Belgrad, Serbia, 5.mai 2012 - ühe unistuse lõpp

Alar Õige:

Tänane start, otsusav start Belgradi sõudmise MK etapil läks tõeliselt untsu.

Stardist ei pääsenud me kuidagi minema - 3-s ja 4-s tõmme ei saanud mina aeru vette - paat oli esimese tõmbe peale hukatuseni kaldus. Lisaks jäi kuskil 10-ndal tõmbel aer vette kinni - päris korralik konn, ja alles sealt edasi saime oma paadi liikvele.

Loomulikult olid treener Mihkli õpetussõnad ennem starti nagu käega pühitud - ära vääna keha sõlme, lõpeta tõmme sirgelt ja kõik muu. Alles kuskil paarisaja meetri peal sain uuesti õige asendi sisse - niivõrd kui on pingist mööda tõmmates ülepea võimalik õiget asendit leiutada ja võtta.

Eelmisel korral abiks olnud roolija Tea käsulauad poolel  distantsil andsid küll tõmbelõpud õigeks ja paadi hoogki kasvas, aga olles lõpuni aus - seda mahajäämust ca 15 sekundit ei ole me veel suutelised tagasi sõudma.

Niisiis ajad finišis kõnelevad enda eest:

1.       ITA - 3.33,38

2.       BRA - 3.34,53

3.       RSA - 3.34,85

4.       BLR - 3.49,72

5.       RUS - 3.52,44

6.       EST - 4.05,55

Sellega tõusis tee Olymposele meie ees seinaks püsti. Tegelikult on lihtsalt kibe. Mitte kätest, mis hetkel taas suhteliselt nahavabad, vaid hinges on tõsine rahuldamatus. Ma isegi ei mõista hetkel kinnitada, kas ma tõesti uskusin, et me sõuame ennast Londonisse, aga võin täna brigadiri ette astudes küll kinnitada, et proovisin teha ja anda maksimumi selle nimel. 

Kibe just seetõttu ongi, et seda kõike ei olnud piisavalt palju. Tõsi, kui uskuda teener Mihkel Klementsovi (ja pole põhjust kahelda tema sõnades), siis meile antud ja meie endi poolt võetud 1,5 aastat oli tegelikult väga lühike aeg, et saavutada ja kinnistada tehnika ning koostöö. Enamus meie konkurente on pea samades koosseisudes istunud paadis enam kui 4-5 aastat.

Selles viimases kirjes tahan avaldada tänu ja tunnustust neile vahvatele sporlastele, kes seda teed käisid - REA KUKK, JELENA PIPPER, AHTI TOMP. Nende poolt väljasõidetud senine Eesti rekord selles paadiklassis Bledi MM päevilt 2011 jäi seekord üle sõitmata - olgu see siinkohal siis üleskirjutatud - 3.52,98.

Samuti tahan isiklikud ja meeskondlikud tänud avaldada meie kahele tublile roolijale - MIHKEL KLEMENTSOV Junior ja TEA MIILBERG. Ilma nende nimeste abita poleks meil sedagi.

Aga suurima tänu ja lugupidamise antud hindamatu panuse eest tahan anda siinkohal meie treenerile- MIHKEL KLEMENTSOV-ile. Selle mehe võime ja kannatus sai selle kahe aastaringi jooksul korduvalt proovile pandud, ja alati jätkus tal tahet minna edasi. Minna edasi materjaliga, mis meil talle kasutada oli anda, kes me sõudmisest teadsime vaid kaldalt vaadanutena. Tema oli see mees, kes selle elementaarse ja esmase meieni tõi, ja sageli koos meiega otsis ja leidis lahendusi ettetulnud probleemidele - alates sellest, kuidas puuetega inimeste kehad saada tegema ligilähedaselt sõudmisliigutust, kuidas seda saada tegema koos ja kogu treeningu või distantsi kestel, kui ka ajades asju sõudeilma vägevatega, mis aitas meid siingi Belgradis saada parimad võimalused ja lahendused. Usun, et minuga on selle mõtte juures kõik, kes me koos sõudsime Harkus, Pärnus, Bledis, Sevillas, Belgradis.

Seega on just praegu õige hetk kuulutada projekt LONDON 2012 Paraolümpiamängud sõudmise kohalt lõppenuks. Ja sama hetkega julgen kuulutada projekti RIO 2016 sõudmise alal avatuks. Avatuks tiheda sportliku konkurentsi vaimus, avatuks Eesti erinevate piirkondade puuetega sportlaste tarbeks, avatuks kõikide olemasolevate parasõudmise võistlusklasside jaoks - just täna ja nüüd on õige aeg alustada, sest veel ei ole hilja, veel on aega valmistuda, õppida, omandada tehnika maal ja veel, kannatada niikaua, kuni sõudmisest saab nauding  ja valu asendub võluga.

Ehk nagu ütleb Mihkel Klementsov - sõudmine on lihtne sport ja liikumine, ainult seda tuleb teha kannatlikult ja hästi kogu treeningu, kogu distantsi, kogu aeg. Sõudmine - see on lõdvestus ja puhkus, mida vahepeal täidetakse tõmmetega.

Tulge, proovige ja saage teada, kas see on ka teile sobilik ja kohane. Näinud erinevaid inimesi siin ja Bledis, võin kinnitada, et enamustele liikumispuudelistele on olemas puudest tulenev sobilik paadiklass. Samuti on see sport sobilik meestele, naistele, tüdrukutele ja poistele - sugu ei ole siin piiranguks, enamgi veel - nii 2-ne paarisaeruline kui ka 4 üksikaeruline on segapaatkonnad, ehk siis pooled naised, pooled mehed

Tere tulemast kõigile osalejatele projektis RIO 2016!

Belgradi Maailmakarika I etapp ning LONDON 2012 Paraolümpiamängude kvalifikatsiooniregatt, 03.-06.mai 2012 - meie tõetund. Vol.3.

Alar Õige:

04.mai 2012, reede

Alustuseks eilsele lisainfot:

Ajad olid siis järgmised:

1.       ITA - 3.29,70

2.       BRA - 3.32,45

3.       RSA - 3.33,38

4.       BLR - 3.39,19

5.       EST - 3.53,09

6.       RUS - 3.54,82

Segadused paadikaaludega ei puudutanud ainult meid - ka BRA leiti kaalumisel olevat kergem ning teda tabas sama saatus - kui meid loositi homme õhtuks 6-le veele, siis BRA sai omaks 1-ne.

Aga täna hommikul tegime kanalile kaks tiiru peale. Neist esimene oli suhteliselt hea koostööga, kuigi on paremaid päevi olnud. Teine oli kokkuvõttes ikalduste ikaldus - vajaolevat ei tekkinud, ja vähemasti minu hinge jäi küll päris mannetu tunne - mitte ei osanud end sättida täna eessõudja rütmi, samuti ei sutnud anda paadile sellist tõukelõppu, mis oleks roolijale andnud selge indikatsiooni, mis toimumas.

Oligi selline nii ja naa - päris hindeliselt kahte poleks saanud panna, aga kolmest jäi ikka puudu küll. Vaatame, mida näitab õhtu - ehk oli eilne veel lihastes, või mitte parim uni ei lasknud kontsentreeruda, või miski kolmas veel lisaks, mida sõnastada ei mõista. Alati annab paremini, tõesti paremini.

