Tänase kahjuks mitte midagi otsustava mängu JAP:EST võitis Jaapan 5:0 (2:0, 2:0, 1:0).
Kuigi mängule läks meeskond motiveeritult, ei õnnestunud täna sisuliselt miski. Võimalik, et tahe lõpetada turniiri kaotuste jada surmas võime pidada mänguplaanist kinni, aga tulemus kõneleb enda eest.
Tervikuna tuleb Eesti koondisele antud turniiril panna hindeks 4-. Neli selle eest, et alagrupi mängudes suudeti oma lühikesest rivist võtta maksimum, mängiti puhast ja targalt organiseeritud kelguhokit, mis oli üllatuseks nii vastastele kui ka pealtvaatajatele. Oma autsaideri roll mängiti selgesti üle, seda mainisid nii IPC (Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee) kui ka teiste võistkondade esindajad. Ja tõsi - võis kõigile ausalt silma vaadata, häbeneda polnud millegi üle.
Samuti kuulub samasse rivisse nn. üleminekumäng Itaaliaga - vaatamata mittepositiivsele tulemusele võideldi kartmatult ja väärikalt, alistumata hetkekski.
Kahtlemata oleks baashinne olnud ükskõik millise allgrupi mängu võidu korral 5, kahtlematult ...
See miinus hinde neli järgi ongi pärit viimasest mängust, kus eneseületamisega tekkisid mõningad raskused.
Kuigi antud turniiri tulemusena Eesti langes tagasi B-pooli (divisjoni), on kelguhoki võimalused pääseda Sotši 2012 Paraolümpiamängudele olemas - järgmise aasta MM tulemustena pääsevad otse Sotši 5 esimest meeskonda A-divisjonist. A-divisjoni kolm viimast ning B-divisjoni kolm esimest aga mängivad sõltuvalt Venemaa koondise asetusest kas 2-le või 3-le olümpiapääsmele. Kui Venemaa kuulub A-divisjoni 5 esimese hulka, siis on pääsmeid 3, teisel juhul 2.
Alar Õige, kelguhoki koondise mänedžer
Hamar, Norra
Märts 2012
laupäev, 31. märts 2012
neljapäev, 29. märts 2012
Itaaliale allajäämise järel ...
ALAR ÕIGE, Eesti kelguhoki koondise mänedžer:
Lisaksin siia omagi poolse kommentaari inimesena, kes oli kohapeal, kuigi pingilt vaatajaks.
Sõltumata tulemusest meie laupäevases mängus 7.ndale kohale (kaotama ei lähe seda keegi!), on tõsiasjaks saanud pisike kartus, millega siia Norra, Hamarisse tulime - kõigele vaatamata realiseerus tõsiasi, et Eesti langes tagasi B-divisjoni. Seda vaatamata meie ülipüüdlikule mängule, ja vägagi tublidele esitustele nii USA (POM 1.) vastu 1:2 GWS (Game Winning Shoots - karistusvisetest) ja CZE 1:2 GWS (POM Vancouver 5.), aga ka JAP (POM Vancouver 2.) vastu 0:2.
Sõltumata tulemusest meie laupäevases mängus 7.ndale kohale (kaotama ei lähe seda keegi!), on tõsiasjaks saanud pisike kartus, millega siia Norra, Hamarisse tulime - kõigele vaatamata realiseerus tõsiasi, et Eesti langes tagasi B-divisjoni. Seda vaatamata meie ülipüüdlikule mängule, ja vägagi tublidele esitustele nii USA (POM 1.) vastu 1:2 GWS (Game Winning Shoots - karistusvisetest) ja CZE 1:2 GWS (POM Vancouver 5.), aga ka JAP (POM Vancouver 2.) vastu 0:2.
Ega eraldivõttes tulemus Itaalia vastu 0:1 polnud paha - meist kaks korda pikema pingi ning kiiruseski üleolev meeskond, võiks ju uhkust tunda .. . Kui ainult sellest mängust poleks sõltunud see, kas jääme edasi mängima A-divisjoni, või kukume välja! Teisalt tõi see unistustest tagasi maa peale - me kasutasime oma alagrupist tulenevalt võimalustest praktiliselt maksimumi ( oleks JAP-t võitnud, siis oleks olnud 110% realiseerimine!), aga see on meie hetke võimete maksimum - selleks et mängida enam kui 3 mängu ala grupis maksimumvõimetega, on meid tõeliselt napilt - oleme maailma lühima pingiga meeskond. Kuigi väga tubli meeskond, jääb sellest üksi teiste lähes kolm korda pikema rivi vastu väheks.
Seda saab parandada ainult ühel viisil - olemasolevate mängijaterivi täiendamise teel uute, tahteliselt tugevate ning enda arengusse püsivalt panustavate spordimeeste kujul (vabandan, et meeste kohalt kõnelen, aga paraku Eesti ei saa vist kunagi sel alal oleva naiskonna koostamiseni ja maailmakaardile väljatoomiseni - minu arusaamist mööda sellist hulka hokist sõltuvusse sattuvate naiskodanike (kes vastavad ka liikumispuude seisukohalt tingimustele) meie maalt kokku koguda ei õnnestu.
