTUAALNE  PÜÜDLUS ON VAJALIK!

Tere, mina olen Harry Kestlane - loodetavasti teretulnud. Ratastoolis, silmanägeminegi 0,00 - olematu. Käedki kangestunud sirgeks - jäigastunud. Kõige selle põhjuseks ränk haigus sclerosis multiplex.

Aga jututeemaks on chess - male. Taaskord õnnestus mul  tänu headele toetajatele/liitlastele - EIL, ELIL, Eesti Sclerosis Multiplexi Ühingute  Liit, head ZUMBA treenerid, Eesti Male Toetusühing, Kadrioru Maleklubi, head Puutepunkti saateklipile kaasaelajad ja kõik ülejäänud sõbrad ja helded sõbrakesed - osaleda IPCA (International Physically Disabled Chess Association) ehk siis Füüsilise Puudega Inimeste Male Assotsiatsiooni maailmameistrivõistlustel. 

Hea on olla tänulikkuse kehastus. Süda on liig väike, et nii palju tänulikkust mahutada! Kahe puude vahel valides tuleb mul ikka valida barjäärivaba keskkond, silmas pidades ratastoolis olemist. Barjäärivaba keskkond, et ei oleks barjääre, ukse lävepakke, treppe, et oleks vaid liftid ja sile reljeef. 

Kes mäletab mu eelmise aasta lugu, et minu saatja/attendant oli Astra, aga seekord (ohe südamepõhjast) ei olnud Astrat. Olime koos ELIL-i ja EIL-i inimestele tuttava Sulev Kuuskmäega. Kohustustega tuua, viia, panna, anda, tõsta, sai ta hakkama imehästi, hindele 5 miinus. Aga vaba aeg, nüüd tuleb juttu haridusasutusest ehk koolist, täpsemini VAHETUNDIDEST, mil emmal-kummal meist sai kas halvasti omandatud või jäi üldse omandamata keemia ja psühholoogia. Kui kahe inimese vahel puudub keemiline klapp, siis pelgalt psühholoogia võib mitte ka heaks abiliseks olla. Keemiline klapp tekitab hüva reaktsiooni, mida psühholoogia toetab. Aga veelkord, emmal-kummal jäi see meil kas omandamata või puudulikult omandatud sai.

Püsime ikka samal haridusteemal. Minu jaoks male ju ongi vaid haridus, elukestev õpe ja kõik partiid, kui mitte kontrolltööd, siis tunnikontrollid igatahes. Aga johtuvalt silmanägemise puudumisest märkan ma suuri vajakajäämisi mõtlemise dünaamikas. Jah, miks küll õpetaja ei ütle klassi ees, et sulgege silmad ja arvutage peast 4 neljandas astmes. Huvitav, et vastus on 256 ja niisama palju on kromaatika tabelis värve, mida inimsilm suudab eristada. Neist 7 on valged. Pardon, kui eksin.

Niisiis, osalesime Horvaatia linnakeses Split, 12-ndal IPCA Chess Championship'il, mis toimus 17.-26.06.2012. Viis paari oli neid, kes olid malelaua ääres kahekesi, abistajatega. Toome mõned näited, kuivõrd emake loodus võib inimlapsi hoolimatult kohelda.

Näiteks võta lugeja ette kujutada noormeest, kelle keha on kuidagi kokku surutud - käed ja jalad risti-rästi, nii et polegi aru saada, kus on käsi, milline jalg. Toit topitakse talle kurku, tõstetakse püstakile ja raputatakse, et toit allapoole libiseks - neelata, neelata, neelata... neelata, armas lugeja, ja tunne sellest rõõmu.

Näide 2: Käed ja jalad samuti dekoratsiooniks, tunneb end koduselt ratastoolis ja malelaua juures, silmad näevad, aga kõrvad ei kuule ja sõnu ei tule rohkem suust, kui vaid see kile - "i" ja hale, nii hale - "a". Abistaja näitas talle kõiki malendeid eraldi, kuuldes sellal kas kiledat "i-d" või haledat "a-d".