Õhtune vesi. Tegime rahuliku, kaheotsalise treeningu, ehk siis kokku 8km. Nii paariti sõites kui ka neljakesi minnes oli kõik täiesti teisiti kui siin varasemalt. Praktiliselt suutsime kogu trenni sõita parimas koostöös, miski ega keski ei seganud tõmmet, selle pikkust, alguse klappimist ja koos lõpetamist. Rõhud olid kenasti tõmbelõppudel ja paat siristas mõnuga minna. Tegime nii pausiga kui ka pausita sõitu. Viimane tulek stardist finišini saime isegi paadi tasakaalu - alguses kahe pausiga tulles, ja viimase kilomeetri rahulikus tõmbes - ka siin ei tekkinud mingit kaldumist ega äravajumist.

Just sellise hea tundega tulime veelt, jõudsime veel viimase bussigi peale.

Ah veel - paadil sai ära võetud esiti pandud 800g raskusi, ja asendatud 2000g-ga - nüüd kuivagu see paat või pooleks, kaalult ei tohiks ta kuidagi alamõõduline olla.

Homme siis 18.26 meie viimane, otsustav start

05.mai.2012, laupäev

Täna siis seisavad sajad ja tuhanded inimesed ühtses rivis, et saada vahetu võimaluse osaliseks tervitamaks EPOK president Toomas Vilosiust tema 61.-l sünnipäeval. Nii ka meie paatkond on näitamas üles kannatlikust ja jagamas õnnitlusi.

Hommikul kell 7.00 vurasime bussiga kanalile, et teha viimane proov ennem õhtust peaetendust. Tegime rahuliku ja ühest ringist (4km) koosneva sutsaka. Tuletasime meelde igaühe raskuspunktid, proovisime leida ühistööd.

Peale paarikaupa sissesõitu tegime rahuliku neljakesi mineku. Pausiga oli natuke rabe, aga kui läksime üle täispingiga ühtlasele sõidule, hakkasid asjad klappima. Ka vahele tehtud tempo tõstmine ja hoidmine 30 tugeva tõmbe kaupa oli päris hea - paat oli tasakaalus, mis kinnitas koostööd. Tõsi, sealt tõmmete mahavõtmine ei kulgenud ladusalt - alles 10 tõmmet hiljem saime uuesti rütmi kätte.Aga saime ta omaks.

Ja ega rohkemaks meile aega ei antud - saime õigeaegselt veelt tulema, kuivatasime paadi, sättisime hoiule ja hotelli õhtuks ennast seesmiselt valmis sättima.

Veelt tulles nägime ettevalmistusse minevat Kaisa Pajusalut, ka neljapaat omas kenaduses ajas meitega juttu - igatahes oli see meile julgustav. Stardiajaks on hetkel teadaolevalt 18.24 kohaliku aja järgi.

Belgradi Maailmakarika I etapp ning LONDON 2012 Paraolümpiamängude kvalifikatsiooniregatt, 03.-06.mai 2012 - meie tõetund. VOL.2

Alar Õige raporteerib:

Neljapäev, 03.5.2012

Hommikul kell 8.00 bussiga kanali äärde ja esimese asjana aerude leidmine - need on Mihkli poolt eile jäetud kindlas kohas. Mihkli otsusel kasutame serblaste külalislahkust ja võtame kasutusele nende omad. Naiskad saavad siis roheliste käepidemetega (need on suhteliselt nahasõbratud!) ja meestele loovutatakse puitkäepidemetega (need võivad veega kattumise korral olla enneolematult libedad).

Vot sedasi me paadi siis veeskamegi - sättinud ennem tõmbepikkuse orientiirideks veel kõrredki püsti igaühele.

Roolija nuriseb, et teda on sunnitud liig madalale ja ta ei näe meie tagumiste tegijate toimetusi mitte kuidagi - siis aitab ainult seljatunne, mida paat endaga kaasa kannab.

Igatahes esimesed tõmbed on väga hea emotsiooniga - paadil on päris korralik liikumine, tänu sõudjatele muidugi, aga ka paadi enese füüsika on hästi väja kukkunud. Jalanõud on super - koot istub kindlalt omal kohal, aerukõrgused on parajad - nii tõusvas pardas kui ka langeva pardaga. Pikkust annab tulla nii ilusti ette kui ei kunagi varem, samuti ei tungi paadikorpus jalgadesse - seegi väga hea märk.

Teeme 2x4km otsad, selle sees paarikaupa minekud kui ka 4-kesi - käed/keha, ¼ pinki, ½ pinki ja täispingiga. Vahele veel ka mõned tempo üleskerimised ja 30 tõmbet lisaks. Viimane kord 2km otsa alustades teeme 3 korral läbi starditõmbed.

Esimesel korral püsib paat uskumatult tasakaalus, kõk saavad tõmbed samaaegselt vajalikus pikkuses tehtuks, ja 10 tõmbega liigub paat vahval hool. Oleme üllatunud. Teistkorda läbitehes ei muutu midagi (loe:halvemaks) - paat saab hoo ja me kerime selle tempotpidi 36-37 üles - siinne vesi annab sõita sellisega väga hästi. Ole ainult mees ja kesta lõpuni. Kolmandal korral sudime 10 starditõmmet ja 10 lisaks - siingi pole miskit ette heita. 

Kahe kanalipikkuse vahel jagab Mihkel, kes on jalgratta laenutanud, meile õpetusi, mida proovime ka ellu viia. Kuid nagu ikka - alati on miskit parandada, alati saab midagi veel paremini teha. Roolijat kuulevad kõik hästi, käsklused selged, liigume lõpujooneni - seal saame kaldalt korraldajate poolt juhiseid, kuidas plotile läheneda.

Vinname paadi veest välja, mul turgatab korraga pähe mõte, et talle tuleks nimigi anda - saagu temast Lady Speedy.

Läheme kaaluma - selgub tõsiasi, et meie neitsi on kaalult 80 grammi kergem kui peaks - eks see jäi nüüd Mihkli teemaks, kuidas paat kaalukõlbulikuks saada - lisaks oli roolija hommikuks minetanud oma miinimumkaalu, suutes osutit mõõtevahendil kergitada vaid 53 pügala jagu üle 0-i. Eks me siis lõuna ajal kuulutame ta nuumale.

Jätame Mihkli nüüd aerude värvimisega tegelema - ise hotelli puhkama, et olla õhtul kell 18.40 algavaks stardiks valmis. Paatkondi on 6, esimene läheb otse A-finaali, ja ega siit enamat tulegi - teised peavad järgmisel õhtul tegema uue stardi, et laupäeval siis samas olla kõik koos ja uuesti stardijoonel.

Õhtune start - meie esimene siinsel veel

Tegime ennast tublisti soojaks, saime tegelikult tehtud nii Mihkli poolt soovitud harjutused kui ka proovisime starti + 10 tõmmet. Iseenesest polnudki väga hull - kui esimesel katsetusel tekkis raskusi üleminekul distantsitempole (langetasime liiga kiiresti algse päris valju 42 alla 36-ni) ja ei suutnud parimat ühistõmmet tekitada, siis teine katsetus oli juba palju parem - paadile sai hoog üles keritud, ja selle hoidminegi polnud raskete killast. Kuskil taamal näitas juba välku ja stardiks tekkis selline tubli taganttuul. Taganttuul on aga vähesele kogemusele alati vastutöötav, sest ei anna mitte kohe tehtud vigu andeks.

