Belgrad, Serbia, 5.mai 2012 - ühe unistuse lõpp

Alar Õige:

Tänane start, otsusav start Belgradi sõudmise MK etapil läks tõeliselt untsu.

Stardist ei pääsenud me kuidagi minema - 3-s ja 4-s tõmme ei saanud mina aeru vette - paat oli esimese tõmbe peale hukatuseni kaldus. Lisaks jäi kuskil 10-ndal tõmbel aer vette kinni - päris korralik konn, ja alles sealt edasi saime oma paadi liikvele.

Loomulikult olid treener Mihkli õpetussõnad ennem starti nagu käega pühitud - ära vääna keha sõlme, lõpeta tõmme sirgelt ja kõik muu. Alles kuskil paarisaja meetri peal sain uuesti õige asendi sisse - niivõrd kui on pingist mööda tõmmates ülepea võimalik õiget asendit leiutada ja võtta.

Eelmisel korral abiks olnud roolija Tea käsulauad poolel  distantsil andsid küll tõmbelõpud õigeks ja paadi hoogki kasvas, aga olles lõpuni aus - seda mahajäämust ca 15 sekundit ei ole me veel suutelised tagasi sõudma.

Niisiis ajad finišis kõnelevad enda eest:

1.       ITA - 3.33,38

2.       BRA - 3.34,53

3.       RSA - 3.34,85

4.       BLR - 3.49,72

5.       RUS - 3.52,44

6.       EST - 4.05,55

Sellega tõusis tee Olymposele meie ees seinaks püsti. Tegelikult on lihtsalt kibe. Mitte kätest, mis hetkel taas suhteliselt nahavabad, vaid hinges on tõsine rahuldamatus. Ma isegi ei mõista hetkel kinnitada, kas ma tõesti uskusin, et me sõuame ennast Londonisse, aga võin täna brigadiri ette astudes küll kinnitada, et proovisin teha ja anda maksimumi selle nimel. 

Kibe just seetõttu ongi, et seda kõike ei olnud piisavalt palju. Tõsi, kui uskuda teener Mihkel Klementsovi (ja pole põhjust kahelda tema sõnades), siis meile antud ja meie endi poolt võetud 1,5 aastat oli tegelikult väga lühike aeg, et saavutada ja kinnistada tehnika ning koostöö. Enamus meie konkurente on pea samades koosseisudes istunud paadis enam kui 4-5 aastat.

Selles viimases kirjes tahan avaldada tänu ja tunnustust neile vahvatele sporlastele, kes seda teed käisid - REA KUKK, JELENA PIPPER, AHTI TOMP. Nende poolt väljasõidetud senine Eesti rekord selles paadiklassis Bledi MM päevilt 2011 jäi seekord üle sõitmata - olgu see siinkohal siis üleskirjutatud - 3.52,98.

Samuti tahan isiklikud ja meeskondlikud tänud avaldada meie kahele tublile roolijale - MIHKEL KLEMENTSOV Junior ja TEA MIILBERG. Ilma nende nimeste abita poleks meil sedagi.

Aga suurima tänu ja lugupidamise antud hindamatu panuse eest tahan anda siinkohal meie treenerile- MIHKEL KLEMENTSOV-ile. Selle mehe võime ja kannatus sai selle kahe aastaringi jooksul korduvalt proovile pandud, ja alati jätkus tal tahet minna edasi. Minna edasi materjaliga, mis meil talle kasutada oli anda, kes me sõudmisest teadsime vaid kaldalt vaadanutena. Tema oli see mees, kes selle elementaarse ja esmase meieni tõi, ja sageli koos meiega otsis ja leidis lahendusi ettetulnud probleemidele - alates sellest, kuidas puuetega inimeste kehad saada tegema ligilähedaselt sõudmisliigutust, kuidas seda saada tegema koos ja kogu treeningu või distantsi kestel, kui ka ajades asju sõudeilma vägevatega, mis aitas meid siingi Belgradis saada parimad võimalused ja lahendused. Usun, et minuga on selle mõtte juures kõik, kes me koos sõudsime Harkus, Pärnus, Bledis, Sevillas, Belgradis.