Mina askeldasin braille-chessiga (malendid, mis kobamisi  puudutades ei lange...) niivõrd-kuivõrd. Sulev tõstis minu samme elektroonilisel malelaual ja niisamuti vastaspoole omi minu braille-chess laual. Nimetades ka notatsiooni nii, et mul ei olnud vajadustki käsikaudu kobada. Aga seejuures, taaskord peab mainima, et tundsin puudujääke ja vajakajäämisi mõtlemise dünaamikas, ehk siis mingi idee köitis, aga alternatiivile enam mõte ei suundunud.

Nüüd mõni sõna vastaspoolte stiilidest, mis mind hämmastas. Mina pakkusin nagu ikka mulle kombeks on, etturit, õieti tajumata, kas ma saan sellest mõned liinid või diagonaalidki enda kasuks pöörata, aga ülielastselt ei kulunud neil minutitki aega, et ohvri vastuvõtmisest loobuda. Nad vaid parandasid mõne oma malendi asukohta. Super-paindlikkus! Paindlikkus, jah, see ju üks intellektualismi viiest põhipostulaadist. Ei saa loetlemata jätta ka ülejäänud nelja - need on siis kiirus, mälu, fokusseerimine ja tähelepanu.

Veidi Splitist. Asub ta Aadria mere rannikul, Dalmaatsias. Üks Horvaatia kuurortlinnadest. Aadria meri oli tõesti meie Zagrebi hotellist, võimalik, et mõnikümmend meetrit allapoole. Kalarikkad toidud, ilmselt nende rahvusroog mitmesugustes variatsioonides. Hüva oli see, et laudadel asus klaaskarafinides vesi. Maitsev vesi, südamelegi võib hea olla. Ja toit ei saanud olla liiga kuiv. Ühesõnaga - ülihea ja palju ka. Kapsast oskasid nad imevahvalt serveerida - ribadeks viilutatud ja küllap siis õli ja äädikaga üle valatud - lausa sulas suus. Aga väljas oli 35 kraadine leitsak. Sees pöörlesid pea igas nurgas ventilaatorid. Õhtupoolikud olid muidugi õrnalt jahedamad, leebe tuulekesega. Mina eelpooltoodud põhjustel hotellist "Zagreb"  välja ei saanud ega Aadria mere rannikulegi lähemale mitte. Oleks küll tahtnud veidi lähemalt mere lõhna nuusutada...

Aga samal ajal oli Sulev  tubli FB-s informatsiooni jagama - selle eest võib teda küll kiita. Ja esimesed 6 partiid ma olin tõesti ilusasti 50% peal, kõrgemate reitingute vastu: 1 võit, 1 kaotus, 4 viiki. Olin tõesti rahul, pealegi olin ma sinna saabunud armunud olekus, mis soodustas igal juhul ajude ragistamist. Kuni multiplex leidis täiesti kohatul ajal viisi ja määra oluliselt ägeneda. Minul on silme ees pidevalt, silmad lahti ja silmad kinni, mõlema silma ees korraga, ööl ja päeval, roosa laik - roosa "pilt" silme ees. Ärgates seitsmenda vooru eel, oli õnnetuseks silme ees neoonroheline "pilt". Arusaamatu, ei iitsatanudki mitte. Loobusin toidust ja nukrutsesin. Partiile pidi ju ometi minema. Siis ka taipasin, et ühel käel on kõik 5 näppu jäänud sirgeks ja paindumatuks. Ega ma seda tagasi ei saa, mille ma multiplexile ära annan, primary  progressive nagu ma olen. Solu-medrol'i tilkumine 3.-5.07.2012 väheke ikka tõi leevendust. Ainult et ägenemise ajal on kogu elurõõm olematu, tahtejõud nullis... Sellest lähtuvalt lõpetasin turniiri 50% saavutamise asemel (julgen nii arvata) miinus 1-ga.