Aga andke mulle andeks, kui olen ülekohtune ja eelarvamusega ses punktis. Ehk lahendus oleks selles, kui leiaks samas koguses mehepoegi (või tuleks sooviga inimesed meieni), teeks paar-kolm hooaega tõsist tööd ja siis saaks tulla uue hingamisega uuesti maailma kelguhoki kaardile. Ei tähenda see sugugi seda, et olemasoleva seltskonnaga pole kuhugi pürgida - on, sest tänased võistlused siin on seda tõestanud - me suudame mängida, kui teeme seda targalt ja külma peaga.
Selle kõige eest, mis oleme teinud, ja mida teeme siin Hamaris viimases mängus, aga ka edaspidi -. selle eest kõigile kaasasolnutele (kaasasolnud läbi hooaja, sest kõigil oli oma roll ja ülesanne, millega nad hakkama said) SUUR AITÄH. Kui see vaid korvaks seda pisikest okast, mis hinge kripeldama jääb. Aga ehk aitab see kripeldus natukene endasse vaadates aidata meist igaühte paremaks saama - mängijana ennast arendama ning uusi võtteid proovima, enda tervisesse hoolsamalt ja tähelepanelikumalt suhtuma, oma võimalustesse edasiviivamalt pingutama.
Muidugist ei saa unustada teenereid Pellet ja Aivarit, kes kurja kannatust kulutades on meile teinud selgeks selle, kuidas vastase tahet murda ja enda oma parandada. Nüüd, kus me oskame vastase mängule hästi vastu seista, on aeg meil endil treenerite plaan realiseerida ka selles osas - kuidas enda mäng tulemusele, väravasuutlikusele suunata. Siis oleksid mõlemad põhikomponendid - kaitse ja rünnak olemas, ja sellega ka võimekus parem tänasest.
Samuti usun, et Signe Valgemäe poolt süsteemina käivitatud üldkehalise ettevalmistuse tähtsus on paremini mõistetav - kui teha oma kehaga püsivalt tööd, on nii saavutatav võimekus kui ka selle säilitamine märgatavalt lihtsamad, samuti ka koormustest taastumine. Ehk saame kunagi ka toitumise teema tähtsaks - siis jääb spordis viimase elemendi - see on puhkus ja taastumine omandada. Aga ilma nendeta tänapäeval sellel tasemel kelguhokit (tegelikkuses ükskõik millist ala) kaasa teha paraku ei kannata. Vähemasti tipptasemel, ja püsivalt tipptasemel mitte.
Tänudega kõigile, kes olid meiega sel raskel aastal, raskel nii füüsiliselt, ajaliselt aga ka finantsiliselt. Meil ei õnnestunud küll tabada kuulsust, ületades end ja teisi võitudena, aga ennast ületasid eranditult kõik - nii Hamaris kui ka kodudes meile kaasa elades.
Tänudega
Alar Õige, kelguhoki koondise mänedžer
Selle kõige eest, mis oleme teinud, ja mida teeme siin Hamaris viimases mängus, aga ka edaspidi -. selle eest kõigile kaasasolnutele (kaasasolnud läbi hooaja, sest kõigil oli oma roll ja ülesanne, millega nad hakkama said) SUUR AITÄH. Kui see vaid korvaks seda pisikest okast, mis hinge kripeldama jääb. Aga ehk aitab see kripeldus natukene endasse vaadates aidata meist igaühte paremaks saama - mängijana ennast arendama ning uusi võtteid proovima, enda tervisesse hoolsamalt ja tähelepanelikumalt suhtuma, oma võimalustesse edasiviivamalt pingutama.
Muidugist ei saa unustada teenereid Pellet ja Aivarit, kes kurja kannatust kulutades on meile teinud selgeks selle, kuidas vastase tahet murda ja enda oma parandada. Nüüd, kus me oskame vastase mängule hästi vastu seista, on aeg meil endil treenerite plaan realiseerida ka selles osas - kuidas enda mäng tulemusele, väravasuutlikusele suunata. Siis oleksid mõlemad põhikomponendid - kaitse ja rünnak olemas, ja sellega ka võimekus parem tänasest.
Samuti usun, et Signe Valgemäe poolt süsteemina käivitatud üldkehalise ettevalmistuse tähtsus on paremini mõistetav - kui teha oma kehaga püsivalt tööd, on nii saavutatav võimekus kui ka selle säilitamine märgatavalt lihtsamad, samuti ka koormustest taastumine. Ehk saame kunagi ka toitumise teema tähtsaks - siis jääb spordis viimase elemendi - see on puhkus ja taastumine omandada. Aga ilma nendeta tänapäeval sellel tasemel kelguhokit (tegelikkuses ükskõik millist ala) kaasa teha paraku ei kannata. Vähemasti tipptasemel, ja püsivalt tipptasemel mitte.
Tänudega kõigile, kes olid meiega sel raskel aastal, raskel nii füüsiliselt, ajaliselt aga ka finantsiliselt. Meil ei õnnestunud küll tabada kuulsust, ületades end ja teisi võitudena, aga ennast ületasid eranditult kõik - nii Hamaris kui ka kodudes meile kaasa elades.