Seega on just praegu õige hetk kuulutada projekt LONDON 2012 Paraolümpiamängud sõudmise kohalt lõppenuks. Ja sama hetkega julgen kuulutada projekti RIO 2016 sõudmise alal avatuks. Avatuks tiheda sportliku konkurentsi vaimus, avatuks Eesti erinevate piirkondade puuetega sportlaste tarbeks, avatuks kõikide olemasolevate parasõudmise võistlusklasside jaoks - just täna ja nüüd on õige aeg alustada, sest veel ei ole hilja, veel on aega valmistuda, õppida, omandada tehnika maal ja veel, kannatada niikaua, kuni sõudmisest saab nauding  ja valu asendub võluga.

Ehk nagu ütleb Mihkel Klementsov - sõudmine on lihtne sport ja liikumine, ainult seda tuleb teha kannatlikult ja hästi kogu treeningu, kogu distantsi, kogu aeg. Sõudmine - see on lõdvestus ja puhkus, mida vahepeal täidetakse tõmmetega.

Tulge, proovige ja saage teada, kas see on ka teile sobilik ja kohane. Näinud erinevaid inimesi siin ja Bledis, võin kinnitada, et enamustele liikumispuudelistele on olemas puudest tulenev sobilik paadiklass. Samuti on see sport sobilik meestele, naistele, tüdrukutele ja poistele - sugu ei ole siin piiranguks, enamgi veel - nii 2-ne paarisaeruline kui ka 4 üksikaeruline on segapaatkonnad, ehk siis pooled naised, pooled mehed

Tere tulemast kõigile osalejatele projektis RIO 2016!

Belgradi Maailmakarika I etapp ning LONDON 2012 Paraolümpiamängude kvalifikatsiooniregatt, 03.-06.mai 2012 - meie tõetund. Vol.3.

Alar Õige:

04.mai 2012, reede

Alustuseks eilsele lisainfot:

Ajad olid siis järgmised:

1.       ITA - 3.29,70

2.       BRA - 3.32,45

3.       RSA - 3.33,38

4.       BLR - 3.39,19

5.       EST - 3.53,09

6.       RUS - 3.54,82

Segadused paadikaaludega ei puudutanud ainult meid - ka BRA leiti kaalumisel olevat kergem ning teda tabas sama saatus - kui meid loositi homme õhtuks 6-le veele, siis BRA sai omaks 1-ne.

Aga täna hommikul tegime kanalile kaks tiiru peale. Neist esimene oli suhteliselt hea koostööga, kuigi on paremaid päevi olnud. Teine oli kokkuvõttes ikalduste ikaldus - vajaolevat ei tekkinud, ja vähemasti minu hinge jäi küll päris mannetu tunne - mitte ei osanud end sättida täna eessõudja rütmi, samuti ei sutnud anda paadile sellist tõukelõppu, mis oleks roolijale andnud selge indikatsiooni, mis toimumas.

Oligi selline nii ja naa - päris hindeliselt kahte poleks saanud panna, aga kolmest jäi ikka puudu küll. Vaatame, mida näitab õhtu - ehk oli eilne veel lihastes, või mitte parim uni ei lasknud kontsentreeruda, või miski kolmas veel lisaks, mida sõnastada ei mõista. Alati annab paremini, tõesti paremini.

Õhtune vesi. Tegime rahuliku, kaheotsalise treeningu, ehk siis kokku 8km. Nii paariti sõites kui ka neljakesi minnes oli kõik täiesti teisiti kui siin varasemalt. Praktiliselt suutsime kogu trenni sõita parimas koostöös, miski ega keski ei seganud tõmmet, selle pikkust, alguse klappimist ja koos lõpetamist. Rõhud olid kenasti tõmbelõppudel ja paat siristas mõnuga minna. Tegime nii pausiga kui ka pausita sõitu. Viimane tulek stardist finišini saime isegi paadi tasakaalu - alguses kahe pausiga tulles, ja viimase kilomeetri rahulikus tõmbes - ka siin ei tekkinud mingit kaldumist ega äravajumist.

Just sellise hea tundega tulime veelt, jõudsime veel viimase bussigi peale.

Ah veel - paadil sai ära võetud esiti pandud 800g raskusi, ja asendatud 2000g-ga - nüüd kuivagu see paat või pooleks, kaalult ei tohiks ta kuidagi alamõõduline olla.