Sätime end stardijoonele, ja oleme valmis. Kõlab stardikäsklus RED LIGHTS, siis ATTENTION ja GO - paneme minema. Tõsi, päris parima hetke magasime kergelt maha - näeme tõsist vaeva, et esimesed starditõmbed koos sooritada. Ja siis kõlab käsklus - STOP. Keegi on valestardi teinud. Valgevened arvavad päris valju häälega üle kanali, et need olla olnud eestlased, aga tõde saabub kiiresti - just BLR saab hoiatuseks kollase kaardi.

Hoovame end tagasi stardipukini, anname otsad ja seame end valmis ootele.

Uus start õnnestub, kuigi parimate killast pole meil seegi. Siiski väljume stardist üha kiirenevalt ja saame korraks 20 tõmbe järgselt tempo lausa 42-ni. Aga puudu on ühisest tõmbelõpust, ja selle leidmiseks kulub esimesed 250 meetrit.

Siis, ilmsesti esimese väsimuse pealt  saame äkitselt koostöö toimima - paat vastab sellele selgelt parema kiirusega. On tõmmet, lõpud on koos, on rütmi. Kaldal väntab jalgrattal ilmsesti Mihkel - midagi ta püüab meile hüüda, aga peale selle, et see vist on tema, ei küündi minuni vähemasti sisust midagi. Las ta olla ja rahuldada end sel teel. Meil on vaja siin aerude taga töös olla.

500meetri peal kamandab ennem esimest rasket punkti roolija Tea meid 10-le eriti tugevale tõmbele - võtame seda täie tõsidusega ja jätame Venemaa selgelt maha, ning läheneme isegi paadipikkuse jagu ees olevale Valgevenele.

Seda suhteliselt hästiklappivat sõitu jagub kuskil 750meetrini, ehk tiba pealegi - siis kukub vasak parras ootamatult alla, ja mõlemad sealsed aerud teevad ühe päris korraliku konna. Paat küll seisma ei jää, aga hoo üleskruvimine on vaevaline - näen vaid, et Vene on tagant lähemale liikumas. Õnneks saame Ahtiga uuesti Rea rütmi kätte, ja sumame finiši poole. Tea annab meile teada viimasest finišispurdist, proovimegi sellele endast maksimaalse anda, ja pressin hirmsasti jalgadega. Lõpuks kõlab finišiheli ka meile, jätame paadi liikvele. Oli tegelikult ikka kole raske täna küll - lisaks olen suutnud sellele teele jätta kahed suurepärased peonahad, aga nüüd on päeva jagu aega end tohterdada.

Esimesena lõpuni jõudnutest ei tea midagi - need on ilmsesti BRA ja RSA, ka ITA on ees olnud. Siis jägnevad BLR ja EST ning viimasena RUS. Aegadest paraku ülevaade puudub, minu tempomeetri järgi jäi meie aeg sinna napilt 4.00 raamesse - seda infot tuleb homseni oodata.

Aga sellega pole meie üllatused tänaseks veel lõppenud - äike, mis ennem taamal vilgatas, on tõstnud tuule korralikult pagisse. Seetõttu meid mahasõidule ei lastagi, vaid suunatakse kiiresti silduma. Uudiseks on plotini jõudes see, et meie paat kuulutatakse kaalumisele minevaks - ennem kui suudan enda jalad ära vahetada, tõstetakse paat, mille teadlikult võimalikuks kaalumiseks olen jalanõud vett täis pritsinud, tagurpidi, ja suur osa minu vaevaga paati kühveldatud veest sajab mulle tubli duššina krae vahele.

Kuna paat ei tule ega tule tagasi, sätitan ennast kaalumaja poole teele. Siin on sehkendamist kuhjaga - nii Mihklil kui ka Sõudeliidu peasekretäril Jaan Tultsil on fakt juba ilmselge - meie paadi kaalust on puudu täpselt 100g. Kuigi ennelõunal sai paadile 800g lisatud, on sellest paraku väheks jäänud.

Õnneks ei ole see fataalse lõpuga viga - meie kohaks siin sõidus saab olema viimane (kui kellelgi pole veel kergemat paati istumise all olnud) ja vastavalt kohale pole vahet, kas meile loositakse 1 või 6 rada järgmiseks sõiduks. Kuigi - veel mõned ajad tagasi oleks see tähendanud, et sõidud siin on sõidetud ja võib minna asju pakkima.

Muud tänaseks polegi - homme hommikul ja õhtul ootab meid ees trenn vee peal, sätime oma paadi kaalu ja läheme kontrollime teise enda rahustuseks veel ülegi, ja valmistume laupäevaks - siis juba finaalsõiduks, mida läheme tegema oma parima suutlikuse järgi. Päriselt.

Belgradi Maailmakarika I etapp ning LONDON 2012 Paraolümpiamängude kvalifikatsiooniregatt, 03.-06.mai 2012 - meie tõetund. VOL.1

Alar Õige raporteerib Belgradist:

02.mai 2012

Jõudsime 1.mai õhtuks ülisooja (30 +) Belgradi ja maandusime nostalgiahõngulisse SlavijaLux hotelli. Kõik peale treener Mihkeli saavad oma pagasi lennujaamas kätte. Mihkel on natuke mossis, aga suurem mure seisneb selles, et tema kotis on meil tööriistad paadi ettevalmistamiseks. Aga ehk saadakse sellele kotile kiiremini jaole, enne meie lahkumist sõbralikust Serbiast. Elame, näeme. 

Nostalgitsema kutsub mulle tuttav Viru Hotelli interjöör aastast 1982 - peitsitud spoonpuitseinad ja laed, mis oma tublis pruunis toonis on selgakukkuvalt rasked - kesk koridori seisma jääda lihtsalt ei saa, sest pelgad seinte kaelavajumist. Aga toit on äratuntavalt hea, inimesed sõbralikud ja abivalmis.

Hommikul, peale sööki, sõidame bussiga kanali äärde ja alustame paadi otsinguid. Enne kui selleni jõuame, on meie hulgast Ahti kutsutud veretesti. Seda kutset edastanud inimese inglise keele diktsioon oli nii ebamäärane, et ka peale kolme üleküsimist olin kindel, et Ahti on palutud blind-testile - nägemist kontrollima, kuna tema B3 litsents on ajutine, selle aasta lõpuni. Kui siis tegudeks läks, siis sai nägemiskontrollist verevõtusoov ehk siis blood-test.

Lõpuks antakse meie noormees meile tagasi, peale ca poolt tundi. Mida temaga tehti, see teadmine sinna ruumi, kus arstid/õed tegutsesid, jäigi. Aga Ahti on meil tagasi! 

Filippi telgis saame teada oma paadi asukoha - läheme veel enne paadi treilerist mahavõttu otsima kohta, kuhu me ta eelolevateks päevadeks saame hoiustada - siin on suhteliselt vabavõitluse vaimus see kõik korraldadatud. Kes ees, see mees, ja ei teisiti. Sätime omale valmis kohakese RSA ja BRA parasõudjate raamistikule, ka ITA ning BLR on sinna koha varunud. 

Sikutame paadi autokärult maha, toome ta raamile, ning läheme ka kronsteinide järele. Uskumatu, aga paat on nii uus, et meie all läheb ta esmakordselt veele - uus on kõik: nii koprus, kronsteinid, jalanõud kui tullid - Eesti sellekorra koondise kõige uuem paat, isegi Kaisa Pajusalul on pool aastat vanem alus.