Tänudega
Alar Õige, kelguhoki koondise mänedžer
kolmapäev, 28. märts 2012
Viimane mäng alagrupis
Esimese mängu täna mängivad Eesti ja Tšehhi meeskonnad. On kuidagi nii juhtunud, et Eesti meeskond mängib kõik mängud hommikul - varane aeg, mis tavapäraselt ei ole meile kuigi sobiv olnud, aga sellest turniirist on näha, et pole häda midagi. Saavad hommikul hakkama küll, ehk ei jõua liiga palju enne mängu "üle mõelda"?
Kuna ise kohapeal ei ole ja ajuti jupsib ka arvuti - mitte ei taha videopilti näidata - siis saab mängu käiku jälgitud Pointstreak.com kaudu.
Esimese mängu viiendal minutil lõi Tšehhi värava - see ehmatas ära! Et kuidas siis nii??? Tavaliselt ongi kohe mängu algul löödud väravad need, mis närviliseks ajavad - ei ole veel jõudnud mängu sissegi elada ja juba läheb lahti!Alati proovitakse ise see esimene värav lüüa- see annab vastase ees pisukese psühholoogilise eelise. Õnneks-õnneks on ka meie Ivar tänu Imre abile edukas - 11-ndal minutil vastuvärav! Rahu maa peal - seis on 1-1. Nii see pealevisetevaene kolmandik ka lõpeb.
Teise kolmandiku algul läheb üks tšehhidest karistuspingile, aga paistab, et meie poisid ei suuda ülekaalu enda kasuks kallutada. Kahju, ehk oleks olnud võimalus... kolmandik lõppes ilma lisaväravateta, seis endiselt 1-1.
Viimase kolmandiku ajal tunnen, kuidas vererõhk tõuseb. Kuigi Tarmo üritas peale visata, ei päädinud see väravaga ning paistab, et tšehhid on alustanud marulise pressinguga ... oh, pidage vastu, meie mehed!
Veelkord pean tõdema, et kus on ikka alagrupp kokku sattunud - ma ei oleks iial uskunud (ja pole vist enne nii olnud ka, vähemalt neil MM-idel, kust meie oleme osa võtnud), et mängud nii tasavägised on! On ikka ülihea meel, et me tõesti VÄÄRIME kohta maailma esikaheksas!
Ma pole midagi kirjutanud meie treeneritest - häbi mulle! Pelle ja Aivar on need, kes meie meeste selja taga seisavad. Pelle päästis veel laupäeva õhtul Panter-Purikate mängu tallinnas Premia Jäähallis, aga pühapäevl oli ta Noras kohal meie meeskonda tugemas. See paar on teinud head tööd - meeskond on tubli! Ja füsioterapeut Signe on nad pannud käima nööri mööda - iganädalased saalitreeningud on vilja kandnud! Aitäh teile!
Aga tagasi mängu juurde, mille normaalaja lõpuks seisab tablool viik 1-1. Seega on ees lisaaeg ja siis...
Jah, siis jälle karistusvisked, sest ka lisaajal ei suutnud vastased üksteist murda.
Kas õnn soosib meid? Ei, kahjuks mitte - Tšehhide väike ja käbe Krupicka oli see, kes suutis meie väravavahi valeri ikkagi üle kavaldada ja nii peame jälle vastu võtma kaotuse - kuigi, no tunnistage ometi! - me oleks ju seda võitu väärinud!!!
Üllatavalt helistas paarkümmend minutit peale mängu Valeri mulle ja ei olnudki vist väga löödud - tunnistas, et eks tema oli juba lõpuks psühholoogiliselt väsinud. Aga pole ka midagi öelda - need tšehhid on üle kümne-aastase tööga tõusnud ikkagi maailma liidrite hulka.
Ega midagi - elame edasi. Kõik pole ju veel kadunud ja me oleme lõppude lõpuks ennast ületanud. Ega selle turniiriga veel paraolümpiakohti paika ka ei panda - pigem kombitakse üksteise võimeid ja no moe pärast jagatakse ära Maailmameistri tiitel...
Homne vastane selgub täna õhtuks, aga mäng peaks algama kell 11.15 Norra aja järgi. Meil on kell siis 12.15.
Kuna ise kohapeal ei ole ja ajuti jupsib ka arvuti - mitte ei taha videopilti näidata - siis saab mängu käiku jälgitud Pointstreak.com kaudu.
Esimese mängu viiendal minutil lõi Tšehhi värava - see ehmatas ära! Et kuidas siis nii??? Tavaliselt ongi kohe mängu algul löödud väravad need, mis närviliseks ajavad - ei ole veel jõudnud mängu sissegi elada ja juba läheb lahti!Alati proovitakse ise see esimene värav lüüa- see annab vastase ees pisukese psühholoogilise eelise. Õnneks-õnneks on ka meie Ivar tänu Imre abile edukas - 11-ndal minutil vastuvärav! Rahu maa peal - seis on 1-1. Nii see pealevisetevaene kolmandik ka lõpeb.
Teise kolmandiku algul läheb üks tšehhidest karistuspingile, aga paistab, et meie poisid ei suuda ülekaalu enda kasuks kallutada. Kahju, ehk oleks olnud võimalus... kolmandik lõppes ilma lisaväravateta, seis endiselt 1-1.
Viimase kolmandiku ajal tunnen, kuidas vererõhk tõuseb. Kuigi Tarmo üritas peale visata, ei päädinud see väravaga ning paistab, et tšehhid on alustanud marulise pressinguga ... oh, pidage vastu, meie mehed!
Veelkord pean tõdema, et kus on ikka alagrupp kokku sattunud - ma ei oleks iial uskunud (ja pole vist enne nii olnud ka, vähemalt neil MM-idel, kust meie oleme osa võtnud), et mängud nii tasavägised on! On ikka ülihea meel, et me tõesti VÄÄRIME kohta maailma esikaheksas!
Ma pole midagi kirjutanud meie treeneritest - häbi mulle! Pelle ja Aivar on need, kes meie meeste selja taga seisavad. Pelle päästis veel laupäeva õhtul Panter-Purikate mängu tallinnas Premia Jäähallis, aga pühapäevl oli ta Noras kohal meie meeskonda tugemas. See paar on teinud head tööd - meeskond on tubli! Ja füsioterapeut Signe on nad pannud käima nööri mööda - iganädalased saalitreeningud on vilja kandnud! Aitäh teile!
Aga tagasi mängu juurde, mille normaalaja lõpuks seisab tablool viik 1-1. Seega on ees lisaaeg ja siis...
Jah, siis jälle karistusvisked, sest ka lisaajal ei suutnud vastased üksteist murda.
Kas õnn soosib meid? Ei, kahjuks mitte - Tšehhide väike ja käbe Krupicka oli see, kes suutis meie väravavahi valeri ikkagi üle kavaldada ja nii peame jälle vastu võtma kaotuse - kuigi, no tunnistage ometi! - me oleks ju seda võitu väärinud!!!
Üllatavalt helistas paarkümmend minutit peale mängu Valeri mulle ja ei olnudki vist väga löödud - tunnistas, et eks tema oli juba lõpuks psühholoogiliselt väsinud. Aga pole ka midagi öelda - need tšehhid on üle kümne-aastase tööga tõusnud ikkagi maailma liidrite hulka.
Ega midagi - elame edasi. Kõik pole ju veel kadunud ja me oleme lõppude lõpuks ennast ületanud. Ega selle turniiriga veel paraolümpiakohti paika ka ei panda - pigem kombitakse üksteise võimeid ja no moe pärast jagatakse ära Maailmameistri tiitel...
Homne vastane selgub täna õhtuks, aga mäng peaks algama kell 11.15 Norra aja järgi. Meil on kell siis 12.15.
esmaspäev, 26. märts 2012
Kahe päeva üllatused
Kaks päeva mänge on selja taga. Tunne on selline, et panin mängima Alice Cooperi, veidi hiljem kuulasin Verdi "Nabuccost" heebrea orjade koori .... vaat sellised tunded on sees keemas!
Kuigi meie meeskond on kaks mängu kaotanud, siis millised mängud need meie jaoks on olnud! Mõttes tänan, et ma kohapeal ei ole, vaid elan kaasa interneti vahendusel. Mine tea, kas närvipingele vastu peaks ...
Eilne üllatavalt südi vastupanu USA-le oli tegelikult heaks alguseks kogu turniirile. Tunnistan ausalt - üle kõige kartsin, et meie lühikese pingiga meeskond ei pane valule vastu ja saab suurelt kaela. Lisasin siia mõttes meie ettevalmistuse taseme- ja olud võrreldes ülejäänud seitsme osaleja maaga, meie siiski nii vähese mängupraktika (eks siingi taga on aru saada finantside vähesust, et mitte öelda olematust sellise spordiala kohta). Noh, kes selles süüdi on - eks ikka me ise, et ei oska rahasid välja ajada ja ei suuda igat viimast võimalikku santi "ära rääkida" meeskonnaga treeningutel ühinemast.
Kõik senini nähtud mängud MM-il on pakkunud üllatusi. No kes oleks osanud uneski näha, et Norra on teise päeva järel võiduta! Või et USA kaotab Tšehhile (okei, siin võib teha järeleandmise - karistusvisked on alati üks suur loterii). Aga ikkagi - Korea võidab Norrat, Kanada teeb "vaid" kahe punktiga Koreale pähe.... üllatusi on tulnud varrukast!
Meie tänahommikune mäng Jaapaniga oleks võinud minna ka paremini - kui ometi poleks kaks mängijat kõrvuti karistuspingile sattunud! Kolmekesi viie väikese ja kiire jaapanlase vastu - see oli ette teada, mis sealt tuleb. Kahju-kahju! Hoolimata sellest, et sisuliselt mängiti kogu mäng meie poolt viie mehega, et jaapanlased ründasid maruliselt - no nii lootsin, et ehk jääb viiki, ehk tuleb võimalus... eks peale puhkepäeva on võimalus, kohtumises Tšehhiga. Loota ju ikka võib ja uskuma ka peab! Meenutame siinkohal eelmise aasta EM-i poolfinaalmängu Eesti ja Tšehhi vahel - olime ju väga võrdsed ja vaid üks õnnetu värav jäi meid lahutama finaalist. Ahjaa, seda EM-i mängu saab järelvaadata siit .
