Tahan jagada oma mõtteid, seoses EIL Boccia laagriga. Osalesin seal neljandat korda, seekord oma 5a. pojaga.Laagrisse sõitsin juhtroolis trennikaaslase Juhani Schleicher autoga ja tema perega. Medali saagiks minul sai N1 klassis esisõudmise (Concept2 ergomeetril) võistluse III koht ja pojal sõudmise noorim osaleja diplom ja I koht boccia laste arvestuses. Kõik koos oma kämpinguga osalesime boccia meeskonna võistluses ja mälumängus, parasõudmises tõi oma perele esmakordse laagri osaleja III koha M1 klassis ka Juhani tubli etteaste isevõrkpalli tugevate meeste konkurentsis.
Laagri asukohaks oli EIL poolt valitud Tartumaa Tervisespordikeskus vt. www.tervisesport.ee, mis asub Uderna külas kohe Elva kõrval tervistavas männikus.
See koht on suurepärane võimalus perepuhkuseks koos lastega, sest vabas õhus kämpingute kõrval on kasutada aktiivse puhkusena nii lastele kui täiskasvanutele mnigolfi väljak ja erinevate pikkusega terviseradasid metsas. Lisaks käsitööna valminud pilkupüüdvate puukujudega mänguväljakud kõigile. Turnimise seiklusrada kohe sundis proovile panna ja katsetada oma võimeid nii minul kui Juhani ja ta abikaasa Anna, nende väiksel pojal Andril, kellega koos meie ööbisime suvemaja neljakohalises kämpingus nn. UK4 viiekesti. Meil oli lõbus ööelu kuna kaks põngerjad, üks ülal naril ja teine vanemate kaisus põrandal tegid sama palju tramburaid kui naabri noored ratastoolikad pidades oma öödiskot kõrval kämpingu ees.
Laagri territooriumil kasutasime kaasa võetud tõukeraataga ja laste tõuke mänguautoga sõitmiseks ka asfalteeritud täismõõtmetes korvpalli väljakut, mis asus palliviskekaugusel suvemajadest, mis samuti sobis nii tennise või mistahes vigursõiduks ratastoolis. Väga vahvasti selle ümber on paigutatud 18 vanade eestlaste Jumalaid kujutavat puuskulptuuri nn. Maajumalate park. Siis tuleb mainida, et Tartumaa Tervisespordikeskus on ka Härjapõlvlaste kaitseala (maahaldjaid võib kohata nii hoonete kõrval kui igal pool metsa sees) ja Tartu maratoni väeraja finiši koht. Metsaalune igal pool laagris on tänu mändidele puhas ja sile, on läbitav nii karguga, tõukeraami, elektri- ja tava ratastooliga.
Kahjuks, selles laagris puudus võimalus katsetada antud Tervisespordi keskuses ideaalses korras olevad 25 m ja 50 m lasketiiru võimalusi (koos elektroonilise ja laser laskmisega, relvalao ja lastevarustusega), kasutamata jäi nii väike kui suur väligrill ja lõkkeplats (kindlasti maitsvad grill köögiviljad ja lihad/vorstid paremini kui katlas keedetud hernesupp ja on heaks alternatiiviks tulevikuks menüü koostamiseks praegusele lahendusele peahoone fuajee-söögisaali võimalusele). Tõelistele sportlastele keskuses oli ka korralik jõusaal, lauatennis, petanq, koroona, indiaca, noolemäng, võimalus korraldada kanuu matka Elva jõel, saada klassikalise massaaži spetsiaalses selleks kohandatud ruumis, proovida vibulaskmist ka maastikuviburajal. Võib olla paljudel puudus selle kohane info, aga ka saun, telkimisvõimalus, majutus oma pesuga, lemmiklooma majutus, lisakoht on ka ettenähtud teenus kogu territooriumi rahvale, mida võib soovi korral endale planeerida igaüks eelinfot omades.
Kahjuks, enamus suvemajades ööbijaid ei pääsenud spetsiaaalselt kämpingulistele mõeldud pesemiskohale, eraldi asetsevas hoones nimega Parvesaun, ilusa vaatega nõlva kohal, sest sinna viis mitu kõrget trepiastet, selle asemel kogu laagri seltskond kasutas (nagu mulle tundus) peamajas esimesel korrusel kolme- wc kabiini, millest üks oli inva-tualett. Kas seda on piisavalt või paljud käisid põõsastes jääb igaühe otsustada.
Kahjuks keskuses ujumiskohad puudusid ja need laagrilised, kes omasid oma transpordi ja ei olnud seotud sporditegevusega said ujutud Vaikses järves või Elva jõe paisjärves, mis on kahjuks ratastooli inimestele raskesti ligipääsetavad, kuna asuvad väljaspoolt laagri territooriumi 500 kuni 1 km kaugusel ja on metsa sees. Garanteeritud teevärvi soe vesi, maaliline vaade ja mõned parmud-putukad olid tasuks nendele kes end vette kastsid. Üks laagriline, aga tunnistas mulle ja mina võin temaga nõustuda, et käib laagris vaid selle pärast, et privaatselt ujuda ja nautida ülipikkade mändide lõhna. Elva puhkepiirkond on tervenisti elamustejaht, sellest lähemalt uurige palun www.visitelva.ee
Kahjuks, minu elamused ei ole seotud EIL laagris haarastava boccia mänguga, sest see on loodud raske liikumis puue omavatele invasportlastele olles ühtlasti ka paraolümpia ala.
Kahjuks, ei saanud täies mahus proovida programmis märgitud sulgpalli, sest oli tugev vastupäike ja liiga kerge varustus, mis takistas õige naudingu saamise.
Õnneks eelmistes laagrites sai proovitud vibulaskmist, aerutamist Pühajärvel, teeraja-orienteerumist, pudeli sportmängu, vehklemist, fotojahti, malet-kabet, ööbitud nii Parvesaunas kui peamajas rõduga toas, tantsitud live-bändi saatel öötundideni laagriplatsis, maitsnud laagritorti, ujutud Elvas Verevi supelrannas:)
Loodan, et leidub kindlasti veel need julged, kes on nõus ise sõitma Tallinnas 2 x 218 km (Tallinn-laagrikoht-Tallinn), et avastada enda jaoks maaliline Lõuna-Eesti loodus. Tulla kohale, et tutvuda ja vestelda teiste erivajaduste noorte ja täiskasvanutega, jagada oma mure ja leida uusi lahendusi ja kas või saada uusi teadmisi mälumängus juurde.
Soovin kõigile tulevastele EIL laagrilistele aktiivset puhkust edaspidiseks, mis ei piirduks vaid suitsetamie ja napsi võtmisega spordiväljakute ääres, vaid, et igaüks soovi korral leiaks kindlasti hetke end proovile panemiseks kas või ratastooli vigursõidus või seenel marjul käies:)
Soovin korraldajatele edastada suurt tänu: laager oli ette ja taha ära planeeritud, iga hetke oli tunda hoolt, vastutulelikkust, inimlikkust ja lahkust. Soovitan omalt poolt toimkonnale proovida leida ka uusi laagri kohti paikku, kus oleks rohkem tunda ühise sõbratunnet, samuti juhtkonnale soovida rohkem delegeerimise võimalust laagri organiseerimise koha pealt EIL liikmesühingutele, aastatepikkuste laagrite tagasiside korralikku analüüsimise võimet ja põhi traditsiooni jätkamist.
teisipäev, 26. juuli 2011
esmaspäev, 25. juuli 2011
Tagasi Elva laagrist 2011
Väsimus murdis mu maha mitte peale laagrit kolm tundi tagasi koju sõites, vaid alles täna lõuna ajal, kui olin oma arust juba piisavalt pika magamise järel valmis tegutsema hakkama. Korraga käis plõks! ja ma olin nagu zombi - tuiutasin tühja näoga arvutiekraani ja ei saanud enam aru, mida just minut tagasi olin plaaninud teha. No näe, juhtub! Mõtled, et mis see neli päeva ja kolm ööd vastu pidada pole (ööd teadagi on laagrites imelühikesed!), aga ju siis ikka kas on vanus oma töö teinud või on midagi valesti läinud juba algusest peale ... näiteks laagri planeerimisel...
Sel aastal rääkisin Kristi "pehmeks" ja võtsin ta laagrisse kaasa. Aastast 1993 "vabatahtlikuna" laagris töötanud Greete korjasime peale Gravexi ukse eest, kust veel viimasel hetkel rabasime kaasa kotitäie medaleid. Nii me siis 4 naissoost isikut Elva poole teele asusime. Neljas "naine" nimelt oli taksikoer Lotte, minu pere täieõiguslik viies liige. Nii et siis 3 naist autos, koerast rääkimata...
Hea oli, et naabrimees Boga oli nõus osa kraami oma autosse laduma - minu auto, mis pole just väikeste killast, oli silmini täis laotud, lisaks laagrikraamile pidi sinna mahtuma ka kaks ratastooli. Andis ikka pakkida, aga no meie õppin`d naiste käes oli see käkitegu!