Homme siis 18.26 meie viimane, otsustav start

05.mai.2012, laupäev

Täna siis seisavad sajad ja tuhanded inimesed ühtses rivis, et saada vahetu võimaluse osaliseks tervitamaks EPOK president Toomas Vilosiust tema 61.-l sünnipäeval. Nii ka meie paatkond on näitamas üles kannatlikust ja jagamas õnnitlusi.

Hommikul kell 7.00 vurasime bussiga kanalile, et teha viimane proov ennem õhtust peaetendust. Tegime rahuliku ja ühest ringist (4km) koosneva sutsaka. Tuletasime meelde igaühe raskuspunktid, proovisime leida ühistööd.

Peale paarikaupa sissesõitu tegime rahuliku neljakesi mineku. Pausiga oli natuke rabe, aga kui läksime üle täispingiga ühtlasele sõidule, hakkasid asjad klappima. Ka vahele tehtud tempo tõstmine ja hoidmine 30 tugeva tõmbe kaupa oli päris hea - paat oli tasakaalus, mis kinnitas koostööd. Tõsi, sealt tõmmete mahavõtmine ei kulgenud ladusalt - alles 10 tõmmet hiljem saime uuesti rütmi kätte.Aga saime ta omaks.

Ja ega rohkemaks meile aega ei antud - saime õigeaegselt veelt tulema, kuivatasime paadi, sättisime hoiule ja hotelli õhtuks ennast seesmiselt valmis sättima.

Veelt tulles nägime ettevalmistusse minevat Kaisa Pajusalut, ka neljapaat omas kenaduses ajas meitega juttu - igatahes oli see meile julgustav. Stardiajaks on hetkel teadaolevalt 18.24 kohaliku aja järgi.

Belgradi Maailmakarika I etapp ning LONDON 2012 Paraolümpiamängude kvalifikatsiooniregatt, 03.-06.mai 2012 - meie tõetund. VOL.2

Alar Õige raporteerib:

Neljapäev, 03.5.2012

Hommikul kell 8.00 bussiga kanali äärde ja esimese asjana aerude leidmine - need on Mihkli poolt eile jäetud kindlas kohas. Mihkli otsusel kasutame serblaste külalislahkust ja võtame kasutusele nende omad. Naiskad saavad siis roheliste käepidemetega (need on suhteliselt nahasõbratud!) ja meestele loovutatakse puitkäepidemetega (need võivad veega kattumise korral olla enneolematult libedad).

Vot sedasi me paadi siis veeskamegi - sättinud ennem tõmbepikkuse orientiirideks veel kõrredki püsti igaühele.

Roolija nuriseb, et teda on sunnitud liig madalale ja ta ei näe meie tagumiste tegijate toimetusi mitte kuidagi - siis aitab ainult seljatunne, mida paat endaga kaasa kannab.

Igatahes esimesed tõmbed on väga hea emotsiooniga - paadil on päris korralik liikumine, tänu sõudjatele muidugi, aga ka paadi enese füüsika on hästi väja kukkunud. Jalanõud on super - koot istub kindlalt omal kohal, aerukõrgused on parajad - nii tõusvas pardas kui ka langeva pardaga. Pikkust annab tulla nii ilusti ette kui ei kunagi varem, samuti ei tungi paadikorpus jalgadesse - seegi väga hea märk.

Teeme 2x4km otsad, selle sees paarikaupa minekud kui ka 4-kesi - käed/keha, ¼ pinki, ½ pinki ja täispingiga. Vahele veel ka mõned tempo üleskerimised ja 30 tõmbet lisaks. Viimane kord 2km otsa alustades teeme 3 korral läbi starditõmbed.

Esimesel korral püsib paat uskumatult tasakaalus, kõk saavad tõmbed samaaegselt vajalikus pikkuses tehtuks, ja 10 tõmbega liigub paat vahval hool. Oleme üllatunud. Teistkorda läbitehes ei muutu midagi (loe:halvemaks) - paat saab hoo ja me kerime selle tempotpidi 36-37 üles - siinne vesi annab sõita sellisega väga hästi. Ole ainult mees ja kesta lõpuni. Kolmandal korral sudime 10 starditõmmet ja 10 lisaks - siingi pole miskit ette heita. 

Kahe kanalipikkuse vahel jagab Mihkel, kes on jalgratta laenutanud, meile õpetusi, mida proovime ka ellu viia. Kuid nagu ikka - alati on miskit parandada, alati saab midagi veel paremini teha. Roolijat kuulevad kõik hästi, käsklused selged, liigume lõpujooneni - seal saame kaldalt korraldajate poolt juhiseid, kuidas plotile läheneda.