Ikkagi - hoolimata kaotustest - on rõõm tõdeda, et kartustele vaatamata on kõik võistkonnad suhteliselt võrdsed - praegu ei paista peajagu üle olijaid ja nii ehk jagub üllatusi ka järgmisteks mängudeks.
Kuigi meie meeskond on kaks mängu kaotanud, siis millised mängud need meie jaoks on olnud! Mõttes tänan, et ma kohapeal ei ole, vaid elan kaasa interneti vahendusel. Mine tea, kas närvipingele vastu peaks ...
Eilne üllatavalt südi vastupanu USA-le oli tegelikult heaks alguseks kogu turniirile. Tunnistan ausalt - üle kõige kartsin, et meie lühikese pingiga meeskond ei pane valule vastu ja saab suurelt kaela. Lisasin siia mõttes meie ettevalmistuse taseme- ja olud võrreldes ülejäänud seitsme osaleja maaga, meie siiski nii vähese mängupraktika (eks siingi taga on aru saada finantside vähesust, et mitte öelda olematust sellise spordiala kohta). Noh, kes selles süüdi on - eks ikka me ise, et ei oska rahasid välja ajada ja ei suuda igat viimast võimalikku santi "ära rääkida" meeskonnaga treeningutel ühinemast.
Kõik senini nähtud mängud MM-il on pakkunud üllatusi. No kes oleks osanud uneski näha, et Norra on teise päeva järel võiduta! Või et USA kaotab Tšehhile (okei, siin võib teha järeleandmise - karistusvisked on alati üks suur loterii). Aga ikkagi - Korea võidab Norrat, Kanada teeb "vaid" kahe punktiga Koreale pähe.... üllatusi on tulnud varrukast!
Meie tänahommikune mäng Jaapaniga oleks võinud minna ka paremini - kui ometi poleks kaks mängijat kõrvuti karistuspingile sattunud! Kolmekesi viie väikese ja kiire jaapanlase vastu - see oli ette teada, mis sealt tuleb. Kahju-kahju! Hoolimata sellest, et sisuliselt mängiti kogu mäng meie poolt viie mehega, et jaapanlased ründasid maruliselt - no nii lootsin, et ehk jääb viiki, ehk tuleb võimalus... eks peale puhkepäeva on võimalus, kohtumises Tšehhiga. Loota ju ikka võib ja uskuma ka peab! Meenutame siinkohal eelmise aasta EM-i poolfinaalmängu Eesti ja Tšehhi vahel - olime ju väga võrdsed ja vaid üks õnnetu värav jäi meid lahutama finaalist. Ahjaa, seda EM-i mängu saab järelvaadata siit .
Ikkagi - hoolimata kaotustest - on rõõm tõdeda, et kartustele vaatamata on kõik võistkonnad suhteliselt võrdsed - praegu ei paista peajagu üle olijaid ja nii ehk jagub üllatusi ka järgmisteks mängudeks.
pühapäev, 25. märts 2012
Alanud...
Mõtlesin, et ei tule mängu jälgima - vaatan pärast tulemust. Ärevus lihtsalt nii suur.... Aga no ega uudishimu ju rahu ei anna, pealegi lubas Sass (endine meie koondise raudvara Aleksander Jarlõkov) helistada, kui arvutist õiget kohta üles ei leia. Noh, hea oligi, et end arvuti taha ajasin - kohe helises ka telefon.
Südamevärinaga asusin ülekannet jälgima - esimene mäng ja esimesed minutid mängust on tihti nagu mingid indikaatorid, et millises vormis mehed on. Meil on sel turniiril kõik varahommikused mängud - minu meelest pole need meie meeskonnale kunagi istunud. Meie trennid on alati ju olnud hilisõhtutel, siis kui jää hind on kõige odavam. Ja eks ollaksegi nii harjunud mängima õhtuti.
Läinud on mõned minutid ja seis on 0-0. Paistab, et kohe väravat ei tulnud ja meestel ehk kindlus kasvanud. Aga kohe tuleb 2 minutit karistus Imrele ja nüüd on vastastel ülekaal. Aga vastu pidasime! Kogu kolmandik 0-0 !! Pean seda suureks saavutuseks. Meie poolt üks pealevise - tubli, Arvi, et üritasid - vastaselt 6 pealeviset.
Vastastel on mehi, keda välja vahetada - meil paraku vaid mõni üksik. Ei ole me suutnud meelitada treeningutele poisse, noormehi ega mehi, kes võiks ja saaks seda haaravat mängu mängida. Läbikäijaid on olnud, aga pidama on viimastel aastatel jäänud mõni üksik. Rasmus on üks neist - saaanud vigastada sõjalisel välismissioonil, et ole ta koju norutama jäänud. Käib tööl ja trennis ja on arenenud tubliks meeskonna liikmeks. Üldse on nii, et amputantidel on seda mängu kergem mängida kui parapleegikutel - tasakaal on parem ja selg ka enamus juhtudel terve. See aga loeb palju.
Teine kolmandik on käima läinud ja suur üllatus sünnib, kui mängitud on umbes 5 ja pool minutit - Kaido lööb värava! Juhhei!! Eesti juhib 1-0!