Tavapäraselt lähevad laagri korraldajad juba eelmisel õhtul kohale, et üle vaadata majutused (kas on vajalikesse kohtadesse kaldtee pandud), vajadusel paigaldada katusealused (hurraa! sel aastal polnudki vaja seda teha!), paika panna bocciaplatsid (kolm päeva boccialahinguid ju tulemas!) ja olla hommikul varakult valmis esimeste saabujate vastuvõtuks. Need on tavaliselt kohal juba kell 9! No kus sa siis enam Tallinnast tuled ja oma asju paika sätid - ikka on targem varem triksis-traksis valmis olla ja pühenduda täiehingeliselt laagritööle, unustades puhketunnid või isiklikud vajadused.
Sel aastal tahtsime olla nutikad ning planeerisime eraldi laagrid lastele ja täiskasvanutele. Kolm-neli aastat tagasi töötas selline skeem edukalt. Vahepealsed rahaliselt rasked aastad sundisid meid laagreid kokku panema, aga meie meelest (nüüd ja edaspidi: "meie" all pean ma silmas neid, kes juhatuse poolt ja vabatahtlikena löövad kaasa laagri planeerimises ja ettevalmistustes, ühesõnaga üks väike punt inimesi) jäi ühislaagris lastele liiga vähe tähelepanu ja just nendele mõeldud tegevusi.
Nojah, aga tegelikult astusime oma plaanidega ämbrisse. Lapsi registreerus vähe ja meil tuli teha kannapööre - tagasi vanade liistude juurde! Närvi ajas küll, aga no mis sa teed - laager 8-le lapsele ei ole ikka laager. Pealegi selgus merelaagris Karl-Martini ja Andra perega juttu ajades, et lapsed tahaks tegelikult olla laagris suurtega koos.
No mis siis ikka, tegime plaanid ringi ja lülitasime lapsed sujuvalt täiskasvanute võistlustesse. Hiljem selgus, et ka suurte laagrisse on tulemas maruvähe lapsi - tavaliselt oli neid ikka paarkümmend, aga sel aastal sain suure hädaga 5 tükki kokku loetud (algul). Mu omagi tütar, kes on aastaid laagriline olnud, jättis sel aastal tulemata - no temal on see ravimatu "hobusehaigus" küljes, teda on järjest raskem tallist eemale saada...
Niisiis laagri plaanid muutusid ja muutusid nad viimase päevani!
Algul oli plaanis laagri ajal läbi viia ka ratastoolitennise treeninglaager. Aga kui hakkas selguma, et laagrisse on tulemas ainult 3 tennisisti (kusjuures üks neist mina, kellele kindlasti ei jää aega reketit kättegi võtta - mis hiljem osutuski tõeks: sain ainult nii palju reketit käes hoida kui seda teistele edasi ulatasin!), siis kaotas ka Elva väljakute ja treeneri väljaajamine mõtte.
Siinkohal esimene kõrvalepõige: planeerisime tennisistidega eraldi treeninglaagit teha, aga suvi ju nii lühike ja ei jõudnud seda mõtet teostada - see hea mõte tuli alles ratastoolitennise kevadkursuste lõppedes - ja nagu ikkagi selgus, peab selleks eraldi aja ja koha leidma, et ei oleks muid "segajaid" ja saaks keskenduda ühele tegevusele. See tennise ärajäämine jääb vähemalt minul kauaks hinge kriipima...
Siis, peale eduka Paraolümpiapäeva läbiviimist olime hurraaga valmis korraldama Elvas ka ratastoolikorvpalli laagri. Eestvedaja Meelis tegi isegi projektitaotlused ära, aga jällegi läks kõik nii ülepeakaela, et see laager saab küll toimuma, aga väheke hiljem. Siinkohal veelkord üleskutse: ratasttolikorvpalli huvilised, andke endast teada! Kui mitte mujale, siis kasvõi eil@eil.ee - sealt me toimetame edasi!
Ja kui siis viimasel nädalal selgus ka laste arv - siis jätsime ära ka vibuvõistlused. See pole ju võistlus, kui igas klassis üks laps! Ja kuna Vibu-Kadri nagunii mahutas meid oma plaanidesse napilt-napilt, siis tegime talle elu lihtsalt kergemaks. No olgu kellelgi siis puhkus!
Selle-aastased laagrid olid plaanitud nii, et lastelaager oleks 3 päeva ja siis suurte laager järgmised 3 päeva. Neljapäeva õhtu oli planeeritud hingetõmbeajaks korraldajatele. Seega sai Tervisespordikeskus seda vaba hetke kasutada ja anda keskus välja ühele teisele suurele seltskonnale. Saime omavahel ilusti kokkuleppele nii et hundid oleks söönud ja lambad terved. Eks ole, ei häirinud ju eriti, et meie laagri kogunemise aegu eelmised külalised oma viimaseid toimetusi tegid. Saime küll natuke hiljem oma "kajutid" kätte, aga mis sest - ilm oli ilus ja tuttavate-sõpradega jututamist küllaga!
Nii nagu välja kuulutasime, et tuleb boccia laager, nii ka läks. Põhiline tegevus oli boccia - nii individuaal kui võistkondlik võistlus, nii laste kui "raha"-turniir. Et sellest mängust ka ei väsita!? Alustasime reedel A ja C klassi bocciaga - need on siis seisjad, kellest ühtedel käed enam-vähem terved, aga C-klassi omadel on ka käte liikumine häiritud. A-klassis alustas 32 mängijat, mis oleks tegelikult hea olümpiasüsteemi välja andnud. Läksime aga alagruppide ja siis hilisema finaali teed. Tea kas see oli õige valik, aga alagruppides said paljud kõvasti mängida.
Õhtu lõpuks oli väsimus juba peal ja finaali tegime kiirema - kaotaja langes välja. Sama ka C-klassiga. Eks päeva väsimus oli oma töö teinud ning nii tulidki finaalis apsud sisse - ühed kohtunikud lubasid ühtviisi ja teised teistviisi mängida. Õiged ju mõlemad, aga kokku tuleb ühe turniiri jooksul leppida ühtviisi arvepidamises. Oleme viimased aastad ikka punktide peale mänginud, see nõuab rohkem kaalutsemist ja taktikalisi oskusi, aga on ka põnevam.
No ja nii olime finaali keskel päris riidu minemas ning ega siin muud ei aidanud kui naiselik taktika! Pisarad!!!
Ausõna, pinge läks nii suureks, et hakkasingi nutma. Seepeale oli rahu majas, leppisime kiiresti mõnede mängude uuesti mängimises kokku ja viisime finaalid võiduka lõpuni, kusjuures viimane mäng mängiti minu meelest päris pimedas. Hea, et märkpall on valge, see juhatas teed!
Ei ole raske arvata, kes võitis A-klassis. Muidugi Heldur, kes on seda mängu aastaid harjutanud ja edast meistri treeninud. C-klassis läks võit Põlva neiule Helinile.
Laupäeva hommik algas varakult. Kalapüüdjate valjuhäälne kogunemine kell kolmveerand viis hommikul ajas üles nii mõnegi, aga kiiresti pakiti end sõidukitesse, et sõita Pühajärvele ja laagriplatsi kohale laskus uuesti õnnis vaikus. Päike oli juba männilatvade kohale jõudnud, kui laagrilised hommikusöögile kogunesid ja seejärel kalapüüdjaid ootama asutasid.
Ei olnud sel aastal meile antud sellist kalaõnnistust nagu mõnikord. Ka püüdjaid oli vähem, vaid 13. Ning kala said neist ainult 3 - Vova, Ivar ja Anatoli. No aga selleks võistluseks piisas, juhendi järgi oli õigus medalid välja jagada. Etteruttavalt saab öelda, et hiljem autasustamisel said kolm kanget meeneks pipra- ja soolatoosi - et uhhaa ikka paremini maitseks!
Unustasin, et reedel ju korraldasime ka ratastoolide vigursõidu. Meeste poole peal oli osavõitjaid päris rohkesi, aga ikka oskas võita Kristo, kes juba mitmed aastad on esikolmikus. Naistest võitis aga Kristi, kes sõitis välja täpselt Tiiduga võrdse aja. Tiit jäi meeste hulgas viiendaks...kuigi ise oli selle võistluse korraldaja. Aitäh Tiidule!
Aga tagasi laupäeva...
Õppides eelmise päeva vigadest tegime B-klassis asjad kohe algul selgeks - kahegeimiliste mängudega sõelusime alagruppides välja terad sõkaldest ja edasi läks poolfinaal kahe 6 osalejaga alagrupis. Sealt edasi juba kaks paremat finaalimängudesse. Tiheda sõela läbis võitjana Arnold Üksar.