Vinname paadi veest välja, mul turgatab korraga pähe mõte, et talle tuleks nimigi anda - saagu temast Lady Speedy.

Läheme kaaluma - selgub tõsiasi, et meie neitsi on kaalult 80 grammi kergem kui peaks - eks see jäi nüüd Mihkli teemaks, kuidas paat kaalukõlbulikuks saada - lisaks oli roolija hommikuks minetanud oma miinimumkaalu, suutes osutit mõõtevahendil kergitada vaid 53 pügala jagu üle 0-i. Eks me siis lõuna ajal kuulutame ta nuumale.

Jätame Mihkli nüüd aerude värvimisega tegelema - ise hotelli puhkama, et olla õhtul kell 18.40 algavaks stardiks valmis. Paatkondi on 6, esimene läheb otse A-finaali, ja ega siit enamat tulegi - teised peavad järgmisel õhtul tegema uue stardi, et laupäeval siis samas olla kõik koos ja uuesti stardijoonel.

Õhtune start - meie esimene siinsel veel

Tegime ennast tublisti soojaks, saime tegelikult tehtud nii Mihkli poolt soovitud harjutused kui ka proovisime starti + 10 tõmmet. Iseenesest polnudki väga hull - kui esimesel katsetusel tekkis raskusi üleminekul distantsitempole (langetasime liiga kiiresti algse päris valju 42 alla 36-ni) ja ei suutnud parimat ühistõmmet tekitada, siis teine katsetus oli juba palju parem - paadile sai hoog üles keritud, ja selle hoidminegi polnud raskete killast. Kuskil taamal näitas juba välku ja stardiks tekkis selline tubli taganttuul. Taganttuul on aga vähesele kogemusele alati vastutöötav, sest ei anna mitte kohe tehtud vigu andeks.

Sätime end stardijoonele, ja oleme valmis. Kõlab stardikäsklus RED LIGHTS, siis ATTENTION ja GO - paneme minema. Tõsi, päris parima hetke magasime kergelt maha - näeme tõsist vaeva, et esimesed starditõmbed koos sooritada. Ja siis kõlab käsklus - STOP. Keegi on valestardi teinud. Valgevened arvavad päris valju häälega üle kanali, et need olla olnud eestlased, aga tõde saabub kiiresti - just BLR saab hoiatuseks kollase kaardi.

Hoovame end tagasi stardipukini, anname otsad ja seame end valmis ootele.

Uus start õnnestub, kuigi parimate killast pole meil seegi. Siiski väljume stardist üha kiirenevalt ja saame korraks 20 tõmbe järgselt tempo lausa 42-ni. Aga puudu on ühisest tõmbelõpust, ja selle leidmiseks kulub esimesed 250 meetrit.

Siis, ilmsesti esimese väsimuse pealt  saame äkitselt koostöö toimima - paat vastab sellele selgelt parema kiirusega. On tõmmet, lõpud on koos, on rütmi. Kaldal väntab jalgrattal ilmsesti Mihkel - midagi ta püüab meile hüüda, aga peale selle, et see vist on tema, ei küündi minuni vähemasti sisust midagi. Las ta olla ja rahuldada end sel teel. Meil on vaja siin aerude taga töös olla.

500meetri peal kamandab ennem esimest rasket punkti roolija Tea meid 10-le eriti tugevale tõmbele - võtame seda täie tõsidusega ja jätame Venemaa selgelt maha, ning läheneme isegi paadipikkuse jagu ees olevale Valgevenele.

Seda suhteliselt hästiklappivat sõitu jagub kuskil 750meetrini, ehk tiba pealegi - siis kukub vasak parras ootamatult alla, ja mõlemad sealsed aerud teevad ühe päris korraliku konna. Paat küll seisma ei jää, aga hoo üleskruvimine on vaevaline - näen vaid, et Vene on tagant lähemale liikumas. Õnneks saame Ahtiga uuesti Rea rütmi kätte, ja sumame finiši poole. Tea annab meile teada viimasest finišispurdist, proovimegi sellele endast maksimaalse anda, ja pressin hirmsasti jalgadega. Lõpuks kõlab finišiheli ka meile, jätame paadi liikvele. Oli tegelikult ikka kole raske täna küll - lisaks olen suutnud sellele teele jätta kahed suurepärased peonahad, aga nüüd on päeva jagu aega end tohterdada.

Esimesena lõpuni jõudnutest ei tea midagi - need on ilmsesti BRA ja RSA, ka ITA on ees olnud. Siis jägnevad BLR ja EST ning viimasena RUS. Aegadest paraku ülevaade puudub, minu tempomeetri järgi jäi meie aeg sinna napilt 4.00 raamesse - seda infot tuleb homseni oodata.

Aga sellega pole meie üllatused tänaseks veel lõppenud - äike, mis ennem taamal vilgatas, on tõstnud tuule korralikult pagisse. Seetõttu meid mahasõidule ei lastagi, vaid suunatakse kiiresti silduma. Uudiseks on plotini jõudes see, et meie paat kuulutatakse kaalumisele minevaks - ennem kui suudan enda jalad ära vahetada, tõstetakse paat, mille teadlikult võimalikuks kaalumiseks olen jalanõud vett täis pritsinud, tagurpidi, ja suur osa minu vaevaga paati kühveldatud veest sajab mulle tubli duššina krae vahele.

Kuna paat ei tule ega tule tagasi, sätitan ennast kaalumaja poole teele. Siin on sehkendamist kuhjaga - nii Mihklil kui ka Sõudeliidu peasekretäril Jaan Tultsil on fakt juba ilmselge - meie paadi kaalust on puudu täpselt 100g. Kuigi ennelõunal sai paadile 800g lisatud, on sellest paraku väheks jäänud.

Õnneks ei ole see fataalse lõpuga viga - meie kohaks siin sõidus saab olema viimane (kui kellelgi pole veel kergemat paati istumise all olnud) ja vastavalt kohale pole vahet, kas meile loositakse 1 või 6 rada järgmiseks sõiduks. Kuigi - veel mõned ajad tagasi oleks see tähendanud, et sõidud siin on sõidetud ja võib minna asju pakkima.

Muud tänaseks polegi - homme hommikul ja õhtul ootab meid ees trenn vee peal, sätime oma paadi kaalu ja läheme kontrollime teise enda rahustuseks veel ülegi, ja valmistume laupäevaks - siis juba finaalsõiduks, mida läheme tegema oma parima suutlikuse järgi. Päriselt.

Belgradi Maailmakarika I etapp ning LONDON 2012 Paraolümpiamängude kvalifikatsiooniregatt, 03.-06.mai 2012 - meie tõetund. VOL.1

Alar Õige raporteerib Belgradist:

02.mai 2012

Jõudsime 1.mai õhtuks ülisooja (30 +) Belgradi ja maandusime nostalgiahõngulisse SlavijaLux hotelli. Kõik peale treener Mihkeli saavad oma pagasi lennujaamas kätte. Mihkel on natuke mossis, aga suurem mure seisneb selles, et tema kotis on meil tööriistad paadi ettevalmistamiseks. Aga ehk saadakse sellele kotile kiiremini jaole, enne meie lahkumist sõbralikust Serbiast. Elame, näeme. 

Nostalgitsema kutsub mulle tuttav Viru Hotelli interjöör aastast 1982 - peitsitud spoonpuitseinad ja laed, mis oma tublis pruunis toonis on selgakukkuvalt rasked - kesk koridori seisma jääda lihtsalt ei saa, sest pelgad seinte kaelavajumist. Aga toit on äratuntavalt hea, inimesed sõbralikud ja abivalmis.

Hommikul, peale sööki, sõidame bussiga kanali äärde ja alustame paadi otsinguid. Enne kui selleni jõuame, on meie hulgast Ahti kutsutud veretesti. Seda kutset edastanud inimese inglise keele diktsioon oli nii ebamäärane, et ka peale kolme üleküsimist olin kindel, et Ahti on palutud blind-testile - nägemist kontrollima, kuna tema B3 litsents on ajutine, selle aasta lõpuni. Kui siis tegudeks läks, siis sai nägemiskontrollist verevõtusoov ehk siis blood-test.

Lõpuks antakse meie noormees meile tagasi, peale ca poolt tundi. Mida temaga tehti, see teadmine sinna ruumi, kus arstid/õed tegutsesid, jäigi. Aga Ahti on meil tagasi! 