Peab küll tõdema, et põhiliselt käib mäng meie tsoonis. Ja paistab, et vastased on ka meist kiiremad. Me oleme aga siiani väga tublilt hakkama saanud! Sass küll hoiatab, et tavaliselt paneb USA oma kahurväe käiku kolmandal kolmandikul. Eks näis siis. Aga praegu on hea tunne, et oleme juhtimas! See annab tegelikkult kogu meeskonnale väga hea laengu. Nüüd tuleb vaid vastu pidada ja ära kannatada!
Kolmas kolmandik käimas - ja nagu Sass ennustas, nii läheb - USA vastab väravaga. Aga siiski on meil jõudu vastu pidada ning mäng läheb lisaajale. Viigiga lõpeb ka lisaaeg - nüüd otsustavad kõik karistusvisked!
Kahjuks-kahjuks- ei olnud meil õnne! Ei saanud väravat sisse ei Tarmo, ei Ivar, ei Kaido - vastane lõi neljandal katsel meile värava ja mänguvõit läks USA-e. Nii kahju - seda võitu oleksime ka meie väärinud!
Aga siiski mulle tundub, et see mäng andis poistele indu - kardetav vastane ei olnudki peajagu üle - USA ju ikkagi praegu kelguhoki maailmas meeskond number 1. Ootame nüüd meie poiste ja treenerite kommentaare...
Magus hetk...
Südamevärinaga asusin ülekannet jälgima - esimene mäng ja esimesed minutid mängust on tihti nagu mingid indikaatorid, et millises vormis mehed on. Meil on sel turniiril kõik varahommikused mängud - minu meelest pole need meie meeskonnale kunagi istunud. Meie trennid on alati ju olnud hilisõhtutel, siis kui jää hind on kõige odavam. Ja eks ollaksegi nii harjunud mängima õhtuti.
Läinud on mõned minutid ja seis on 0-0. Paistab, et kohe väravat ei tulnud ja meestel ehk kindlus kasvanud. Aga kohe tuleb 2 minutit karistus Imrele ja nüüd on vastastel ülekaal. Aga vastu pidasime! Kogu kolmandik 0-0 !! Pean seda suureks saavutuseks. Meie poolt üks pealevise - tubli, Arvi, et üritasid - vastaselt 6 pealeviset.
Vastastel on mehi, keda välja vahetada - meil paraku vaid mõni üksik. Ei ole me suutnud meelitada treeningutele poisse, noormehi ega mehi, kes võiks ja saaks seda haaravat mängu mängida. Läbikäijaid on olnud, aga pidama on viimastel aastatel jäänud mõni üksik. Rasmus on üks neist - saaanud vigastada sõjalisel välismissioonil, et ole ta koju norutama jäänud. Käib tööl ja trennis ja on arenenud tubliks meeskonna liikmeks. Üldse on nii, et amputantidel on seda mängu kergem mängida kui parapleegikutel - tasakaal on parem ja selg ka enamus juhtudel terve. See aga loeb palju.
Teine kolmandik on käima läinud ja suur üllatus sünnib, kui mängitud on umbes 5 ja pool minutit - Kaido lööb värava! Juhhei!! Eesti juhib 1-0!
Peab küll tõdema, et põhiliselt käib mäng meie tsoonis. Ja paistab, et vastased on ka meist kiiremad. Me oleme aga siiani väga tublilt hakkama saanud! Sass küll hoiatab, et tavaliselt paneb USA oma kahurväe käiku kolmandal kolmandikul. Eks näis siis. Aga praegu on hea tunne, et oleme juhtimas! See annab tegelikkult kogu meeskonnale väga hea laengu. Nüüd tuleb vaid vastu pidada ja ära kannatada!
Kolmas kolmandik käimas - ja nagu Sass ennustas, nii läheb - USA vastab väravaga. Aga siiski on meil jõudu vastu pidada ning mäng läheb lisaajale. Viigiga lõpeb ka lisaaeg - nüüd otsustavad kõik karistusvisked!
Kahjuks-kahjuks- ei olnud meil õnne! Ei saanud väravat sisse ei Tarmo, ei Ivar, ei Kaido - vastane lõi neljandal katsel meile värava ja mänguvõit läks USA-e. Nii kahju - seda võitu oleksime ka meie väärinud!
Aga siiski mulle tundub, et see mäng andis poistele indu - kardetav vastane ei olnudki peajagu üle - USA ju ikkagi praegu kelguhoki maailmas meeskond number 1. Ootame nüüd meie poiste ja treenerite kommentaare...
Magus hetk...
laupäev, 24. märts 2012
Enne esimest mängu...
Nii, nüüd on see siis käes - meie kelguhoki koondis on vastamisi 7 maailma parima võistkonnaga. Meie oleme kaheksas...
Homme hommikul on esimene kohtumine USA koondisega - noore, tegusa, piisavalt pika pingi ja parimatest parimate mängijatega, kes on koondisesse valitud kümnetest ja kümnetest USA klubidest. Meeskonna keskmine vanus on 23 aastat ja nad on hetke valitsevad maailmameistrid ning Paraolümpiavõitjad.