D-klassis oli mängijaid vähem, vaid 5. Seal tegi ettearvatavalt puhta töö Vova.R
Rannavolle turniiril mängis neli võistkonda. Kuidas nad küll seal palava päikese all mängitud said? Reedel oli ka nii palav ilm, et meil tuli iga paari mängu järel anda bocciakohtunikele vaba aega enda turgutamiseks ja värskendamiseks. Eha ja Kaire, meie raudvarad Järvamaalt, olid kõik kolm päeva väljakutel olemas ning higistamas, samuti Robin ja Stenver, kes tublilt tööd rügasid. Ja Vova ja Sirje ja Siina ja Helle ja Greete ja Sirle ja Kadri ja Brita.... rida jätkub.... Meil on tublisid kohtunikke küll ja küll! Ja Valli! Tema täitis ka terve reedese päeva kohusetundlikult Tartu ühingu poolt välja pandud kohtuniku kohustusi. Tänud kõigile! Ja tänud peakohtunik Kerstile, kes päästis seal, kust rebenema hakkas!
Rannavolle turniir päädis nö meite meeste võiduga. "Meite meesteks" pean Meelist, Teetu ja Ahtit, kes kõik kolm päeva laagerdasid ja ka boccias kaasa lõid. Teised mängijad tulid valdavalt selleks päevaks ja võistluseks kohale, pikemalt laagris ei viibinud.
Päeva naelaks kujunes minu meelest võistlus sõudeergomeetritel. Alar, kes sõudmist nüüd juba aasta jagu on arendanud ja edendanud, olles ise meie esisõudjaks juba hommikuti kell 6 (!) Harku järvel, taris kohale neli ergomeetrit, seadis need õue peale üles ja hakkas õpetama, kuidas see sõudmine ikka käib. Soovijad said proovida ja harjutada, samal ajal pani Alari terav silm paika klasse, kes kuhu kuuluda võiks. Kui ta siis päeva teisel poolel tuli boccia sekretariaadi laua juurde ja kurtis, et "näe, ratastoolide klassis on naisi ainut kaks, mis võistlus sellest ka tuleb?", ei mõelnud ma kaua ja panin end kirja, mõjutasin ka oma tennisepartnerit Kristit seda tegema. Kristi vaatas mulle küll pikalt ja kahtlevalt otsa, aga jäi siiski nõusse. No kui ta oleks teadnud, mis meid ees ootab, poleks ta seda teinud - kindel see! Ma ise ka poleks...
Aga nagu me nõusoleku andsime, nii enam sõnast taganeda ei saanud. Pealegi ma mõtlesin, et pole ju hullu, ma eelmine aasta käisin korra järve peal ja teise korra sõudeergomeetrit proovimas. Ma vähemalt tean, mis riistad need on. Kristi vaeseke ei teadnud vist sedagi, nii et kui ta hetkel tunneb end kehvasti, olen mina vist selles süüdi. No õnneks tal tuleb ravi Haapsalus kohe otsa, mina pean veel kaks nädalat oma järjekorda ootama.
Aga no võistlusest nüüd! Sätiti meid siis paika, ega see ka lihte polnud - ergomeetri üks ots tuli toppida ratastooli alla - nii olime umbes samal kohal kui fikseeritud pingil istudes (Alar, anna andeks kõik valed terminid!). saime paar korda ka proovida, kuidas ergomeeter käima joosta ja mismoodi ta üldse liigub, mida tegma peaks, aga no tegelikult olime asjast ikka täitsa kaugel. Kui siis stardikäsklus anti ja me tõmbama hakkasime, oli esimesena minekut teinud Rimma. Ergomeetri näitude ekraanilt paistis, kui palju meetreid sõidetud on - kokku oli vaja läbida 500 m - ja kõrvalt sai kiigata ka, kui palju naabrid sinust ees või taga on. Ja muidugi Alari voolav reporaaž seal kõrval pani asjad veel kõige täpsemini paika.
Esimesed sada meetrit oli täitsa okei, aga siis sain teada, mida tahendab pingutus ilma soojenduseta. No polnud selleks ju aega - boccia sekretaraadi töö tahtis kogu aeg tegemist! 150 m peal tundsin, mida tähendab kurgu kuivus, aga 350 m oli ju veel ees! Ausõna, see tundus, nagu oleks vaja läbida veel 350 km!!! Tundsin, kuidas pulss hakkas taguma, vererõhk ka kindlasti tõusis, kogu suu oli täitsa kuiv - ja distants vähenes vaid meeter haaval! Tuli meelde, kuidas me Kerstiga neli aastat tagasi pingutasime Paatsalu maratonil - aga siis ikka päris lainete käes. Praegu oleks ju võinud lihtsalt ergomeetri seisma jätta ja kogu lugu, aga siis ei saanud, siis oli vastaseks tormine meri ja seal juba nalja poleks olnud. Surusin siis hambad risti, tuletasin meelde meie ratsionaalset koostööd Kerstiga ja pressisin edasi. Katsusin hoida ühtlast rütmi, mitte vaadata, kuidas läheb naabritel, mitte kuulata Alari mula ja pressisin muudkui edasi. Uuhh, 300 m sai läbi, siis 350, juba möödusin Rimmast, kes oli hakanud naljakalt rapsima ning ennäe - kurk andis ka järele! 400 m peal usaldasin juba vaadata, kui kaugel Kristi on. No tagapoolt minust, nii 10 meetrikest. Aga ma tean tema visadust ja vastupanuvõimet, seega ei saanud ise tempos karvavõrdki järele anda ja tampisin muudkui edasi. 50 m, 40 m, 30m - ega ometi Kristi järele ei jõua? Peaks ta mitte jõudma... Ei jõudnudki! Sain ikka mõne meetriga tal eest ära! Hurraa! Kuigi pole ju ilus oma tennisepartneri suhtes, aga no kui mäng on mõisa peale, siis ikka armu ei anta!
Teine kõrvalepõige tennisele: Kristi sünnipäeval oli meil tennisetrenn ja me kõik kaheksakesi kohal kah. Me naised alustasime nagu ikka kõigepealt harjutustega - ikka kahekaupa soojaks mängimine põiki väljakul, kus me endid käima jooksutasime, siis pikad servid ja tõrjed, siis lühike etteandmine koos eest- ja tagantkäe tõrjega ning alles seejärel loosime endid paaridesse ja alustame mängu. Nii ka seekord. Sattusime Kristiga erinevatesse paaridesse - enam ei mäleta, kumb mängis Mai-Liisi, kumb Marikaga (aga see pole ka tähtis) - ja kui algul kostis väljakult juttu, et täna peaks sünnipäevalapsel laskma võita, siis tema toodud turgutava šokolaadi toel me seda ometi juhtuda ei lasknud! No mäng on ikka tõsine võitlus ja siin armu anda ei saa!
Aga tennis on tore ja mõnus, ning kui oskaks veel kirjeldada rahulolutunnet õnnestunud servist või tõrjest, ründest rääkimata, siis võiks kirjanikuna hakata leiba teenima (kui tennisemängu kõrvalt aega üle jääb!).
Tagasi Elva laagri päevade kirjeldamise juurde. No sai siis see võistlus läbi, aga mis need biitsepsid selle peale ütlesid, seda ei taha kirjeldadagi! Ruttu-ruttu hakkasime tegema venitusi, et vältida hullemat - valu pärast magamata jäävat ööd. Hilisem aeg tunnistas selle tegevuse õigeaegseks - igal juhul nii palju kui sel ööl uneaega anti, selle kõik korralikult ära ka kasutasin - ei mingit valu kätes ega seljas!
Nii et selle sõudmise võis lugeda igati õnnestunud ürituseks, see paistis meeldivat paljudele laagrilistele ja suured tänusõnad, mis muidugi ei korva tehtud tööd, kuuluvad siinkohal Alarile ja Sigridile.
Ja sellega polnud päev veel mitte lõppenud. Ees ootas mälumäng, mille sel aastal viis läbi Väino, kes koostas küsimused ja otsis vastused. Peab tõdema, et Väino oli asja peale kenakesti aega kulutanud - küsimused olid mitmest valdkonnast ja päris nutikad, päevakohased ja kirgesid kütvad. Sai isegi protest kirjutatud ühe küsimuse ebaselge sõnastuse peale, mida lõppkokkuvõttes võis mitmeti tõlgendada. Ja nii oligi, et ühed said aru üht, teised teistmooodi. Eks ajab ikka harja punaseks küll? Ja päris suurelt ajas meid naerma lõpuks see, kui tagudes kogu aeg ühte rauda me lõpuks naelapea pihta tabasime. Nimelt olid Väinol mitmed küsimused eelmise sajandi alguse maadlusmeeste kohta. No me Kosmosemutid eriti peale Lurichi kedagi ei teadnud, nii me siis pakkusime seda nime vastuseks iga maaldusküsimuse peale. Viimasega saimegi pihta ja paistis, et olime pea ainukesed sellele küsimusele õigesti vastajad. No ajab ju naerma?
Võitjad selgitati lisaküsimusega, sellega rebis end juhtima Lilleoru punt - ma olen alati öelnud, et Ilmar tuleb oma võistkonda krabada, aga ise sellega ikka hiljaks jäänud. Meie saime neljanda koha ehk tegelikkuses kõige halvema koha - ükskõik kui paljud meist seljataha jäid, meie olime ju esimesed, kes medalist ilma jäid.