Filippi telgis saame teada oma paadi asukoha - läheme veel enne paadi treilerist mahavõttu otsima kohta, kuhu me ta eelolevateks päevadeks saame hoiustada - siin on suhteliselt vabavõitluse vaimus see kõik korraldadatud. Kes ees, see mees, ja ei teisiti. Sätime omale valmis kohakese RSA ja BRA parasõudjate raamistikule, ka ITA ning BLR on sinna koha varunud. 

Sikutame paadi autokärult maha, toome ta raamile, ning läheme ka kronsteinide järele. Uskumatu, aga paat on nii uus, et meie all läheb ta esmakordselt veele - uus on kõik: nii koprus, kronsteinid, jalanõud kui tullid - Eesti sellekorra koondise kõige uuem paat, isegi Kaisa Pajusalul on pool aastat vanem alus.

Paadi uudsusest tulenevalt on sättimine kordades vaevanõudvam - tullide täpseks märkimine, nende otseks säädmine kui ka diagonaalvarrastele pikkuse määramine - selle kõige alla kulub ca 3 tundi. Lõpuks oleme ka roolijale olulise vahendi - coxboxi juhtmed saanud omale kohale, selle kontroll kinnitab, et peaks olema tema hääl ja korraldused meile paadis hästi kuuldavad. Tõstame paadi riiulisse ning läheme just kohalejõudnud Eesti sõudekoondise varustusautot ning peatreener Matti Killingut otsima - et saaksime omad aerudki kätte.

Siin aga selgub päeva esimene tagasilöök. Mis on kohal on Opel-buss, ja treileril paadid, mida aga pole, on üksikaerulise aerud. Need olla paatide pealetõstmiseks treilerilt korraks maha võetud, ja hilisemalt tagurpidi käik ja järelkontroll ilmsesti jäidki tegemata. Nii et - aerudega mõistab iga loll sõuda, katsu sa ilma. Ja just selline oht meid oma karmis reaalsuses ongi ähvardamas!

Muidugi käivitub koheselt operatsioon asendusaerude leidmiseks, aga nagu ikka, võtab see kõik aega. Vahepeal läheme ja võtame hotellis lõuna, saan tunnikese tukkudagi, ja tuleme võistluspaika uuesti kella16-ks bussiga tagasi. Aerud pidavat laekuma kuskil 5-6 vahel, selles parimas lootuses sätimegi paadile tunnusteks reklaamid ja EST kleepsud peale, ja jääme ootele - mis siis ikkagi saab. Veele pääseb täna kuni kella 19.00 - siis pannakse kanal kinni ja seal veel sõudjad saavad etteulatavaks karistuseks kollase kaardi kirja. Teine kollane kaart tähendaks juba sõidust eemaldamist, seega - päästmaks mida päästa annab, teeme õhtuse trenni maal ja ergomeetritel, kus saame aimu siinse kliima tõelisest vett kerest väljatõmbavast toimest - 10 minutiga ergomeetritel on tunked nii märjad, et oleks nagu otse ujumast tulnud.

Teeme ca 45 minutit tööd, ja siis peame end kiiresti pesema minema, et jõuaksime päeva viimase bussiga veel hotelli - peale 19.30 siit enam korraldatud transporti enne homikut ei ole, ja siia ööseks jääda mitte ei tahaks.

Head uudised on aga meid uuesti üles leidmas - Mihkel on kokku ajanud kaks komplekti aerusid. Ühed suure südamega Serbia sõudjatelt, ja teised Filippi paadimeestelt. Muidugi on nad meile võõrad - Filippi omad kätelt nahka hukkavate roheliste käepidemetega ja Serbia omadel on puidust päepidemed - kasutatult muutuvad need väga libedateks. Eks näis, mida hommikuks Mihkel otsustab - selge, et parimat varianti meil pole, aga õnneks on valik. Eks peale trenni saab siis korraldatud aerude värvimine - Matti Killing lubas siin oma abikäe ulatada, eks tunne ta end tiba süüdlasena ka. Ja laskem siis tal seda süüd värvimisabiga veidikenegi maha pesta - meil on homme õhtul juba esimene start, ja pealelõuna kuulub ilmsesti kere trennijärgseks puhkamiseks.

Aga see kõik saab olema juba homme ...