Paadi uudsusest tulenevalt on sättimine kordades vaevanõudvam - tullide täpseks märkimine, nende otseks säädmine kui ka diagonaalvarrastele pikkuse määramine - selle kõige alla kulub ca 3 tundi. Lõpuks oleme ka roolijale olulise vahendi - coxboxi juhtmed saanud omale kohale, selle kontroll kinnitab, et peaks olema tema hääl ja korraldused meile paadis hästi kuuldavad. Tõstame paadi riiulisse ning läheme just kohalejõudnud Eesti sõudekoondise varustusautot ning peatreener Matti Killingut otsima - et saaksime omad aerudki kätte.

Siin aga selgub päeva esimene tagasilöök. Mis on kohal on Opel-buss, ja treileril paadid, mida aga pole, on üksikaerulise aerud. Need olla paatide pealetõstmiseks treilerilt korraks maha võetud, ja hilisemalt tagurpidi käik ja järelkontroll ilmsesti jäidki tegemata. Nii et - aerudega mõistab iga loll sõuda, katsu sa ilma. Ja just selline oht meid oma karmis reaalsuses ongi ähvardamas!

Muidugi käivitub koheselt operatsioon asendusaerude leidmiseks, aga nagu ikka, võtab see kõik aega. Vahepeal läheme ja võtame hotellis lõuna, saan tunnikese tukkudagi, ja tuleme võistluspaika uuesti kella16-ks bussiga tagasi. Aerud pidavat laekuma kuskil 5-6 vahel, selles parimas lootuses sätimegi paadile tunnusteks reklaamid ja EST kleepsud peale, ja jääme ootele - mis siis ikkagi saab. Veele pääseb täna kuni kella 19.00 - siis pannakse kanal kinni ja seal veel sõudjad saavad etteulatavaks karistuseks kollase kaardi kirja. Teine kollane kaart tähendaks juba sõidust eemaldamist, seega - päästmaks mida päästa annab, teeme õhtuse trenni maal ja ergomeetritel, kus saame aimu siinse kliima tõelisest vett kerest väljatõmbavast toimest - 10 minutiga ergomeetritel on tunked nii märjad, et oleks nagu otse ujumast tulnud.

Teeme ca 45 minutit tööd, ja siis peame end kiiresti pesema minema, et jõuaksime päeva viimase bussiga veel hotelli - peale 19.30 siit enam korraldatud transporti enne homikut ei ole, ja siia ööseks jääda mitte ei tahaks.

Head uudised on aga meid uuesti üles leidmas - Mihkel on kokku ajanud kaks komplekti aerusid. Ühed suure südamega Serbia sõudjatelt, ja teised Filippi paadimeestelt. Muidugi on nad meile võõrad - Filippi omad kätelt nahka hukkavate roheliste käepidemetega ja Serbia omadel on puidust päepidemed - kasutatult muutuvad need väga libedateks. Eks näis, mida hommikuks Mihkel otsustab - selge, et parimat varianti meil pole, aga õnneks on valik. Eks peale trenni saab siis korraldatud aerude värvimine - Matti Killing lubas siin oma abikäe ulatada, eks tunne ta end tiba süüdlasena ka. Ja laskem siis tal seda süüd värvimisabiga veidikenegi maha pesta - meil on homme õhtul juba esimene start, ja pealelõuna kuulub ilmsesti kere trennijärgseks puhkamiseks.

Aga see kõik saab olema juba homme ...

Sõudjad Sevillas - viimane treeningpäev

24.4.2012, teisipäev - siin viimane treening

Huviga ootasin tänast, viimast treeningpäeva - millised üllatused on veel Mihklil meile varutud?

Mihkel peab innustava kõne, millest selgub, et peale head soojendust võtame ette meie enda distantsi võistlustempos, ja sellele järgi 2x500m sellise täiega, mida meie kered koostööd üldse võimaldavad.

Teemegi hakatuseks kahekaupa, lisaks veel laia haardega kahekesi. Ja siis hakkame liikuma neljakesi.

Alustuseks käed/keha formatsioonis - Mihkel kamandab tempo vahepeal ülikõrgeks, aga suudame oma koordinatsiooni hoida lubavalt hea. Siis ¼ pinki samamoodi - rahulikust kuni kõrgeni ja tagasi. Edasi juba täispingiga, alustuseks koos, siis veame tempo prooviks üles, teeme 20 tõmmet täiega ja edasi uuesti rahulikus tempos. Vahele võtame veelkordselt tempo üles - ja Mihkli roolimisel tõmbame 30 täistõmmet, ja rahulikult maha. 

Proovime ka pausiga sõitu, ja siis ots ringi ja kodupoole punuma. Tõsi, ennem seda päris lõiku proovime starti - ja oh üllatust! Üldse ei tule välja. Esimesel korral puudub koostöö, teisel korral ei saa enamust aerusid vette, ja kapitaalse äpardumisega lõpeb seegi.

Kolmas kord hakkab juba midagi lubama, ja siis kamandab Mihkel meid joonele - 1000m koduni, ca 120 tõmmet.

Mihkel loeb stardikäskluse - seekord me suudame paadi liikuma saada, ja läheb lahti. Esimesed 250 meetrit mööduvad suhteliselt muuseas - jagub tõmmet, klapib koostöö, rütmi. Tempol 39!

Mihkel tuleb teisel veerandil meile appi, koordinatsioon polegi halvim, veel jagub jalges jaksu, veel on tõmbes pikkust. Aga hakkabki raskeks minema - need kurradima hommikused loomkatsetused ei taha mitte kerega nõus olla. Või vastupidi.

Teine pool distantsist läheb tööks - vabast etteliikumisest hakkab saama järjest enam kramplik (räägin siin enda eest), õnneks suudan tõmbe pikkused hoida enam-vähem samased, pressin hirmsasti jalgadega. Paat liigub, tõsi, tempos hakkame tasakene järgi andma, aga ega me polegi vist suutelised tulema kogu distantsi samas paugus. Igatahes on koostöö veel olemas. Mihkel loeb usinalt rütmi, Ahti kamandab tagant, et EI JÄTA JÄRELE! Ja see aitab liikumist hoida!

Viimane veerand - see on kannatuste rada. Kuskilt tulevad sisse loksud, vett lendab aerude vetteasetusel juba nagu pesumasina vurrist, käepide kipub libisema. Jalad on muutunud pakkudeks, isegi terve jalg on sama tuim kui puujalg! Aga hoiame tempot, isegi Rea suudab  mõne tõmbejagu tempot üles tuua - imeliselt teeb see tõmbe kuidagi kergemaks! Aga raskelt tuleb see lõpp - hapnik on tegelikult juba viimased 100 meetrit täitsa olemata. Lõpuks teatab rahunev Mihkel, et AITAB! See vist tähendab lõpujoone ületamist. 

Kuigi Mihkel kamandab meid koheselt uuesti liikuma, pole kerest leida kuskilt sellist osa, mis sellega nõustuma valmis oleks. Lõõtsutan kui Sevilla härjavõitluse pull omi viimaseid tõmbeid, ja tasapisi hakkan aduma ümbritsevat sellisena kui see ka tegelikult on. Ajaks pakub Mihkel 4.01, mis eraldi pole millegagi seotud, kuid indikatsiooniks kärab küll - tahtmist on märksa enam kui suudame realiseerida. Ehk tahtmine tapab!