Õhtused jututamised tõid välja tõsiasja, et laagris on bocciat ikka liiga palju. Järgmiseks aastaks tuleks jätta laagrisse ainult võistkondlik võistlus ning muu aeg sisustada teiste aladega - näiteks sõudeergomeetrid on hea mõte, lisada võiks ratastoolitennise (kuigi väljaku ümber puudub hetkel võrkaed), ning päris uue asjana mõtlesime välja ekstreemse matka ratastoolides- hommikul keskuse juurest alustada ja õhtul samas lõpetada, distants peaks olema ikka 10-15 km. Juba tuli ideid, kuidas tee peal hakkama saada, mismoodi varustuda, äkki ööbida telkidega metsas (no siis peab ka varustuse bussi peale mõtlema). Igal juhul oli julged kaasamõtlejaid ja seda ideed tasub kindlasti arendada - see meelitab ligi ka nooremaid, olen kindel! Ei tee paha, kui lugejad aktiivselt oma arvamust avaldaksid - mis laagris hästi-halvasti oli, mida edaspidi ette võtta, kuidas oldi rahul majutustingimustega, kuidas kogu keskusega. Iga tagasiside on kuldaväärt abiliseks järgmiste aastate ürituste korraldamisel - nii et palun kommentaarige või e-mailige eil@eil.ee!
Pühapäeva hommik algas külmalt ja kõledalt - ähvardas ka vihma tulla, mis lõpuks tuli ka! Võistkondlik boccia sai käima, osales 20 võistkonda, mis pole üldse paha võrreldes laagriliste koguarvuga. Tartu võistkond tegi seekord puhta töö, sest nad olid kavalad - kutsudes Väino oma tiimi nõrgestasid nad võrukaid ja finaalis nad neist üle olidki!
Nimetamata on veel male ja kabeturniis, mis käivitus reedel küllaltki hilja tänu bocciavõistluste venimisele. Kas nüüd meie pingutasime võistlustega üle või peavad inimesed ise rohkem valima, et mis ala nad just teevad - eks seda tule veel analüüsida ja järgmine kord siis paremini ellu viia. Turniir sai küll peetud ja pühapäeval ka auhinnatud. Tänusõnad Ilmarile, kes asja eestvedaja oli!
Ning kui tavaliselt lahkutakse laagrist pühapäeva hommikusöögi järgselt, siis seekord läkd päev õhtusse, söödi veel õhtusöökigi ja viimasena lahkusime Kerstiga õhtul kell seitse - meist jäi maha puhas metsaalune korras kämpinguümbrustega ning ääretu vaikus, mis nukralt õhus helises...
Tänud lahkele pererahvale, Merikesele ja Raivole koos abilistega, kes meid tublisti toitsid ja kogu laagrirahvale, tänu kellele laager hästi õnnestus.
Ja kuigi ma iga kord vannun, et see on viimane laager, mille korraldamisele käed külge panen, ei usu ma ise ka enam seda juttu. Nii palju on ju veel teha...
Sel aastal rääkisin Kristi "pehmeks" ja võtsin ta laagrisse kaasa. Aastast 1993 "vabatahtlikuna" laagris töötanud Greete korjasime peale Gravexi ukse eest, kust veel viimasel hetkel rabasime kaasa kotitäie medaleid. Nii me siis 4 naissoost isikut Elva poole teele asusime. Neljas "naine" nimelt oli taksikoer Lotte, minu pere täieõiguslik viies liige. Nii et siis 3 naist autos, koerast rääkimata...
Hea oli, et naabrimees Boga oli nõus osa kraami oma autosse laduma - minu auto, mis pole just väikeste killast, oli silmini täis laotud, lisaks laagrikraamile pidi sinna mahtuma ka kaks ratastooli. Andis ikka pakkida, aga no meie õppin`d naiste käes oli see käkitegu!
Tavapäraselt lähevad laagri korraldajad juba eelmisel õhtul kohale, et üle vaadata majutused (kas on vajalikesse kohtadesse kaldtee pandud), vajadusel paigaldada katusealused (hurraa! sel aastal polnudki vaja seda teha!), paika panna bocciaplatsid (kolm päeva boccialahinguid ju tulemas!) ja olla hommikul varakult valmis esimeste saabujate vastuvõtuks. Need on tavaliselt kohal juba kell 9! No kus sa siis enam Tallinnast tuled ja oma asju paika sätid - ikka on targem varem triksis-traksis valmis olla ja pühenduda täiehingeliselt laagritööle, unustades puhketunnid või isiklikud vajadused.
Sel aastal tahtsime olla nutikad ning planeerisime eraldi laagrid lastele ja täiskasvanutele. Kolm-neli aastat tagasi töötas selline skeem edukalt. Vahepealsed rahaliselt rasked aastad sundisid meid laagreid kokku panema, aga meie meelest (nüüd ja edaspidi: "meie" all pean ma silmas neid, kes juhatuse poolt ja vabatahtlikena löövad kaasa laagri planeerimises ja ettevalmistustes, ühesõnaga üks väike punt inimesi) jäi ühislaagris lastele liiga vähe tähelepanu ja just nendele mõeldud tegevusi.
Nojah, aga tegelikult astusime oma plaanidega ämbrisse. Lapsi registreerus vähe ja meil tuli teha kannapööre - tagasi vanade liistude juurde! Närvi ajas küll, aga no mis sa teed - laager 8-le lapsele ei ole ikka laager. Pealegi selgus merelaagris Karl-Martini ja Andra perega juttu ajades, et lapsed tahaks tegelikult olla laagris suurtega koos.
No mis siis ikka, tegime plaanid ringi ja lülitasime lapsed sujuvalt täiskasvanute võistlustesse. Hiljem selgus, et ka suurte laagrisse on tulemas maruvähe lapsi - tavaliselt oli neid ikka paarkümmend, aga sel aastal sain suure hädaga 5 tükki kokku loetud (algul). Mu omagi tütar, kes on aastaid laagriline olnud, jättis sel aastal tulemata - no temal on see ravimatu "hobusehaigus" küljes, teda on järjest raskem tallist eemale saada...
Niisiis laagri plaanid muutusid ja muutusid nad viimase päevani!
Algul oli plaanis laagri ajal läbi viia ka ratastoolitennise treeninglaager. Aga kui hakkas selguma, et laagrisse on tulemas ainult 3 tennisisti (kusjuures üks neist mina, kellele kindlasti ei jää aega reketit kättegi võtta - mis hiljem osutuski tõeks: sain ainult nii palju reketit käes hoida kui seda teistele edasi ulatasin!), siis kaotas ka Elva väljakute ja treeneri väljaajamine mõtte.
Siinkohal esimene kõrvalepõige: planeerisime tennisistidega eraldi treeninglaagit teha, aga suvi ju nii lühike ja ei jõudnud seda mõtet teostada - see hea mõte tuli alles ratastoolitennise kevadkursuste lõppedes - ja nagu ikkagi selgus, peab selleks eraldi aja ja koha leidma, et ei oleks muid "segajaid" ja saaks keskenduda ühele tegevusele. See tennise ärajäämine jääb vähemalt minul kauaks hinge kriipima...
Siis, peale eduka Paraolümpiapäeva läbiviimist olime hurraaga valmis korraldama Elvas ka ratastoolikorvpalli laagri. Eestvedaja Meelis tegi isegi projektitaotlused ära, aga jällegi läks kõik nii ülepeakaela, et see laager saab küll toimuma, aga väheke hiljem. Siinkohal veelkord üleskutse: ratasttolikorvpalli huvilised, andke endast teada! Kui mitte mujale, siis kasvõi eil@eil.ee - sealt me toimetame edasi!
Ja kui siis viimasel nädalal selgus ka laste arv - siis jätsime ära ka vibuvõistlused. See pole ju võistlus, kui igas klassis üks laps! Ja kuna Vibu-Kadri nagunii mahutas meid oma plaanidesse napilt-napilt, siis tegime talle elu lihtsalt kergemaks. No olgu kellelgi siis puhkus!
Selle-aastased laagrid olid plaanitud nii, et lastelaager oleks 3 päeva ja siis suurte laager järgmised 3 päeva. Neljapäeva õhtu oli planeeritud hingetõmbeajaks korraldajatele. Seega sai Tervisespordikeskus seda vaba hetke kasutada ja anda keskus välja ühele teisele suurele seltskonnale. Saime omavahel ilusti kokkuleppele nii et hundid oleks söönud ja lambad terved. Eks ole, ei häirinud ju eriti, et meie laagri kogunemise aegu eelmised külalised oma viimaseid toimetusi tegid. Saime küll natuke hiljem oma "kajutid" kätte, aga mis sest - ilm oli ilus ja tuttavate-sõpradega jututamist küllaga!
Nii nagu välja kuulutasime, et tuleb boccia laager, nii ka läks. Põhiline tegevus oli boccia - nii individuaal kui võistkondlik võistlus, nii laste kui "raha"-turniir. Et sellest mängust ka ei väsita!? Alustasime reedel A ja C klassi bocciaga - need on siis seisjad, kellest ühtedel käed enam-vähem terved, aga C-klassi omadel on ka käte liikumine häiritud. A-klassis alustas 32 mängijat, mis oleks tegelikult hea olümpiasüsteemi välja andnud. Läksime aga alagruppide ja siis hilisema finaali teed. Tea kas see oli õige valik, aga alagruppides said paljud kõvasti mängida.
Õhtu lõpuks oli väsimus juba peal ja finaali tegime kiirema - kaotaja langes välja. Sama ka C-klassiga. Eks päeva väsimus oli oma töö teinud ning nii tulidki finaalis apsud sisse - ühed kohtunikud lubasid ühtviisi ja teised teistviisi mängida. Õiged ju mõlemad, aga kokku tuleb ühe turniiri jooksul leppida ühtviisi arvepidamises. Oleme viimased aastad ikka punktide peale mänginud, see nõuab rohkem kaalutsemist ja taktikalisi oskusi, aga on ka põnevam.
No ja nii olime finaali keskel päris riidu minemas ning ega siin muud ei aidanud kui naiselik taktika! Pisarad!!!
Ausõna, pinge läks nii suureks, et hakkasingi nutma. Seepeale oli rahu majas, leppisime kiiresti mõnede mängude uuesti mängimises kokku ja viisime finaalid võiduka lõpuni, kusjuures viimane mäng mängiti minu meelest päris pimedas. Hea, et märkpall on valge, see juhatas teed!
Ei ole raske arvata, kes võitis A-klassis. Muidugi Heldur, kes on seda mängu aastaid harjutanud ja edast meistri treeninud. C-klassis läks võit Põlva neiule Helinile.
Laupäeva hommik algas varakult. Kalapüüdjate valjuhäälne kogunemine kell kolmveerand viis hommikul ajas üles nii mõnegi, aga kiiresti pakiti end sõidukitesse, et sõita Pühajärvele ja laagriplatsi kohale laskus uuesti õnnis vaikus. Päike oli juba männilatvade kohale jõudnud, kui laagrilised hommikusöögile kogunesid ja seejärel kalapüüdjaid ootama asutasid.
Ei olnud sel aastal meile antud sellist kalaõnnistust nagu mõnikord. Ka püüdjaid oli vähem, vaid 13. Ning kala said neist ainult 3 - Vova, Ivar ja Anatoli. No aga selleks võistluseks piisas, juhendi järgi oli õigus medalid välja jagada. Etteruttavalt saab öelda, et hiljem autasustamisel said kolm kanget meeneks pipra- ja soolatoosi - et uhhaa ikka paremini maitseks!
Unustasin, et reedel ju korraldasime ka ratastoolide vigursõidu. Meeste poole peal oli osavõitjaid päris rohkesi, aga ikka oskas võita Kristo, kes juba mitmed aastad on esikolmikus. Naistest võitis aga Kristi, kes sõitis välja täpselt Tiiduga võrdse aja. Tiit jäi meeste hulgas viiendaks...kuigi ise oli selle võistluse korraldaja. Aitäh Tiidule!
Aga tagasi laupäeva...
Õppides eelmise päeva vigadest tegime B-klassis asjad kohe algul selgeks - kahegeimiliste mängudega sõelusime alagruppides välja terad sõkaldest ja edasi läks poolfinaal kahe 6 osalejaga alagrupis. Sealt edasi juba kaks paremat finaalimängudesse. Tiheda sõela läbis võitjana Arnold Üksar.
D-klassis oli mängijaid vähem, vaid 5. Seal tegi ettearvatavalt puhta töö Vova.R
Rannavolle turniiril mängis neli võistkonda. Kuidas nad küll seal palava päikese all mängitud said? Reedel oli ka nii palav ilm, et meil tuli iga paari mängu järel anda bocciakohtunikele vaba aega enda turgutamiseks ja värskendamiseks. Eha ja Kaire, meie raudvarad Järvamaalt, olid kõik kolm päeva väljakutel olemas ning higistamas, samuti Robin ja Stenver, kes tublilt tööd rügasid. Ja Vova ja Sirje ja Siina ja Helle ja Greete ja Sirle ja Kadri ja Brita.... rida jätkub.... Meil on tublisid kohtunikke küll ja küll! Ja Valli! Tema täitis ka terve reedese päeva kohusetundlikult Tartu ühingu poolt välja pandud kohtuniku kohustusi. Tänud kõigile! Ja tänud peakohtunik Kerstile, kes päästis seal, kust rebenema hakkas!
Rannavolle turniir päädis nö meite meeste võiduga. "Meite meesteks" pean Meelist, Teetu ja Ahtit, kes kõik kolm päeva laagerdasid ja ka boccias kaasa lõid. Teised mängijad tulid valdavalt selleks päevaks ja võistluseks kohale, pikemalt laagris ei viibinud.
Päeva naelaks kujunes minu meelest võistlus sõudeergomeetritel. Alar, kes sõudmist nüüd juba aasta jagu on arendanud ja edendanud, olles ise meie esisõudjaks juba hommikuti kell 6 (!) Harku järvel, taris kohale neli ergomeetrit, seadis need õue peale üles ja hakkas õpetama, kuidas see sõudmine ikka käib. Soovijad said proovida ja harjutada, samal ajal pani Alari terav silm paika klasse, kes kuhu kuuluda võiks. Kui ta siis päeva teisel poolel tuli boccia sekretariaadi laua juurde ja kurtis, et "näe, ratastoolide klassis on naisi ainut kaks, mis võistlus sellest ka tuleb?", ei mõelnud ma kaua ja panin end kirja, mõjutasin ka oma tennisepartnerit Kristit seda tegema. Kristi vaatas mulle küll pikalt ja kahtlevalt otsa, aga jäi siiski nõusse. No kui ta oleks teadnud, mis meid ees ootab, poleks ta seda teinud - kindel see! Ma ise ka poleks...
Aga nagu me nõusoleku andsime, nii enam sõnast taganeda ei saanud. Pealegi ma mõtlesin, et pole ju hullu, ma eelmine aasta käisin korra järve peal ja teise korra sõudeergomeetrit proovimas. Ma vähemalt tean, mis riistad need on. Kristi vaeseke ei teadnud vist sedagi, nii et kui ta hetkel tunneb end kehvasti, olen mina vist selles süüdi. No õnneks tal tuleb ravi Haapsalus kohe otsa, mina pean veel kaks nädalat oma järjekorda ootama.
Aga no võistlusest nüüd! Sätiti meid siis paika, ega see ka lihte polnud - ergomeetri üks ots tuli toppida ratastooli alla - nii olime umbes samal kohal kui fikseeritud pingil istudes (Alar, anna andeks kõik valed terminid!). saime paar korda ka proovida, kuidas ergomeeter käima joosta ja mismoodi ta üldse liigub, mida tegma peaks, aga no tegelikult olime asjast ikka täitsa kaugel. Kui siis stardikäsklus anti ja me tõmbama hakkasime, oli esimesena minekut teinud Rimma. Ergomeetri näitude ekraanilt paistis, kui palju meetreid sõidetud on - kokku oli vaja läbida 500 m - ja kõrvalt sai kiigata ka, kui palju naabrid sinust ees või taga on. Ja muidugi Alari voolav reporaaž seal kõrval pani asjad veel kõige täpsemini paika.
Esimesed sada meetrit oli täitsa okei, aga siis sain teada, mida tahendab pingutus ilma soojenduseta. No polnud selleks ju aega - boccia sekretaraadi töö tahtis kogu aeg tegemist! 150 m peal tundsin, mida tähendab kurgu kuivus, aga 350 m oli ju veel ees! Ausõna, see tundus, nagu oleks vaja läbida veel 350 km!!! Tundsin, kuidas pulss hakkas taguma, vererõhk ka kindlasti tõusis, kogu suu oli täitsa kuiv - ja distants vähenes vaid meeter haaval! Tuli meelde, kuidas me Kerstiga neli aastat tagasi pingutasime Paatsalu maratonil - aga siis ikka päris lainete käes. Praegu oleks ju võinud lihtsalt ergomeetri seisma jätta ja kogu lugu, aga siis ei saanud, siis oli vastaseks tormine meri ja seal juba nalja poleks olnud. Surusin siis hambad risti, tuletasin meelde meie ratsionaalset koostööd Kerstiga ja pressisin edasi. Katsusin hoida ühtlast rütmi, mitte vaadata, kuidas läheb naabritel, mitte kuulata Alari mula ja pressisin muudkui edasi. Uuhh, 300 m sai läbi, siis 350, juba möödusin Rimmast, kes oli hakanud naljakalt rapsima ning ennäe - kurk andis ka järele! 400 m peal usaldasin juba vaadata, kui kaugel Kristi on. No tagapoolt minust, nii 10 meetrikest. Aga ma tean tema visadust ja vastupanuvõimet, seega ei saanud ise tempos karvavõrdki järele anda ja tampisin muudkui edasi. 50 m, 40 m, 30m - ega ometi Kristi järele ei jõua? Peaks ta mitte jõudma... Ei jõudnudki! Sain ikka mõne meetriga tal eest ära! Hurraa! Kuigi pole ju ilus oma tennisepartneri suhtes, aga no kui mäng on mõisa peale, siis ikka armu ei anta!