Eestis on hetkel vaid üks kelguhoki klubi, kelle mängijatest moodustub ka Eesti koondis. Meie keskmine vanus on ... ah, mis sest arvutada! Meie mehed on suure kogemuse ja pika staažiga mängijad. Noori on siiski vähe - miks? Jah, kes seda vastust nüüd teab öelda .... eks meiegi garderoobist jäähallis on neid läbi käinud, aga vähesed on pidama jäänud...
Meenutasin, et millal kohtusime viimati USA koondisega - kas tõesti oli see täpselt 10 aastat tagasi Salt Lake City Paraolümpiamängudel? Nii oligi, rohkem pole saatus andnud meile seda võimalust, ka pole me trehvanud niisama turniiridel mängima - Ameerika manner on meile kättesaamatu olnud. Tõsi, 2004 MM-il Rootsis olime koos, aga erinevates alagruppides ning ka play-off mängudel me ei kohtunud. Niisiis ongi homme ees tundmatu võistkond - kümne aasta taguses võistkonnas on pea kõik mängijad vahetunud.
2009 aastal toimunud B-divisjoni MM-il, kus tänase koha välja mängisime, olid meie vastasteks Rootsi, Poola, Hollandi ja Suurbritannia võistkonnad. Finaalis mängisime Rootsi vastu, kusjuures eelmängudes olime Rootsile kaotanud 1-3. Finaalis aga suutsime esimese värava lüüa meie - Tarmo Eerma tugev löök keskjoonelt maandus rootslaste üllatuseks nende väravas. Ja edasi tuli ainult vastu pidada, ära kannatada - ja hoida oma värav puhtana. See raske mäng koos magusa võiduga maandas meid tänaseks A-divisjoni.
Mitmeid aastaid oleme kohtunud vaid Euroopa koondiste ja klubidega. Eelmine aasta tõestasime oma kohta Euroopa paremate hulgas - jäime küll Meistrivõistlustel 4.kohale, aga poolfinaali mäng Tšehhiga lahenes nibin-nabin Tšehhi kasuks tulemusega 1-0. Ka nüüd kohtume oma alagrupis Tšehhi koondisega.
Tšehhi ja Itaalia koondised on tublilt suutnud end hoida A-divisjonis. Oleme nendega korduvalt mänginud ja olnud päris võrdväärsed vastased. Ei saa jätta mainimata, et Itaalia oli eelmise aasta Euroopa Meister. Peab aga tunnistama, et 3-4 võistkonda - USA, Kanada, Norra ja ka viimaste Paraolümpiamängude üllataja Jaapan on siiski klass kõrgemal. Nii et MM-i esimeses otsas võib ette tulla üllatusi kohtade jagamisel, aga arvata on, millised võistkonnad seda omavahel teevad.
Meie oma kõige väiksema tiimiga nii mängijate kui staffi arvult püüame olla südi vastane ja mängida head mängud. Oleme siiski maa peal ja teame, et medaliteni me ei küündi - küll aga võiks eesmärgiks olla jääda püsima A-divisjoni. 6 esimest võistkonda on ka järgmise aasta MM-il A-divisjonis, kaks viimast langevad B-divisjoni. Tänasel päeval on seal mängimas Rootsi, Venemaa, Poola, Suurbritannia, Saksamaa, Holland ja ehk veel ka alustanud maad nagu Austria, Slovakkia... Sealt siis omakorda kaks paremat liiguvad A-divisjoni.
Ja järgmine aasta kordub kõik - A ja B divisjoni turniirid ning seejärel 4 võistkonna (kaks viimast A-divisjonist ja 2 esimest B-divisjonist) vahel Sotši kvalifikatsiooniturniir.
Aga nüüd valmistume homseks ja kogu järgnevaks nädalaks - see ei saa mitte kerge olema... Korraldajad on teada andnud, et mängud kantakse internetis üle. Need peaks leidma leheküljelt http://icesledgehockeyworlds.com/
Eesti on kõige väiksem maa, kus mängitakse kelguhokit. Meie meeskond tegutseb tegelikult ju projektipõhiselt - iga hooaja ja võistluse eel kirjutame muudkui projekte, projekte... justkui saaks sporti teha nii, et täna teeme ja homme ei tee... Aga nii on meie elu käinud juba 19 aastat.
Täna oleme tänu võlgu oma meeskonna toetamise eest AS EMT-le, kes on aastaid jätkuvalt panustanud meie treeningutesse ja võistlusreisidesse. Premia Jäähall on alati vastu tulnud meile jääaegadega ning võtnud meid oma tiiva alla. Selleks MM-iks ettevalmistusele ja seal osalemisele panid õla alla veel Invaru OÜ, Nefab Packing OÜ, Olympic Casino, Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing. Projektitoetust saime Hasartmängumaksu Nõukogult ja Eesti Kultuurkapitalilt, riigi poolt toetab Sotsiaalministeerium. Meie meeskonna lennutas Norrasse Estonian Air.
Leidsin ühe toreda pildi ... Võitle, Eesti, võitle !
Homme hommikul on esimene kohtumine USA koondisega - noore, tegusa, piisavalt pika pingi ja parimatest parimate mängijatega, kes on koondisesse valitud kümnetest ja kümnetest USA klubidest. Meeskonna keskmine vanus on 23 aastat ja nad on hetke valitsevad maailmameistrid ning Paraolümpiavõitjad.
Eestis on hetkel vaid üks kelguhoki klubi, kelle mängijatest moodustub ka Eesti koondis. Meie keskmine vanus on ... ah, mis sest arvutada! Meie mehed on suure kogemuse ja pika staažiga mängijad. Noori on siiski vähe - miks? Jah, kes seda vastust nüüd teab öelda .... eks meiegi garderoobist jäähallis on neid läbi käinud, aga vähesed on pidama jäänud...
Meenutasin, et millal kohtusime viimati USA koondisega - kas tõesti oli see täpselt 10 aastat tagasi Salt Lake City Paraolümpiamängudel? Nii oligi, rohkem pole saatus andnud meile seda võimalust, ka pole me trehvanud niisama turniiridel mängima - Ameerika manner on meile kättesaamatu olnud. Tõsi, 2004 MM-il Rootsis olime koos, aga erinevates alagruppides ning ka play-off mängudel me ei kohtunud. Niisiis ongi homme ees tundmatu võistkond - kümne aasta taguses võistkonnas on pea kõik mängijad vahetunud.
2009 aastal toimunud B-divisjoni MM-il, kus tänase koha välja mängisime, olid meie vastasteks Rootsi, Poola, Hollandi ja Suurbritannia võistkonnad. Finaalis mängisime Rootsi vastu, kusjuures eelmängudes olime Rootsile kaotanud 1-3. Finaalis aga suutsime esimese värava lüüa meie - Tarmo Eerma tugev löök keskjoonelt maandus rootslaste üllatuseks nende väravas. Ja edasi tuli ainult vastu pidada, ära kannatada - ja hoida oma värav puhtana. See raske mäng koos magusa võiduga maandas meid tänaseks A-divisjoni.
Mitmeid aastaid oleme kohtunud vaid Euroopa koondiste ja klubidega. Eelmine aasta tõestasime oma kohta Euroopa paremate hulgas - jäime küll Meistrivõistlustel 4.kohale, aga poolfinaali mäng Tšehhiga lahenes nibin-nabin Tšehhi kasuks tulemusega 1-0. Ka nüüd kohtume oma alagrupis Tšehhi koondisega.
Tšehhi ja Itaalia koondised on tublilt suutnud end hoida A-divisjonis. Oleme nendega korduvalt mänginud ja olnud päris võrdväärsed vastased. Ei saa jätta mainimata, et Itaalia oli eelmise aasta Euroopa Meister. Peab aga tunnistama, et 3-4 võistkonda - USA, Kanada, Norra ja ka viimaste Paraolümpiamängude üllataja Jaapan on siiski klass kõrgemal. Nii et MM-i esimeses otsas võib ette tulla üllatusi kohtade jagamisel, aga arvata on, millised võistkonnad seda omavahel teevad.
Meie oma kõige väiksema tiimiga nii mängijate kui staffi arvult püüame olla südi vastane ja mängida head mängud. Oleme siiski maa peal ja teame, et medaliteni me ei küündi - küll aga võiks eesmärgiks olla jääda püsima A-divisjoni. 6 esimest võistkonda on ka järgmise aasta MM-il A-divisjonis, kaks viimast langevad B-divisjoni. Tänasel päeval on seal mängimas Rootsi, Venemaa, Poola, Suurbritannia, Saksamaa, Holland ja ehk veel ka alustanud maad nagu Austria, Slovakkia... Sealt siis omakorda kaks paremat liiguvad A-divisjoni.
Ja järgmine aasta kordub kõik - A ja B divisjoni turniirid ning seejärel 4 võistkonna (kaks viimast A-divisjonist ja 2 esimest B-divisjonist) vahel Sotši kvalifikatsiooniturniir.
Aga nüüd valmistume homseks ja kogu järgnevaks nädalaks - see ei saa mitte kerge olema... Korraldajad on teada andnud, et mängud kantakse internetis üle. Need peaks leidma leheküljelt http://icesledgehockeyworlds.com/
Eesti on kõige väiksem maa, kus mängitakse kelguhokit. Meie meeskond tegutseb tegelikult ju projektipõhiselt - iga hooaja ja võistluse eel kirjutame muudkui projekte, projekte... justkui saaks sporti teha nii, et täna teeme ja homme ei tee... Aga nii on meie elu käinud juba 19 aastat.
Täna oleme tänu võlgu oma meeskonna toetamise eest AS EMT-le, kes on aastaid jätkuvalt panustanud meie treeningutesse ja võistlusreisidesse. Premia Jäähall on alati vastu tulnud meile jääaegadega ning võtnud meid oma tiiva alla. Selleks MM-iks ettevalmistusele ja seal osalemisele panid õla alla veel Invaru OÜ, Nefab Packing OÜ, Olympic Casino, Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing. Projektitoetust saime Hasartmängumaksu Nõukogult ja Eesti Kultuurkapitalilt, riigi poolt toetab Sotsiaalministeerium. Meie meeskonna lennutas Norrasse Estonian Air.
Leidsin ühe toreda pildi ... Võitle, Eesti, võitle !
Tellimine:
Postitused (Atom)