Üks tõde, mida ma seal omandasin - ei tohi tahta rohkem, kui on antud - peab vast täpsustama, et ei tohi langeda utoopiate küüsi. Saagem ikka reaalselt aru oma võimetest ja võimalustest, ärgem tahtkem rohkem, kui meile on antud... Eelkõige oleksin ma võinud kõik need 3 viimast partiid ka viiki leppida, aga olin veel rumal ja tahtsin rohkem, kui mulle antud on. Kodus analüüsides tean juba, et silicon friend ütleb, et mul oli nendes partiides 20-nda positsiooni ümbruses umbes 0,44 paremus - piisav, et mitte hoida end miinuspoolele langemast. 

Aga kurtmiseks pole põhjust! ARENGURUUMI MUL ON, JAH ON. Olin kui võrdne võrdsete seas, siiski kohati. Ja veelkord teile aitäh, head toetajad, liitlased! Sain kohtuda tõesti heade maletajatega. Ja sõbruneda ja vesteldagi. Siinkohal toon ühe vestluse katkendi. 

Do You speak an english? Yes, of course. Alustas minu üllatuseks siiski Venemaalt pärit chess-pedagoog. Tema elab Salehardi linnakeses Jamali regioonis. Ta jutust kuulsin seda, et Jamal ja Hantõ-Mansiisk on 2 regiooni Venemaal, kus lapsevanematele makstakse peale, kui nad lapse malekooli panevad - GAZPROM-i sotsiaalpoliitika. GAZPROM! GAZPROM? GAZPROM!? Elagu GAZPROM-i sotsiaalpoliitika! 

Veel tsipa omapärasem samast vestlusest, kummalisel kombel oli tema esimeseks maleraamatuks eestikeelne Valter Heueri "Meie Keres", millest ta lapsepõlves mitte mõhkugi aru ei saanud, olles siiski rahvuselt venelane, Venemaa venelane. Aga nüüd teatas ta mulle, et juba mõistab ta üht-teist sealt lugeda. Tänu sellele, et ta on lävinud ugrilaste, handide-mansidega. On see tõesti võimalik, et nii saab omandada meie keele? Ju on. Jamali piirkonnas elavad teatavasti neenetsid. Ma ei teagi, kas nemad on ka ugrilased. Ehk oskate aidata? Aga neil on õli ja gaas, mille varal edeneda.

Jätkame veel minivestlustega. Kui keegi eelmise aasta lugu mäletab või siis ei mäleta, kohtus Astra sel ajal Horvaatia  maletaja Kristo Kovacevic'i abistaja Vedraniga ja Vedran tähendavat horvaatia keeli avatud taevas ja et Astra on täht, siis kõlas justkui mõlema suust korraga - perfect match. Sel aastal tervitas mind Vedran ja küsis - she didn't came? Yes, sadly. Give me Astra e-mail. Ja kui paari päeva pärast Astralt telefonitsi küsisin, kas teie kirjavahetus on alanud, siis vastas ta "ei". Vajusin mõttesse, et siin ju pole internetipunkti, aga on WIFI-võrk, mille peale Astra teatas, et tal, Vedranil, on ju küll nii vaba hing, et ei kujuta teda ettegi mingi läptopi lõa otsas lohisemas. Super, Astra - aitäh! Mõneti nagu üks tänapäeva vabaduse definitsioonidest.

Põikame korraks põhjanaabrite majandus-sotsiaalpoliitika juurde. Jutuajamine cerebral palsy haige Tomiga, võib-olla aitan teid - tegu on looteeas või varases lapsepõlveeas saadud ajutraumaga, mis lööb kindlasti sassi liigutuste motoorika - ajutegevus oli igatahes Tomil ideaalipärane. Ta on sünnist saadik ratastoolis. Ja kui küsisin jutu jätkuks tema haridustee kohta, vastas ta, et on ka mõned kuud kõrgemas koolis õppinud. Aga miks nii vähe, ainult mõned kuud? Aga sellepärast, et ma olen lazy ja no talented. Üllatavalt aus vastus - meeldiv. Ja et ei ühtegi töötundi elu jooksul, siis oli huvitav kuulda, et tema sissetulek sotsiaalkindlustusametist on little bit less than thousand euro.