Liigume uuesti tagasi algussuunas, s.t. stardi poole. Teeme seda kord tavatõmbega, kord pausiga minnes. Veame end suhteliselt rahulikuks, kuigi jalad ei taha veel olnut unustada. Kuskil 1km tagasipool kamandab Mihkel otsad ringi, ja sätime end siis juba parajaks muutunud vastutuules 500m startikohale. Suled sirgeks, seitel jonksu, ja valmis olla...

Mihkel kamandab stardikorralduse, ja läks uuesti andmiseks. Taas esimesed veerand kilomeetrit on justkui sisseelamiseks sobilik - pulss eitõuse hullumeelseks, hapniku tundub jätkuvat. Annan jalgadele tublisti valu, ja paadi hoog veel justkui püsib.

Siis tundub kõigil raksemaks minevat - vasak parras teeb väiksemat sorti konna, aga saame sellest ühisel jõul üle. Kuigi tempo on alguses olnud 39-lt langenud 35-le, on veel tõmmet. Mihkel jagab brigadiri kombel korraldusi sellise häälega, et linnud kohkuvad lennult end maale. Muudkui tõmbame, ja tõmbame, ja tõmbame - lõppu ei näi tulevat. Mihkel lubab veel kümme anda, nii finiši jaoks, ja läbi saab seegi. No ei ole päris spordipäev täna hommikul, aga või seda küsitakse. Mihkel tahaks juba meid liikumas näha, aga minul on justkui veremaitse suus, ja hingeldamine ei taha lõppeda. Surume siiski uuesti aerud tööle, ja tagasi sinna, kust justsama sai tuldud. Aeg olevat olnud 1.55

No on ikka raske küll - alguses kui jõudu, pole koostöö parim, siis mingi väsimuse pealt tekib koostöö, aga jõud hakkab raugema - nagu alguses.

Võtame viimast korda 500m joonele. Kõlab start, ja anname minna, pääsu pole nagunii.

Seekord läheb jalust raskeks juba 200m peal - täitsa pakud all. Aga õnneks suudan säilitada tõmbe pikkuse, paljuski abiks Mihkli jauramine kaatrist. Ega seda kuulata ei jõua, lihtsalt tundub olevat hea, kui keegi niimoodi, täpsemalt sama valulikult kui endal parasjagu on, kaasa elab. Ja eks rütmi hoidmisel on ikka abi ka. 100 lõpuni on üks väheseid artikuleeritud fraase, mille kinni püüan, ja teen siis need enda arust viimased 13 tõmmet niimoodi, nagu arvan, et Jüri Jaanson Ateenas lõpuks pani. Ja saabki läbi meie kuulus merereis...

Hingan enda arvates kõigi kehaosadega, mis kombe seest välja ulatuvad. Vahepeal provin meelde tuletada, mis moodi sülitamine käis, aga seda poleks vist mitte pidanud proovima - just äsja loobutu suudab ennem organismist lõplikku eraldumist teha päris mitu rännet ülemiste ja alumiste hingamisteede vahel. Lõpuks siiski otsustab, et jätab mu maha. Tark otsus sellel lõuatäiel, pole midagi kosta.

Ajaks pakub Mihkel oma sekundi jagu nobedama soorituse, ehk oligi. Igatahes oli neid sellele viimasele ületatud sekundile meeletult palju eelnenud, ja hetkel ei mõista veel mõelda, kas oli ka hää.

Teeme veel neljakesi ühe kilomeetri kanali otsapoole  - pika pausiga, ja lühikese pausiga, ja siis ka veel ilma pausita. Ots ümber ja silda - siin Sevillas siis viimast korda.

Tänane treening 1h20min ja 11km.

Kogu selle laagri jooksul aga 22 korda veel, kokku ajaliselt 24h5min ja kilomeetreid 247. Lisaks 6 korda jõusaalis, kus veetsime kokku 10h10min.

Kellele palju, kellele vähe, aga me tulime välja raskest olukorrast kätega, mis alguses tekkis, ja saime suure osa Mihkli poolt plaanitud kavast realiseeritud. Kuigi alati võiks rohkem, alati tahaks paremini.

Homme möödub päev taas lennates, aga koju jõuame tööpäeva lõpuks. Natuke oskan juba tahta sedagi.

Alar Õige Sevillast

Sevilla sõudelaagrist annab teada Alar Õige, Volume 9

22.aprill 2012, pühapäev

Eilsel puhkepäeval külastasime Euroopa üht kolmest suurimast kirikust, Sevilla Katedraali, kuhu on maetud Ameerika avastaja Cristofer Clumbuse säilmed. Käisime ka 1929.aasta Maailmanäituseks ehitatud Hispaania Väljakul (EXPO oli veel 1992.aastal Sevillas) ja lõpuks külastasin mina Kuldmajakat - merenduse olulist muuseumi. Algusaegadel kõik laevad, mis tulid üle Atlandi, pidid läbima Sevillat ja deklareerima Hispaaniale oma toodud varandused.

Aga nüüd pühapäeva juurde.

Hommik  vee peal koosnes kahest eraldi osast - harjutused kahekaupa, siis edasi juba neljakesi vaid käed, siis käed-keha. Täna juhtusid need juba peaaegu välja tulema, sealhulgas neljakesi. Kuigi ruumi arenguks on küll ja veel.

Edasi treeningu põhiosa - neljapäeval, paadi purunemisest pooleli jäänud 4-minutilised lõigud. Esimene neist tuleb oodatavalt sissejuhatuslik - alguses olnud suhteliselt hea rütm ja koostööd juhatav tõmbelõpp laguneb kuskil kolmanda minuti teises pooles. Kuigi suudame leida uuesti ühise tõmbelõpu - ja see kinnitab, et õige kontsentreerituse korral suudame küll. Tegelikult suudame paremini, vähemalt on olnud selliseid sooritusi.

Mihkel kamandab meid kiiresti uuesti aerude taha, kuigi minul on täna eneseleidmisega tõsiseid raskusi - väga tahaks taastumiseks aega, aga käsk on käsk.

Läheme rahulikult vahepealsed 4 minutit, sis kamandab Mihkel meid hoo pealt uuesti hoog üles võtta, ja lähebki lahti teine 4-minut.

Esimene minut on paljulubav - tõmbed suhteliselt pikad, parasjagu jõulised, väga hästi rõhutatud lõpuga. Ka teine minut pole pahasti - Mihkel küll kamandab ühistööle, sellest on abi. Kuigi mitte lõputult - kolmandaks minutiks ilmsesti eessõudjale selgasõitmisest väheneb tempo 32-lt 27-ni, mis omakorda loksumist süvendab, parandamata aga ühist tõmmet. Viimase minuti lõpp on kannatuste rada, ja päris lõpu eel sattub sekka olema kapitaalne konn - Reakene ei saagi aeru veest kätte, ja sinna raugeb ka paadi hoog. Mihkli käest saame põhjusega poolelijätu eest sarjata, ja ega midagi vabanduseks polegi öelda.