Teine kõrvalepõige tennisele: Kristi sünnipäeval oli meil tennisetrenn ja me kõik kaheksakesi kohal kah. Me naised alustasime nagu ikka kõigepealt harjutustega - ikka kahekaupa soojaks mängimine põiki väljakul, kus me endid käima jooksutasime, siis pikad servid ja tõrjed, siis lühike etteandmine koos eest- ja tagantkäe tõrjega ning alles seejärel loosime endid paaridesse ja alustame mängu. Nii ka seekord. Sattusime Kristiga erinevatesse paaridesse - enam ei mäleta, kumb mängis Mai-Liisi, kumb Marikaga (aga see pole ka tähtis) - ja kui algul kostis väljakult juttu, et täna peaks sünnipäevalapsel laskma võita, siis tema toodud turgutava šokolaadi toel me seda ometi juhtuda ei lasknud! No mäng on ikka tõsine võitlus ja siin armu anda ei saa!
Aga tennis on tore ja mõnus, ning kui oskaks veel kirjeldada rahulolutunnet õnnestunud servist või tõrjest, ründest rääkimata, siis võiks kirjanikuna hakata leiba teenima (kui tennisemängu kõrvalt aega üle jääb!).
Tagasi Elva laagri päevade kirjeldamise juurde. No sai siis see võistlus läbi, aga mis need biitsepsid selle peale ütlesid, seda ei taha kirjeldadagi! Ruttu-ruttu hakkasime tegema venitusi, et vältida hullemat - valu pärast magamata jäävat ööd. Hilisem aeg tunnistas selle tegevuse õigeaegseks - igal juhul nii palju kui sel ööl uneaega anti, selle kõik korralikult ära ka kasutasin - ei mingit valu kätes ega seljas!
Nii et selle sõudmise võis lugeda igati õnnestunud ürituseks, see paistis meeldivat paljudele laagrilistele ja suured tänusõnad, mis muidugi ei korva tehtud tööd, kuuluvad siinkohal Alarile ja Sigridile.
Ja sellega polnud päev veel mitte lõppenud. Ees ootas mälumäng, mille sel aastal viis läbi Väino, kes koostas küsimused ja otsis vastused. Peab tõdema, et Väino oli asja peale kenakesti aega kulutanud - küsimused olid mitmest valdkonnast ja päris nutikad, päevakohased ja kirgesid kütvad. Sai isegi protest kirjutatud ühe küsimuse ebaselge sõnastuse peale, mida lõppkokkuvõttes võis mitmeti tõlgendada. Ja nii oligi, et ühed said aru üht, teised teistmooodi. Eks ajab ikka harja punaseks küll? Ja päris suurelt ajas meid naerma lõpuks see, kui tagudes kogu aeg ühte rauda me lõpuks naelapea pihta tabasime. Nimelt olid Väinol mitmed küsimused eelmise sajandi alguse maadlusmeeste kohta. No me Kosmosemutid eriti peale Lurichi kedagi ei teadnud, nii me siis pakkusime seda nime vastuseks iga maaldusküsimuse peale. Viimasega saimegi pihta ja paistis, et olime pea ainukesed sellele küsimusele õigesti vastajad. No ajab ju naerma?
Võitjad selgitati lisaküsimusega, sellega rebis end juhtima Lilleoru punt - ma olen alati öelnud, et Ilmar tuleb oma võistkonda krabada, aga ise sellega ikka hiljaks jäänud. Meie saime neljanda koha ehk tegelikkuses kõige halvema koha - ükskõik kui paljud meist seljataha jäid, meie olime ju esimesed, kes medalist ilma jäid.
Õhtused jututamised tõid välja tõsiasja, et laagris on bocciat ikka liiga palju. Järgmiseks aastaks tuleks jätta laagrisse ainult võistkondlik võistlus ning muu aeg sisustada teiste aladega - näiteks sõudeergomeetrid on hea mõte, lisada võiks ratastoolitennise (kuigi väljaku ümber puudub hetkel võrkaed), ning päris uue asjana mõtlesime välja ekstreemse matka ratastoolides- hommikul keskuse juurest alustada ja õhtul samas lõpetada, distants peaks olema ikka 10-15 km. Juba tuli ideid, kuidas tee peal hakkama saada, mismoodi varustuda, äkki ööbida telkidega metsas (no siis peab ka varustuse bussi peale mõtlema). Igal juhul oli julged kaasamõtlejaid ja seda ideed tasub kindlasti arendada - see meelitab ligi ka nooremaid, olen kindel! Ei tee paha, kui lugejad aktiivselt oma arvamust avaldaksid - mis laagris hästi-halvasti oli, mida edaspidi ette võtta, kuidas oldi rahul majutustingimustega, kuidas kogu keskusega. Iga tagasiside on kuldaväärt abiliseks järgmiste aastate ürituste korraldamisel - nii et palun kommentaarige või e-mailige eil@eil.ee!
Pühapäeva hommik algas külmalt ja kõledalt - ähvardas ka vihma tulla, mis lõpuks tuli ka! Võistkondlik boccia sai käima, osales 20 võistkonda, mis pole üldse paha võrreldes laagriliste koguarvuga. Tartu võistkond tegi seekord puhta töö, sest nad olid kavalad - kutsudes Väino oma tiimi nõrgestasid nad võrukaid ja finaalis nad neist üle olidki!
Nimetamata on veel male ja kabeturniis, mis käivitus reedel küllaltki hilja tänu bocciavõistluste venimisele. Kas nüüd meie pingutasime võistlustega üle või peavad inimesed ise rohkem valima, et mis ala nad just teevad - eks seda tule veel analüüsida ja järgmine kord siis paremini ellu viia. Turniir sai küll peetud ja pühapäeval ka auhinnatud. Tänusõnad Ilmarile, kes asja eestvedaja oli!
Ning kui tavaliselt lahkutakse laagrist pühapäeva hommikusöögi järgselt, siis seekord läkd päev õhtusse, söödi veel õhtusöökigi ja viimasena lahkusime Kerstiga õhtul kell seitse - meist jäi maha puhas metsaalune korras kämpinguümbrustega ning ääretu vaikus, mis nukralt õhus helises...
Tänud lahkele pererahvale, Merikesele ja Raivole koos abilistega, kes meid tublisti toitsid ja kogu laagrirahvale, tänu kellele laager hästi õnnestus.
Ja kuigi ma iga kord vannun, et see on viimane laager, mille korraldamisele käed külge panen, ei usu ma ise ka enam seda juttu. Nii palju on ju veel teha...
Elva laager 2011
EIL invaspordi laager toimus 21 korda. Elvas, Tartumaa Tervisespordikeskuses oleme juba ... aastat. Seda kohta teavad eestlased Tartu maratoni finišipaigana.
Mõtteid selle aasta laagrist on erisuguseid.
Laagrilisi oli sellel aastal ligi sadakond inimest vähem. Siinkohal on mõtteainet meil korraldajatena küllaga.
Esialgselt planeerisime korraldada liikumispuudega lastele ja noortele oma laagrit, kuid osalejate vähesuse tõttu jätsime selle laagri ära ning kaasasime juba registreerunud inimesed täiskasvanute laagrisse.
Peamine võistlusala oli laagris BOCCIA, see meeldib meie inimestele ning on jõukohane pea igaühele. Võistluse korraldajale ei ole süsteemide mõtlemine ning võistluse läbiviimine üldsegi mitte lihtne. Tahame ja püüame arvestada väga sellega, et inimesed saaksid ikka rohkem mängus osaleda. Tegelikkuses võtab see tohutult palju aega ning peame arvestama meie tublide kohtunike ja muude abilistega, sest terve pikk päev võistlusplatsil on üsna väsitav.
Hea meel on alati sellest, kui laagrilised märkavad tegijate tublidust ning iga hea sõna loob tegutsemisrõõmu!
2011 aasta laager jääb meelde veel sellegi poolest, et Alar Õige (EIL juhatuse liige) organiseeris neli sõudeergomeetrit. Inimesed said kogeda sõudeergomeetril treeningut ning toimus võistlus mitmes erinevas võistlusklassis. Tänud Alarile ja tema abikaasale Sigridile võistluse korraldamise eest.
Male-kabe võistlust aitas korraldada Ilmar Lilleorg- tänud ka temale!
Kalapüük Pühajärvel, võistlejad startisid Elvast võistluspaigale varahommikul kell 05.00, kahjuks sellel aastal kalaõnne oli kolmel inimesel. Õnneks ei sadanud Pühajärvel vihma ning kui kala ei näkka, siis sai kaunist vaadet päikesetõusul nautida.
Ratastooli vigursõitu korraldas hea abiline ja staazikas sportlane Tiit Roos, tänud Tiidule!