Eesti lipp ei ole ikkagi kõige madalamal.

http://chess-results.com/tnr76008.aspx?ix=1&art=1&lan=13&flag=30&turdet=YES

Official site:

http://www.crochess.com/

Kel võimalik, klikib PGN-i (post game notation) lahti

Mis minul veel õnnestus? Ma olen nüüd FIDE-rated - rahvusvaheliselt tunnustatud FIDE reitinguga. See on mulle emotsionaalseks plussiks ja edasiseks arengu soodustajaks.

http://ratings.fide.com/card.phtml?event=4503465

Järgnevalt aadressilt on näha, et Eestis on Rahvusvahelise Malefõderatsiooni poolt tunnustatuid 80 maletajat. Ja mul on hea meel, et minu lisandumisega võttis see number maagilis-ümmarguse  kuju - 80.

http://ratings.fide.com/topfed.phtml?ina=1&country=EST

Eesti on maailmas Top reitingutes 55-ndal kohal 151 riigi hulgas.

Olen küllalt palju informatsiooni vist jaganud, aga nüüd veel luuleread Marie Underilt:

Õnn ei tule nagu oodand ma ja lootnud, üle öö: 

ta on aastate hool ja valude töö.
Tantsusammul ei või rutata vastu talle veel -
Ristiskäsi tahan astu kui kirikuteel.

Ei ma hõiska ta poole kiiduhümnides häis,
selleks süda mul alles liig pisaraid täis.
Las ma põlvitan nuttes, suur õnn, sinu ees:
võta aset valust puhastet südame sees!

                 Jah Tõesti-

võta aset valust puhastet südame sees!

Võta aset valust puhastet südame sees.

Võta aset valust puhastet südame sees. 

Et mitte elada rutiinitalumatuse madalamail astmel, olen ikka püüdlik, püüdlik ja püüdlik... püüan üha enam ja enam.

Soovides teile ilu ja kordaminekuid kõiges ja kõigile, kõigile, kõigile,  kõigile, kõigile...

Harri Kestlane

Üllatusi täis juuli või üleskutse

Kes pole invasõudmist proovinud võiks selle ära teha, nüüd kohe ja praegu. Kas või homme, kohe!

Koht vaba, üks puudu, eriti vajalik vee trenninguteks!  Eriti vajalik Tallinnas või selle ümbruses!

Sina, kes sa oled tubli eestimaalane,  mees ja liikumise erivajadusega parimates aastates.

See kiri on sulle.

Miks? Miks sa oled vajalik? Just sina, kes sa loed seda juttu siin või tead kedagi, kellel puudu midagiJ

 Sellepärast, et täna 2.07.2012 LTAMix inva sõudemeeskonna üks liige teatas lõplikult, et arstipoolt ei ole tal heakskiitu tegeleda edasi tippinvasõudmisega, s.t. treeningud täisvõimsusel (pulsil üle 145)on talle vastunäidustatud.

Ülejäänud 3 LTAMix4+ koosseisu liiget on. Olemas. Treeningud on ja toimumas. Tallinnas.

Peale selle aasta kevadel esmakordse invasõudelaagrit Sevillas ja peale kvalifikatsioonisõidu läbimist olid plaanid:  suvetreeningud kaks korda nädalas  ja rida suvevõistlusi. Vihjamisi, et hoiame ala … kellele, milleks?  Väga kahju tõepoolest, et ei suudetud sõita oma aega, aga nüüd ei saa jätkata ka neljane paatkond ühistreeningud vee peal: NELJAS puudu.

Kvalifitseeritud ja väljaõpet saanud invasportlased on nagu lapsed ilma kasuisata, kellest oli kasu ja kes isalikult juhatas vägesid või nagu koerad keda võeti lemmikuks koju ja nüüd mõeldi ümber ja visati õue, sellel tingimusel, et konti saab ka õue vahest visata.