Kanali otsas pöörame paadi ringi, andmata puhkuseks aega, ja läheme pausiga sõidul, lausa kahe pausiga sõiduga  4 vaheminutit. Kahest pausist esimese teeme vahetult peale aeru väljavõttu, teise põlvede juures ettesirutatult lõdvestunult, ja siis ettesõit ja järgmine tõmme. Ennem silda, teeme paadile ringi peale ja kanali lõpu suunas läheb veelkordne 4-minut. Sellest korrast pole paraku helget midagi pajatada - nii raske, kui ei kunagi varem, nii vähe koostööd, kui ei kunagi ennem. Tempo kõigub väga suurtes vahemikes, vaid paari tõmbe jooksul on nii langemisi 32-lt 26-le kui ka samas järgnevat tõusu tagasi 30-ni. Kahjuks ei ilu, vaid valu. Pardad tõusevad ja langevad, ühist tõmmet  saab vaid hädapärasel määral. Mihkel nõuab pühendumist, ta on täiesti õieti tabanud peamise  põhjuse - ilmsesti kõrvaltki on märgatavad neli erinevat ettesõitu - lausa hüppamist. Samuti on tõsiseid raskusi ühise tõmbepikkuse, aga ka tõmbelõpu leidmisega. Väga vaevaliselt leiavad need minutid oma lõpu.

Kanali lõpuni jõudmata pöörame ringi, ja liigume taaskord vaheharjutustega edasi. Kõiki vaevab rahulolematus tegelikkusega, aga hääd nõu ei ole. Palun korraks sildumisluba, sest olen lisaks tegevustele tõeliselt häiritud end vaevavast kehavedelikest - põhjuse, ja väga isikliku leian alles peale treeningut.

Niikaua,  kui mina keha kergendan, jagab Mihkel paadisistuvale kolmikule heatahtlikult nõu. Saame otsad lahti, ja kohe teemegi järgmise lõigu.

Kas on olnud abi puhkuseks võetud 10-minutist, Mihki nõuannetest, endasse vaatamisest - tont seda teab. Aga miski on abikäe ulatanud - seekordne 4 minutit on kõigist seniolnuist lühim, veavabaim, eeskujulikuma koostööga. Peaaegu selline, nagu peaks ja suudame!

Keerame taas paadi ringi, ja sikutame pausiga, vahel ka kahe pausiga koostööd - esimene mulje on selline, nagu just eelnevat polekski kunagi olnud. Ei suuda enam tähelepanu hoida ka vähesel sõidul, paraku keegi ei suuda.

Paat ringi, ja järgmine lõik - alates esimesest tõmbest tõeline viletsus. Ei mingit koostööd, ei pole abiks ka see, et Ahtiga rõhutame valju väljahingamisega tõmbelõppe - mida ei tule, seda ei tule. Kahjuks ei ole ainult nii, et aeg on valel pool peldiku-ust kõigile teadaolevalt lõpmatult pikem kui potipääle sattunul - see on täpselt samuti ka mitte koostöötavas paadis. Minu elu kõige pikemad 4 minutit...

Võtame suuna silda, ja teeme õhtuni väikese vahe. Senise laagri parim ilm ei saanud meie poolt parimat kasutust - hinges on natuke kahju, aga proovime õhtupoole paremini. See polegi nii raske, sest enam kehvemini pole võimalik. 2h5min ja 19km

Õhtune tegevus keskendus valdavalt tehnika lihvimisele. Niivõrd kuivõrd me selleks täna suutelised oleme.

Peale kahekesi harjutuste läbitegemist võtame käsile neljakesi kahe pausiga sõidu. Esimene paus peale aeru väljavõttu, siis põlve juures ja alles siis ettesõit ning uude tõmbesse minek.

Kordame seda ca 1,5km, ja täitsa tuleb kohati. Tõmmetesse pandav jõud on küll vägagi kõikuv, aga eessõudjale selgasõitmist peaaegu et polegi - suhteliselt üle keskmise ühistööga liigub paat. Läheme üle pausita sõidule, proovides hommikusi vigu vältida ning senini kokkusõidetud joont parandada.

Meile vastusõitnud jõetramm tekitab tubli lainetuse, ja kuivaks ei jää meist paadis keegi. Õnneks on ilm tublisti soe, ja iseennast oleme kuhugimaani jubi niigi märjaks teinud. Aga kerge lohutus kaasnes sellega küll.

Stardijoonel pöörame paadi ringi ja jätkame pausiga sõitu.


Teist kilomeetrit alustame ühiselt ja ilma pausita, aga päris kiiresti läheb suhteliselt inetuks - ühised tõmbelõpud on kuhugi kadunud, tõmbepikkused vahelduvad nii sõudjati, aga lisaks veel ka parrastes. Nii kipubki paat tuiama kanali servast serva.

Palun korraks peatada paat, et ennast korrastada ja kohendada. Lonks vett, ja läheme uuesti. Ja peale pisikest pausi on kõik nagu uuesti sündinud ja teisiti - paat on tasakaalus, liikumine olemas, koostöö oluliselt parem, jõud tõmmetes - justkui päris. Tõsi, seda kõike jätkub umbesti 700m, siis laguneb ühistöö vanale tasemele.

Korraks sildume, ning teener teeb midagi seletamata vahetuse - Ahti pistetakse number 3 peale ning Leena 1  peale paati viimaseks. Ilmsesti selleks, et saada aru, kas ühist tõmbamist on niimoodi võimalik paremini korraldada. Kuna 1 peal on ka paadi rool, mis Leenale on täiesti vastuvõetamatu tegevus lisaks sõudmisliigutusele, siis ega see paat juhtud pole mitte. Aga kui natukene võtta sõna tõmmete kohalt, siis vähemalt sellel lühikesel minekul oli etteruttamisest tulenevat pingisõitu märgatavalt vähem. Aga need katsetused jäävad ilmsesti meie Tallinnas roolijaga toimuvate treeningute sisse - siinsel kanalil on liiklus veel nii tihe, et meie seiklemine poleks mõistetav mitte kellelegi, sealhulgas meile endile. 1h10min ja 8km

23.aprill 2012, esmaspäev

Hommik tabab mind tõsiseima tahtmisega teha sporti, heas mõttes sporti.

Treener Mihkel jagab oma sõjaplaani eelolevaks kaheks viimaseks treeningpäevaks, täpsemalt muidugi eesootava veetreeningu kohta.

Teeme lisaks tehnilisele treeningule ka kimbukese lõiguteeningut, ja kui meil asjad klapivad, siis veel midagi - ühesõnaga - selline plaan, et jooksvalt vaatame mis ja kuidas.

Läheme veele kahekesi tõmmates, ja kui Mihkel meile järgi jõuab, siis alustame kahekesi, ja käed/keha tõmmetega. Mihkli utsitamisel tõstame järjepanu tempot, jõudes isegi 48 tõmbeni minutis. Naiskadki teevad läbi sama. Edasi jätkame juba neljakesi, ja proovime kõigest hingest läbi koostöö hoida paadi tasakaalus ja liikumas. Tempo tõstes see sujubki, ka vägagi kõrgel tempol meie jaoks, aga üllatuseks ei mõista mina lugeda eessõudjalt tempo langemist, täpsemini mulle tundub see olevalt jätkuvalt liiga kiire. Kui ka Ahti minu seljatagant avaldab arvamust, et võiksime rahulikumaks võtta, siis saame paatkonnaga treenerilt sugeda, et ainult üks dikteerib tempot, ja see on eessõudja - meie kapten ja käsuandja. Muidugi on Mihklil õigus - just nii ja ainult nii see ongi.

Edasi teeme  ¼ pingiga neljakesi - taaskord ajab Mihkel tempo maruliseks, aga täna koostöö säilib ja ei ole vaevaline, õnneks mitte üldse pole vaevaline.

Edasi läheme hoo pealt harilikule, täispika pingiga sõudmisele. Peale 60 tõmmet teeme väiksema lõigu pausiga sõitu, edasi juba uuesti tavatõmbega. Siin kamandab Mihkel kõige pealt hoo üles, lisades, et kui tema ütleb, siis teeme korralikus tempos 20 superkorralikku tõmmet. Nii veamegi Rea vahval, väga rütmilisel tõmbetõusul tempo üles - ja siis läheb lahti. Kaatrist mängib Mihkel valjuhäälset roolimeest, ja tema lugemisel anname aga takka. Lõpuni jõudes tahaks Mihkel kohe üle minna rahulikule tõmbele, aga pean tunnistama, et vedasin ise ennast liigselt kangeks, ja palun alandlikult luba väiksemale pausikesele.  Mihkel pole sellega sugugi päri, ja napi poolminuti järel liigutame end edasi.

Kahe pausiga vahesõit, edasi juba pausita tõmme, ja taas kamandab meie treener meid tempot tõstma. Rea veabki tempo üles, siis kamandab Mihkel meid veelgi tempot lisama, ja jätkuks 30 täiega tõmmet. Seekord suudan palju paremini enda tegevust koordineerida, isegi roolimehe arvates kulgeb asi seekord õieti, ja õieti lõpuni välja. Kuigi taas tahaks treener, et jätkaksime rahulikus tempos koheselt, seiskame korraks paadi, lonks vett, ja alles siis edasi.

Ilmsesti omavolilisest pausist tulenevalt annab Mihkel meile rahulikult edasiminekuks mõnevõrra vähem aega. Uus korraldus võtta tempo üles, ja taaskord peale Rea kiiremaid liigutusi kannustab Mihkel veelgi tempot lisama - nüüd paneme juba 36 tõmbega minutis. Mihkel möirgab, et 40 tema lugemisel, ja alustabki mõned tõmbed hiljem loendamist. Esimesed 20 lendab lihtsalt, järgmised 10 pole veel vägagi viga, viimased 10 tunduvad juba konkreetselt rasked - õnneks ei vea koostöö väga alt, ja lõpule saab seegi kord. Mihkli hääl juba käriseb, isegi läbi hingeldamise on selle kähedus tajutav. Sikutame end edasi, läheme rahustuseks terve kilomeetri veel linna vahele. Siis ots ringi, ja tagasiteele. Mihkel annab hetke rahunemiseks, peab epistlit, laseb meil lonksukese vett juua, harutan mina omad rependama hakanud teibid sõrmedelt maha, ja läheme edasi.

Kuskil kilomeetri järgselt annab Mihkel uue käsulaua tõsta tempo üles, ja siis veelgi rohkem üles - nüüd ootab meid ees 50 täisteravat tõmmet. Ripume kõik aerudel, saame korraga tõmbed lõpetatud, vaatamata 39-sele tempole on pingiga ettesõit suhteliselt lõdvestunud ja rahulik, keegi ei kiirusta ette, ja järgmine tõmme. Mihkel alustab lugemist, ja niiviisi lähemegi päris vahva hooga. Märkamatult on Mihkel jõudnud teise 20 keskpaika, kannustab meid endiselt koostööle ja alustab viimast topelt-kümmet. Imelisel kombel jõuame hoida tempot ja tõmmet, ka koostööd, ning isegi suudame tõmbesse lisada rammu. Paati kannab seekord miski imeline jõud, isegi roolimees kõrvalkaatrist on sunnitud omast ahtakesest mootorist viimast vedama, et meitega sammu pidada. Vägisi teeme peatuse, kiire lonks vett ja õpetussõnu, ning edasi - ei ole asu meile!

Väga lühike tundub see vahe järgmise lõiguni, tõesti väga lühike. Aga käsk on vanem kui meie - kui tempo üles, siis üles. Läheme! Rea võtab mõnusalt 35-ni, Mihkel kamandab veelgi 5 kõrgemaks, ja siis läheb lahti - 60 kaupa. Esimesed 20 on endiselt hea. Kesk teist 20-t tekib korraks mingi segadus, aga suudame selle kiiresti taastada, ja hoog ei kahanegi. Viimane 20 täistõmmet on üks suur kannatamine, aga sugugi mitte halvimal kujul jõuame lõpuni. Kuigi olles aus, tuleb tunnistada, et Mihkel luges ka tõmbeid niiviisi, et kangesti oleks tahtnud vaielda, mitmes siis täpselt meil tõmbamisel on. Ehk Mihkel tõmbas meid vaikselt haneks. Aga kuna see tegelikult toetas meie ülesannet - hoida tähelepanu tööliigutusel kuni lõpuni - siis parem nii kui ei kuidagi.

Senini oleme saanud hakkama keskmiselt paremini kui eelmisel päeva. Vaatame, mida siis edasi. Veel üks lõik ja 70? Aga ei - edasi tuleb jätkuks meile siin veel proovimata element - starditõmbed.

Paneme paadi seisma, ja Mihkli poolt esitatud küsimusele tuleb vastuseks kuus kuni kaheksa erinevat varianti võimalikest starditõmmetest. Loomulikult on need rohkem või vähem ekslikud, niisiis aitab Mihkel meelde tuletada, kuidas päriselt asjad peaksid käima.

Esimene starditõmme on maksimaalsest eesasendist jõuline, kuid kehast lõpuni tõmbamata tõmme - selleks et teiseks tõmbeks ainult käed/keha kiiresti ette jõuda. Kolmas tõmme on ¼ pingigakiire järeltõmme, edasi  ½ pingipikkusega tõmme, siis ¾ pingipikkust ja kuues tõmme oleks esimene täispingiga tõmme. Nende kuue tõmbega jõudakse sagedustmööda temponi kuskil 36-39.

Selle järgselt tõmmatakse stardist 14 tõmmet lisaks, parimal ühistööl juba esimeset tõmbest, ja peale 20 tõmmet minnakse üle nn.  distantsitempole.

Alustame veekatsetustega.

Esimesel korral ei suuda me tõmbeid kuidagist üheaegselt ei alustada, ei lõpetada. Paat kui Võidu Väljaku tuvi laperdamas, saame kuidagist paadile hoo napilt sisse.

Mihkel lisab vahepeal täpsustuseks, et tõmbesagedus on üha kiirenev, aga koos kiirenev. Võtame uuesti proovida. Seekordsel proovil tekib kordamööda mõlemas pardas raskusi aerude vettepanekuga - kuigi suudame oluliselt paremini Rea eessõudmist lugeda ja rütmi pidada. Ikka see üleliigne tahe ja tohutu jõurakendamine keerab asja untsu!

Kolmandal korral õnnestub palju paremini - kõigil kuuel tõmbel saame aerud vee taha, peaaegu ühiselt ka tõmbe tehtud ja aeru veest võetud. Paat reageerib sellele juba üle keskmise liikumisega.

Edasi paneb Mihkel meid keskenduma esimesele kolmele tõmbele - korda viis teeme vaid neid. Tasapisi hakkab meelde tulema aasta-tagune oskus, ja järjest paremini saame hakkama.