Laagri keskkond on väga palju võimalusi pakkuv, laupäeval toimus istevõrkpalli võistlus, soovijad said harjutada ja mängida tennist ning sulgpalli.
Laagripäevad möödusid kiirelt, oli kõrvetavat päikest ning väike vihmasagar, kuid invasportlasi see ei heiduta ning tunti rõõmu igast päevast!
Tänan siinkohal kõiki abilisi: Signe, Kadri, Helle, Britta, Greete, Sirle, Kristi ning toetajaid: Invaru, Hasartmängumaksu Nõukogu.
Julgustan kõiki tulevikus laagris osalema, siin saab nautida spordi tegemist ning suhelda inimestega, viibida imelises looduskaunis kohas ning puhata.
Võtke meiega ühendust noored, kes tahaksid rohkem teada invaspordist ning harrastada mõnda spordiala!
Mõtteid selle aasta laagrist on erisuguseid.
Laagrilisi oli sellel aastal ligi sadakond inimest vähem. Siinkohal on mõtteainet meil korraldajatena küllaga.
Esialgselt planeerisime korraldada liikumispuudega lastele ja noortele oma laagrit, kuid osalejate vähesuse tõttu jätsime selle laagri ära ning kaasasime juba registreerunud inimesed täiskasvanute laagrisse.
Peamine võistlusala oli laagris BOCCIA, see meeldib meie inimestele ning on jõukohane pea igaühele. Võistluse korraldajale ei ole süsteemide mõtlemine ning võistluse läbiviimine üldsegi mitte lihtne. Tahame ja püüame arvestada väga sellega, et inimesed saaksid ikka rohkem mängus osaleda. Tegelikkuses võtab see tohutult palju aega ning peame arvestama meie tublide kohtunike ja muude abilistega, sest terve pikk päev võistlusplatsil on üsna väsitav.
Hea meel on alati sellest, kui laagrilised märkavad tegijate tublidust ning iga hea sõna loob tegutsemisrõõmu!
2011 aasta laager jääb meelde veel sellegi poolest, et Alar Õige (EIL juhatuse liige) organiseeris neli sõudeergomeetrit. Inimesed said kogeda sõudeergomeetril treeningut ning toimus võistlus mitmes erinevas võistlusklassis. Tänud Alarile ja tema abikaasale Sigridile võistluse korraldamise eest.
Male-kabe võistlust aitas korraldada Ilmar Lilleorg- tänud ka temale!
Kalapüük Pühajärvel, võistlejad startisid Elvast võistluspaigale varahommikul kell 05.00, kahjuks sellel aastal kalaõnne oli kolmel inimesel. Õnneks ei sadanud Pühajärvel vihma ning kui kala ei näkka, siis sai kaunist vaadet päikesetõusul nautida.
Ratastooli vigursõitu korraldas hea abiline ja staazikas sportlane Tiit Roos, tänud Tiidule!
Laagri keskkond on väga palju võimalusi pakkuv, laupäeval toimus istevõrkpalli võistlus, soovijad said harjutada ja mängida tennist ning sulgpalli.
Laagripäevad möödusid kiirelt, oli kõrvetavat päikest ning väike vihmasagar, kuid invasportlasi see ei heiduta ning tunti rõõmu igast päevast!
Tänan siinkohal kõiki abilisi: Signe, Kadri, Helle, Britta, Greete, Sirle, Kristi ning toetajaid: Invaru, Hasartmängumaksu Nõukogu.
Julgustan kõiki tulevikus laagris osalema, siin saab nautida spordi tegemist ning suhelda inimestega, viibida imelises looduskaunis kohas ning puhata.
Võtke meiega ühendust noored, kes tahaksid rohkem teada invaspordist ning harrastada mõnda spordiala!
jutu ja fotode autor Kersti Puusild
EIL juhatuse liige
EIL juhatuse liige
teisipäev, 12. juuli 2011
Pühajärve regatt
Esmakordselt, laupäeval, 9 juulil Tallinnast Otepääle Pühajärve Aerutamise regattile oli läinud kahene paatkond koosseisus Jelena Pipper ja Alar Õige. Distantsi 5000 m oli läbitud ajaga 0:32,04' 6 ja saavutatud üldarvestuses I koha klassis K2 invasportlased (sega).
Oma veesõiduki meile kasutada oli lubanud MTÜ Paikuse Aerutamise Klubi (Kaspar Kõiva). Pärnumaa Invaspordiklubi esindas võistlusel klassis K1 Janek Koltsov, kes lõpetas ajaga 0:36,58'0, tema saavutus oli samuti väärt kuldmedalit.
Antud võistlus olid ühtlasi Eesti KV 7 etapp, regatti korraldajateks oli Eesti Aerutamise Föderatsioon (EAF) ja SAK Tartu. EAF avalehel www.aerutaja.ee on üleval ka võistluse protokoll ja järgunormid:)
Järgmine aerutamise proov on kalenderplaanis soolase veega Paatsalu Meremaraton juba 10 septembril, mille korraldab Paikuse Aerutamise Klubi, lisainfot leiate aadressil www.aerpak.ee ja Paatsalu Puhkekeskuse lehel www.paatsalu.ee
Oma veesõiduki meile kasutada oli lubanud MTÜ Paikuse Aerutamise Klubi (Kaspar Kõiva). Pärnumaa Invaspordiklubi esindas võistlusel klassis K1 Janek Koltsov, kes lõpetas ajaga 0:36,58'0, tema saavutus oli samuti väärt kuldmedalit.
Antud võistlus olid ühtlasi Eesti KV 7 etapp, regatti korraldajateks oli Eesti Aerutamise Föderatsioon (EAF) ja SAK Tartu. EAF avalehel www.aerutaja.ee on üleval ka võistluse protokoll ja järgunormid:)
Järgmine aerutamise proov on kalenderplaanis soolase veega Paatsalu Meremaraton juba 10 septembril, mille korraldab Paikuse Aerutamise Klubi, lisainfot leiate aadressil www.aerpak.ee ja Paatsalu Puhkekeskuse lehel www.paatsalu.ee
kolmapäev, 6. juuli 2011
Ujumise EM käimas täie hooga
Are Eller Berliinist postitas esmaspäeva, 4.juuli õhtul alljärgneva sõnumi:
Berliinis algasid terve selle nädala kestvad invaujumise Euroopa Meistrivõistlused, kus avapäeval jõudsid finaali kaks eestlast.
Parima tulemuse eest hoolitses kogenud Kristo Ringas, kes sai meeste 100m rinnuliujumises selle hooaja tippmargi 1.17,24-ga 7.koha. Tasemest annab hea võrdluse ukrainlase võiduaeg 1.03,91, mis on ka uus MM-rekord.
Esmakordselt pääses tiitlivõistluste finaali Keit Jaanimägi, kes eelujumises püstitas uue isikliku rekordi, läbides naiste 50m vabalt 37,96-ga. Meeste 100 vabaltujumises tegi uue isikliku rekordi Einar Niin. Aeg 1.03,14 andis 21.koha
Täna, 6.juulil olid samuti meie ujujad võistlustules. Jevgeni Alijev (EVPISL) klassis S14 oli 100m seliliujumises ajaga 1:15.44 9.kohal, Einar Niin klassis S9 500 m vabaltujumise eelujumistes 14. kohal ajaga 28.12 (isiklik rekord) ja Kristo Ringas (EPUL) klassis S13 50 m vabaltujumises 11.kohal ajaga 27.72.
Homme, 7.07 on võistlustules ka Kardo Ploomipuu. Võistlust peaks saama jälgida ka Paraolümpia TV kaudu, link http://player27.narrowstep.tv/assets/players/4304/html/player.html
Berliinis algasid terve selle nädala kestvad invaujumise Euroopa Meistrivõistlused, kus avapäeval jõudsid finaali kaks eestlast.
Parima tulemuse eest hoolitses kogenud Kristo Ringas, kes sai meeste 100m rinnuliujumises selle hooaja tippmargi 1.17,24-ga 7.koha. Tasemest annab hea võrdluse ukrainlase võiduaeg 1.03,91, mis on ka uus MM-rekord.
Esmakordselt pääses tiitlivõistluste finaali Keit Jaanimägi, kes eelujumises püstitas uue isikliku rekordi, läbides naiste 50m vabalt 37,96-ga. Meeste 100 vabaltujumises tegi uue isikliku rekordi Einar Niin. Aeg 1.03,14 andis 21.koha
Täna, 6.juulil olid samuti meie ujujad võistlustules. Jevgeni Alijev (EVPISL) klassis S14 oli 100m seliliujumises ajaga 1:15.44 9.kohal, Einar Niin klassis S9 500 m vabaltujumise eelujumistes 14. kohal ajaga 28.12 (isiklik rekord) ja Kristo Ringas (EPUL) klassis S13 50 m vabaltujumises 11.kohal ajaga 27.72.
Homme, 7.07 on võistlustules ka Kardo Ploomipuu. Võistlust peaks saama jälgida ka Paraolümpia TV kaudu, link http://player27.narrowstep.tv/assets/players/4304/html/player.html
esmaspäev, 4. juuli 2011
Sõudmine kui rütmidest kantud sünergia ja vastastikune arvestamine...
"On loomulik, et ansambli muusikud jagavad ühtset pulsitunnetust - selleta pole tõeliselt nauditav koosmäng võimalik". Ando Kiviberg, Viljandi Pärimusmuusika festivali pealik.
Tallinnas, Sõudebaasi tee 21 toimuvad neli korda nädalas sõudmise treeningud üksikaerulise neljase paadiga - täitsa tavalise paadiga, kus on liugpink, neli aeru ja neli ebatavalist inimest. Just nii. Esmaspäev, kolmapäev ja reede kell 17-19:30 ning neljapäev 6:00-7:15. Tänu täielikult meile pühendunud treener Mihkel Klementsovi juhendamisele ja suurepärasele ideaalsele ilmale, mis on Jaanipäeva järel meil püsinud - kus ei ole tuult ega külmakraade - õnnestus meie paadil jagada ühtset pulsitunnet. Tõmmates 29. juunil neljakesi korraga 1500m, tähendab see, et koos tõmmates läbisime ühe Harku järve pikkuse kasutades veerandpingi pikkust. Mina isiklikult ei usuks, kui seda mulle jutustaks keegi teine. See on kirjeldamatu tunne, kui paat on tasakaalus ja sellel momendil, kui läbi vee tõmme on aerulabadega tehtud ja aerud on pööratud paralleelselt veega, liuelda koos kehaga ettepoole valmistudes järgmiseks tõmbeks - see moment on sarnane linnu lendamisega ja sõnadesse seda panna ei saa - seda saab ainult kogeda.
Meil on praeguse seisuga 54 päeva esimese võistluseni (vt. www.bled2011.org) ja 28 planeeritud trennikorda. Meil on jõusaal ja Concept ergomeetrite saal, kus teeme harjutusi vee pealt tulles. Kindlasti kõige tähtsam on küsimus: kes on need teised meeskonnaliikmed? Meie meeskonnas on Rea Kukk, Jelena Pipper, Alar Õige ja Ahti Tomp.
Meil on praeguse seisuga 54 päeva esimese võistluseni (vt. www.bled2011.org) ja 28 planeeritud trennikorda. Meil on jõusaal ja Concept ergomeetrite saal, kus teeme harjutusi vee pealt tulles. Kindlasti kõige tähtsam on küsimus: kes on need teised meeskonnaliikmed? Meie meeskonnas on Rea Kukk, Jelena Pipper, Alar Õige ja Ahti Tomp.
Soovides põhjendada, miks need inimesed on minu arust erilised, kirjeldan ainult mõnda seika.
Talvel, kui lund oli üle põlve, tuli mul Väike-Õismäe peatusest jalgsi trenni minna mööda puhastamata kogu kõnniteed, lumevallidest oli mul võimalik läbi astuda vaid neljakäpukil üle vallide ronides ning astudes vaid kellegi ees astutud jälgedesse. Tuul oli tugev ja Harku järve rannaalast Sõudebaasi viiv tee oli peaaegu täis tuisatud, siiski õnnestus mul trenni jõuda omal jõul. See oli nagu loodusjõududega võitlemine - kui tõmbad jala lumevallist välja, jääb saabas sisse!
Talvel, kui lund oli üle põlve, tuli mul Väike-Õismäe peatusest jalgsi trenni minna mööda puhastamata kogu kõnniteed, lumevallidest oli mul võimalik läbi astuda vaid neljakäpukil üle vallide ronides ning astudes vaid kellegi ees astutud jälgedesse. Tuul oli tugev ja Harku järve rannaalast Sõudebaasi viiv tee oli peaaegu täis tuisatud, siiski õnnestus mul trenni jõuda omal jõul. See oli nagu loodusjõududega võitlemine - kui tõmbad jala lumevallist välja, jääb saabas sisse!
Sama teekond, kevade poole: täis tuisanud jalgtee oli juba osaliselt sulanud ja väga libe - kinni ei ole kuskilt hoida, kuku või rooma edasi, osa jalgteest lumme uppunud. Olin kohale jõudnud ja jäin ootama oma meeskonnaliikmeid. Aga just sellel ajal Rea, kes on täispime ja liigub kodust väljas juhtkoeraga, sattus Harku järve peale, peaaegu järve keskele, kõndides õhtu pimeduses juba sulama hakkanud jää peal. Kahjuks Alar ei saanud just sel päeval trenni tulla ja minu telefon jäi riietuskappi. Rea helistades Alarile ja kurtis oma muret, et arvatavasti on ta teekonnaga trenni eksinud ja on kuskil poole peal. Meie treeneri kiire tegutsemine tõi Rea õnnelikult kaldale. See toimus nii, et Alar helistas treenerile, kes läks autoga Harku randa, kust ta suundus edasi jälgsi Harku järve peale, otsides Harku järve avarustes Read koos koeraga. Temani jõudes pidi ta juhatama noort naist vaid sõnadega, sest jää oli õhuke ja ei oleks teda arvatavasti kandnud.
Tänud tuleb öelda Alarile, kes nüüd erilise hoolega viib meid kõiki oma transpordiga trenni ja toimetab trenni järel koju; Ahtile kes soovitab ja hoiab pilku peal, kuidas teha õigeid venitusharjutusi ja näitab ette jõusaali kangi tõstmist.
Tänud tuleb öelda Alarile, kes nüüd erilise hoolega viib meid kõiki oma transpordiga trenni ja toimetab trenni järel koju; Ahtile kes soovitab ja hoiab pilku peal, kuidas teha õigeid venitusharjutusi ja näitab ette jõusaali kangi tõstmist.
Meil on eriliselt hea meeskond ja mul on hea meel olla selle liige, loodan edaspidi kirja panna Teile ka teistest meie meeskonna liikmetest, kes on sama agarad ja täis trenni särtsu.
Tänud mu emale, kes hoiab mu last kodus, kuni ma trennis käin.
Sõudmiseni, Jelena.
Paatsalu merespordilaagri mälestused
Meri ja merel olemine on tõeline fiiling. Julgustan kõiki, kes vähegi suudavad paadis istuda ja see kogemus endasse lasta. Tõsiasi on seegi, et loodusjõudude vastu inimene ei saa ning kunagi ei tasu liialt julgeks merel süstaga liikudes minna. Peamine on kasutada omandatud tarkusi ning tagada kogu paatkonnale turvalisus.
Laagris ühel õhtupoolikul, kui Signega merele minekut asutasime oli vesi peegelsile, imeline ilm ja kajakate kaikuv kisa. Seilasime lahesoppides justkui maadeavastajad ning avastasime kõrkjate vahelt paadiga läbitavaid radu. Selliselt vaikuses, päikeseloojangu eel meeli puhastav olemine. Nii lahe lihtsalt!
Lisaks aerutamisele oli Paikuse aerutamisklubi poiste poolt meile organiseeritud GPS seiklusmäng, kus kontrolliti teadmisi Pärnumaa tundmise kohta, lõbus fotojaht-mäng "Issanda loomaaed on suur" ning saime proovida paintballi täpsuslaskmist ja vibulaskmist. Laagris olid nagu ikka väga toredad inimesed ja nautisid kõike pakutavat.
Paatsalus on meile alati kenasti peavarju ning maitsvat toitu pakkunud peremees Rein ja perenaine Kaire. Suured tänud osalejatele ja korraldajatele.
Et vesi ja süstaga aerutamine ei ununeks ning seda Eestimaa kaunist suve veelgi nautida on plaanis teha lühimatk-piknik Reiu jõel. Ei jõua juba ära oodata!
Laagris ühel õhtupoolikul, kui Signega merele minekut asutasime oli vesi peegelsile, imeline ilm ja kajakate kaikuv kisa. Seilasime lahesoppides justkui maadeavastajad ning avastasime kõrkjate vahelt paadiga läbitavaid radu. Selliselt vaikuses, päikeseloojangu eel meeli puhastav olemine. Nii lahe lihtsalt!
Lisaks aerutamisele oli Paikuse aerutamisklubi poiste poolt meile organiseeritud GPS seiklusmäng, kus kontrolliti teadmisi Pärnumaa tundmise kohta, lõbus fotojaht-mäng "Issanda loomaaed on suur" ning saime proovida paintballi täpsuslaskmist ja vibulaskmist. Laagris olid nagu ikka väga toredad inimesed ja nautisid kõike pakutavat.
Paatsalus on meile alati kenasti peavarju ning maitsvat toitu pakkunud peremees Rein ja perenaine Kaire. Suured tänud osalejatele ja korraldajatele.
Et vesi ja süstaga aerutamine ei ununeks ning seda Eestimaa kaunist suve veelgi nautida on plaanis teha lühimatk-piknik Reiu jõel. Ei jõua juba ära oodata!
kirjutas Kersti
Tellimine:
Postitused (Atom)