Kahju, kui tõesti raske aga samas meeskonda võimaldav ala on hetkel väga raskes seisus: neljane invapaat. Paljust saab aru, kui kuuled EIL aasta koosolekul esitletud ettekannet (32 minutit) vt. lisa 4

http://www.eil.ee/est/Aastakoosolekute-protokollid

On vaja ühist- ja sõudmine on see mis ühendab eri puude liike piirideta.

Kuidas sa igal juhul võidad ? Kuidas end sellele mõeldes tunned?

Parim, mida me kõik saame teha, austada otsused mida on tehtud täies vaikuses, endaga. ISE.

Kas Sina oled valmis? Anda kõige kallim, mis sul on: aeg, higi ja pisarad sõudmisele, jagada kõrged lained ja hingamist pimeda neiu või mehega; vaegnägija noormehega; füüsilise liikumispuue kannatava naisega;  tugikepi abil liikuva meesterahvaga; mehega kes ei suutnud leida tasakaalu ka seinast hoides …

Kui sul liikuvad jalad, kui sul on terved käed ja selg, aga on juhtumisi puue, anna palun teada endast minule aadressil elenapipper@gmail.com

Asi ei ole võimaluses või nende võimalikusest asi on TAHTMISES.

Kui Sina TAHAD, siis see on jõud, mis paneb liikuma aja ruumis ja vee peal.

Paneb liikuma juba SINU paadi vee peal.

Merelaager

 Nädalavahetusel, 29.06-1.07.2012, kui tippaerutajad valmistusid Pühajärve regatiks (Eesti KV 5 etapp 5000m) ja tippsõudjad Viljandi paadimehe võitluseks (1000 m) - mõlemad toimuvad 7 juulil 2012 korraldati EIL poolt traditsiooniline Paatsalu merelaager.  Tallinnas EIL sõudegrupist osaleti kahekesti Juhani Schleicher (pojaga) ja Jelena Pipper (perega).

 Puhkekeskus www.paatsalu.ee  pakus ligipääsetavat majutust koos kohandatud tualettruumiga  ja toitlustust kokku 30 inimesele. Kahe abitreeneri (Allar ja Janek) ja peatreeneri (Kaspar Kõiva) osavõtul  korraldati kahekohalistega meresüstadega õppesõitu merelahes osalejale personaalse juhendamisega.  Esmalt teostati veeohutuse instruktaaži koos väljaminevate ohutusvestide ja veepritsmetest kaitsva põllega ja aeru hoiu/tõmbe tehnikaga maal, seejärel individuaalselt kombineeriti paare ja aidati veesõidukisse sisse ja välja ronida.  Eelisjärjekorras olid invapered või vanad olijad, kes saabusid laagrisse paarilisega paadikoosseisud olid näiteks sellised: ema, isa, erivajadustega poeg (keskel)/  isa, erivajadustega poeg/ema, erivajadusega poeg/abitreener, erivajadustega esmane või taasüritaja/abitreener ratastoolikasutaja/ jne. Vajadusel veeohutust tagas peatreener mootorpaadis paatide kõrval. Seekord ei olnud võimalust komplekteerida selliseid paatkondi, kus oleks korraga mõlemaid erivajadustega aerukäsitlejaid, selle tingis  Pärnumaal valdav ilmaasjaolu, ehk saabumise päeval liga tuuline, teisel päeval liiga vihmane ja viimasel päeval liiga udune ilm. Taevasina näitas halli värvi kuni viimase päeva lõunani, kui õhutemperatuur tõusis kuni 25 °C kraadini ja päike lubas natuke päevitada. Meie Juhaniga kahjuks ei saanud oma plaani realiseerida, kuna mõlemad ei saanud oma liikumispuue tõttu meresüsta tüürimisega hakkama ja olime pidanud sõltuma kas abitreeneri käskudest või laagri teise osalejate abipersonaali vabast tahtest/nõusolekust meie mere mineku suhtes. Minu varuplaan ebaedu korral lubas kaasata oma isa, kes oli mul kaasas isikliku abistajana, aga kuna ta oli hõivatud ja vaimustatud kalapüügist ja ema valvas lapsi rannal siis tuli nautida ja jätkata tunde järgi mis oligi parim. Kahjuks parim selles laagris on ja ka seekord oli väljas ja tubased tegevused ei olnud ette planeeritud ja vaheldumisi piirdusid kaartide, male, kabe mängudega samuti sai kaasa elatud Gert Kanterile televiisori vahendusel nõupidamiste ruumis.