Proovime uuesti 6 esimest tõmmet - nüüd juba nagu päriselt, ja lisaks rütmile ka jõudu lisades. Viimane neljas katsetus on selline, et Mihkel filosofeerib, et rohkem enam ei tohi proovida - liiga hästi tulevat juba välja. Elu olla näidanud, et kui hea on kätte saadud, siis meile rohkemat ei tohi usaldada, rikume ära.

Korda kolm teeme veel ka sedasi, et lisaks 6 starditõmbele Mihkli lugemisel ka 14 jätkuks järele, ja saabki Mihkli hüpotees kinnituse - esimesel korral täitsa hukas, teisel katsetusel peaaegu hukas, ja kolmandal, peale otsa pööramist silla poole, enam vähem, aga mitte väga hea. Läheme koos tõmmates rahulikult silda.

Oli peaaegu et hea treening - 1h30min ja 12km

Niisiis - õhtune jõusaal, kõikide sõudjate armastus ja hirm. Eriti, kui tegu on veel ajapeale ringharjutustega.

Tänane rutiin siis järgmine:

30 minutit jalgratast (13km)

5 harjutust (minu kaaludega kirjeldatud)

Kaldpingil kõhulihased

Sirgete jalgadega kangi tõsted 2x10kg

Sõudjate tõmbeharjutus (kõhuli kõrgel pingil) 2x5kg (raske kang sattus olema)

Jalgade surumine 2x30kg

Tõmme isteasendis 2x20kg

Niimoodi 3 ringi - 1 minut tööd ja teine puhkust

3 ringi järgselt 4 minutit puhkust

Ja uus ring, kus juures viimasel ringil pidi suutma teha vähemalt 2 võrra enam tõmbeid/surumisi, kui eelnevatel

Ja 10 minutit jalgratast lõpetuseks (4km)

Rahulolu andis see, et viimasel ringil suutsin senist sagedust (korduste arv) suurendada harjutuseti 4-10 korda.

Nüüd asjad pessu ja sööma - söögiisu on tulnud tagasi, seegi hea märk!

Sõudjad Sevillas. Volume 8

20.aprill 2012. Reede

Alar  pani kirja:

Tänane sõjaplaan on Mihkli poolt antuna 2x2km võistlustempos, või selle lähedases tempos.

Veele minnes teeme kahekesi läbi kõik harjutused, edasi juba neljakesi tõmmates.

Sinnagi sisse mahuvad järjestikku tõmbamised käed-keha amplituudis, ¼ ja ½ pingiga tõmbed pööramata aeruga, ja edasi juba täispink - vahepeal ka vahelduseks pausiga sõitu.

Niimoodi sõuame end Sevilla kanali stardikohta, kus pöörame otsa finiši poole. Lonks jooki puhkuseks, ja olemegi valmis. Mihkel sõnab veel, et tempoks selline 29-30, enamat pole vaja, ja stardimegi hoo pealt. Ikka 5-ga tempo üles ja lähemegi.

Esimesed kaks minutit püsime Mihkli polt etteantud tempos, ja seda suhteliselt hea koostööga. Tõsi, tempo kipub natuke vajuma, ja siis jääb rohkem aega ka rumalusi teha, kuid saame hoo hoitud.

Kui Mihkel hüüab, et 500m tuldud, siis oleme kella järgi kulutanud ca 1min45sek aega. Kontsentreerime kõik omad meeled ühisele tõmbele, selle lõpule ja rõhutamisele - see aitab kesta ka paadi liikumisel. Ärgitan Read natuke tempot tõstma, mis vahepeal on taandunud 26-le. Saame sageduse paremaks, ka hoog tõuseb natuke.

1km tuldud, alla 4 minuti, aga täpsemalt selle hingamise pealt juba jooksvalt arvutada ei mõista. Ja tegelikult polegi tähtis - oluline on säilitada koostööd, oluline on tõmber hoida ühiselt lõpetatud.

1km500 tuldud, kui hakkab kergelt raskeks minema kõigil - sellest annab märku paadi suurem kaldumine külgedele - kes ei saa aeru vette, kes ei saa veest välja. Samuti kipub tempo kiikuma 26-30-ni - mida parem koostöö seda ühtlasemalt kõrgem tempo ka kestab. Veel on paadil hoogu, Mihkel kõrvalt alustab samuti kannustamist, sellestki on abi nii tõmbe hoidmisel kui ka enesekontrolli parandamisel. Korraks tekib üks väiksemat sorti konn, aga saame kiiresti paadi uuesti liikuma.

Viimased 250 tulen mina küll hambad ristis - õnneks jagub kannatust ja kindlat meelt. Kokku tuleme 2km kuskil 8min45sek - ausalt öeldes arvasin kuluvat enam.

Hingeldame paadi ringi pöörata, ja rahulikult stardi poole tagasi. Kesk tagasiteed kamandab Mihkel meil silmad kinni ning proovime niimoodi jätkata. Ilma suuremate viperusteta.

Teistkorda startimiseks võtame kahel korral hoogu - esimesel ei laabu ühistöö mitte kuidagi. Hoovame tagasi, ja proovime uuesti.

Imeline on see, et teine minek on vähemasti minule oluliselt kergem - esimene 500 möödub märkamatult kiiresti, ja märgatavalt paremas tempos - püsime kindlalt 30 ülal. Ka tõmbed on tugevad, koostöö kannatab kriitikat, s.t. on suhteliselt kontrolli all. Aga alati saab paremini, selles on Mihklil igavesti õigus.

1km tulemiseks vajame seekord jooksva ajana  kuskil 3min40sek - seda ei saa kindlasti mingi märgilise tähendusena võtta, sest jooned on tinglikud, nagu ka ajavõtt.

Edasi jagub koostööd senisel kujul 200m - siis tekivad tempo kõikumised, ja kuna need tulevad väga ootamatult ja äkki, siis sellega kohanemisele kulub päris mitu tõmmet  ennem kui... . Tasakene, kuid saame uuesti Ahti nõudmisel tempo üles, seda järgmiseks 400m - siis tuleb üksik väikene konnakene meid segama. 

Uuesti paneme jalad tööle, ja saame end viimaseks veerandsajaks liikuma. Aga raskelt see tuleb, kuid tuleb.

Seekordseks 2km ajaks tuleb Mihkli sõnutsi natuke enam, aga napilt alla 9min. Mis pole küll teab mis hea, aga abiks ikka. Olgu see kinnituseks, et koostöö säilimisel saame hakkama, kuigi ressurssi, mille arvelt enam kiirust leida, on küllaga.

Sõidame kanali tagumise otsa poole neljakesi ja laia haardega. Terve tee peab Mihkel meile kokkuvõtvat loengut. Kilomeetri pärast kääname suuna silda, jätkates pool teed samas haardes. Viimased tõmbed teeme nagu päris, ja läheme silda.

Kokku olime veel 1h45min ja distantsiks ca 14km

See oli tänaseks, ja ka homseks kõik - edasi proovime puhata, ja puhata nii, et tänane positiivne (NB! See ei ole see, et paati poleks saanud!) jääks keresse kestma ning igaüks saaks enda puudused välja raalitud, et neid siis juba pühapäeval kõrvaldama asuda.

Puhkamiseni kõigile!