 Saabumise õhtul sai taastutvustatud seltskonnale boccia palle õuemurul, tehtud esimesed „kaste“ paadi katsetused vee peal abitreeneri osavõtul, otsitud metsmaasikate salakohti, vaadatud hilisõhtul peegelsiledat merd ja püütud lahest haugi.

  Järgneval varajasel lõunatunnil sai Juhaniga ja lastega jalutatud vihmast veel tilkuvas metsas ja söödetud sääski sel viisil GPS seadme abil läbitud sai ettevalmistatud rada, mis oli jõukohane ka ratastoolikasutajale, ning rajal sooritada jõukohaseid ülesandeid,  mis rippusid kas okste või puude küljes varjus,  trajektoor oli mõeldud läbimiseks kuni 45 minutiga ning puhkekeskuse vahetus läheduses. Seekord oli vaja ära tunda 6 kala (siig, koger (mis oli väga latika moodi), koha, luts, vimb, linask) värvipildi ja lühitutvustuse abil. Seejärel sai osalejate abiga, mina siis uuesti (kolmandat korda) merele ehk kajakiga sõitma laidudele, uurima üksildast saarmast, rannas jalutavaid lambaid, kes aplalt sõid kaldale uhutud mererohtu ja kõrkjaid ja lainetust ja oma aeru ja pritsmeid.  Õhtul oli suurest uudishimust põnev vaadata, kuidas need neiud kelle käed on harjunud tegema käsitööd või klõbistama arvutit, merest vabal ajal tegid, ja tegid, ja tegid ja tegid  ja tegid võimsa Raul Sassi juhendamisel puutööd ehk käsitööd, selle sõna otsesemas mõttes oma kätega (handicraft, pемесло́): pisikesi männipuidust puukingi, nuusutamiseks männilõhnalisi puupulki, kasetohust kõristit ja käevõrusid, prille või nugade hoidmiseks vutlarit …  Tõesti, keegi pole ju arvanud ega kaasa võtnud puutööriistu, nii et õhtuks tuli menüüsse panna keedetud riisJ

  Lõpupäeval, mis plaanipäraselt sai alustatud ülivara matkaga udus, ise pole näinud ja kaasa teinud, sest arvasin, et turvalisuse mõttes jääb äraL asjast huvitatule sihtrühmale paari paadi koosseisus.  Tulevasi loodushuvilisi aga oli varustatud juba tuttavate GPS seadmetega, pliiatsi ja abitreeneritega  ja hommikusöögijärgselt alustati mere-orienteerumine, kus hoides meeles sadama asukohta suhtelises tihedas uduses olluses tuli leida roostikus selle lahe linde ja neid ära arvata … ikka pildi ja paari lause järgi (tiir, merisk, kormoran, haigur). Eriti põnev minul  ja Juhanil oli see rada läbida ilma GPS ja pliiatsita, ainult pildimälu järgi, (muidugi abitreener aitas kuhugi maani sinna kanti lähedale aga aimu üldse polnud kus ja mis … ) proovides veel mitte komistada vees väljaulatavate kivide otsa, seigeldes pikas roostiku tunnelis ja saabudes kiiruga tagasi, sest järjekord huvilisi ootas kaldal paate, tundus, et olime kõige kiiremad, aga ühtegi õiget vastust see kiirus ei toonud.  Enne lõunasööki oli pakutud seltskonnale vibulaskmist, mis oli meeltmööda eriti lastele. 

  Kuna osa rahvast oli tulnud Tartust ja mõnda peret ootasid juba argitoimetused kaugel kodus, siis merelaagri lõpuõhtu väikest grilli koos päiksega  ja karget basseini vett said nautida 4 last ja kõige kangemad vandersellid . Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline!