ALAR ÕIGE, Eesti kelguhoki koondise mänedžer:
Lisaksin siia omagi poolse kommentaari inimesena, kes oli kohapeal, kuigi pingilt vaatajaks.
Sõltumata tulemusest meie laupäevases mängus 7.ndale kohale (kaotama ei lähe seda keegi!), on tõsiasjaks saanud pisike kartus, millega siia Norra, Hamarisse tulime - kõigele vaatamata realiseerus tõsiasi, et Eesti langes tagasi B-divisjoni. Seda vaatamata meie ülipüüdlikule mängule, ja vägagi tublidele esitustele nii USA (POM 1.) vastu 1:2 GWS (Game Winning Shoots - karistusvisetest) ja CZE 1:2 GWS (POM Vancouver 5.), aga ka JAP (POM Vancouver 2.) vastu 0:2.
Sõltumata tulemusest meie laupäevases mängus 7.ndale kohale (kaotama ei lähe seda keegi!), on tõsiasjaks saanud pisike kartus, millega siia Norra, Hamarisse tulime - kõigele vaatamata realiseerus tõsiasi, et Eesti langes tagasi B-divisjoni. Seda vaatamata meie ülipüüdlikule mängule, ja vägagi tublidele esitustele nii USA (POM 1.) vastu 1:2 GWS (Game Winning Shoots - karistusvisetest) ja CZE 1:2 GWS (POM Vancouver 5.), aga ka JAP (POM Vancouver 2.) vastu 0:2.
Ega eraldivõttes tulemus Itaalia vastu 0:1 polnud paha - meist kaks korda pikema pingi ning kiiruseski üleolev meeskond, võiks ju uhkust tunda .. . Kui ainult sellest mängust poleks sõltunud see, kas jääme edasi mängima A-divisjoni, või kukume välja! Teisalt tõi see unistustest tagasi maa peale - me kasutasime oma alagrupist tulenevalt võimalustest praktiliselt maksimumi ( oleks JAP-t võitnud, siis oleks olnud 110% realiseerimine!), aga see on meie hetke võimete maksimum - selleks et mängida enam kui 3 mängu ala grupis maksimumvõimetega, on meid tõeliselt napilt - oleme maailma lühima pingiga meeskond. Kuigi väga tubli meeskond, jääb sellest üksi teiste lähes kolm korda pikema rivi vastu väheks.
Seda saab parandada ainult ühel viisil - olemasolevate mängijaterivi täiendamise teel uute, tahteliselt tugevate ning enda arengusse püsivalt panustavate spordimeeste kujul (vabandan, et meeste kohalt kõnelen, aga paraku Eesti ei saa vist kunagi sel alal oleva naiskonna koostamiseni ja maailmakaardile väljatoomiseni - minu arusaamist mööda sellist hulka hokist sõltuvusse sattuvate naiskodanike (kes vastavad ka liikumispuude seisukohalt tingimustele) meie maalt kokku koguda ei õnnestu.
Aga andke mulle andeks, kui olen ülekohtune ja eelarvamusega ses punktis. Ehk lahendus oleks selles, kui leiaks samas koguses mehepoegi (või tuleks sooviga inimesed meieni), teeks paar-kolm hooaega tõsist tööd ja siis saaks tulla uue hingamisega uuesti maailma kelguhoki kaardile. Ei tähenda see sugugi seda, et olemasoleva seltskonnaga pole kuhugi pürgida - on, sest tänased võistlused siin on seda tõestanud - me suudame mängida, kui teeme seda targalt ja külma peaga.
Selle kõige eest, mis oleme teinud, ja mida teeme siin Hamaris viimases mängus, aga ka edaspidi -. selle eest kõigile kaasasolnutele (kaasasolnud läbi hooaja, sest kõigil oli oma roll ja ülesanne, millega nad hakkama said) SUUR AITÄH. Kui see vaid korvaks seda pisikest okast, mis hinge kripeldama jääb. Aga ehk aitab see kripeldus natukene endasse vaadates aidata meist igaühte paremaks saama - mängijana ennast arendama ning uusi võtteid proovima, enda tervisesse hoolsamalt ja tähelepanelikumalt suhtuma, oma võimalustesse edasiviivamalt pingutama.
Muidugist ei saa unustada teenereid Pellet ja Aivarit, kes kurja kannatust kulutades on meile teinud selgeks selle, kuidas vastase tahet murda ja enda oma parandada. Nüüd, kus me oskame vastase mängule hästi vastu seista, on aeg meil endil treenerite plaan realiseerida ka selles osas - kuidas enda mäng tulemusele, väravasuutlikusele suunata. Siis oleksid mõlemad põhikomponendid - kaitse ja rünnak olemas, ja sellega ka võimekus parem tänasest.
Samuti usun, et Signe Valgemäe poolt süsteemina käivitatud üldkehalise ettevalmistuse tähtsus on paremini mõistetav - kui teha oma kehaga püsivalt tööd, on nii saavutatav võimekus kui ka selle säilitamine märgatavalt lihtsamad, samuti ka koormustest taastumine. Ehk saame kunagi ka toitumise teema tähtsaks - siis jääb spordis viimase elemendi - see on puhkus ja taastumine omandada. Aga ilma nendeta tänapäeval sellel tasemel kelguhokit (tegelikkuses ükskõik millist ala) kaasa teha paraku ei kannata. Vähemasti tipptasemel, ja püsivalt tipptasemel mitte.
Tänudega kõigile, kes olid meiega sel raskel aastal, raskel nii füüsiliselt, ajaliselt aga ka finantsiliselt. Meil ei õnnestunud küll tabada kuulsust, ületades end ja teisi võitudena, aga ennast ületasid eranditult kõik - nii Hamaris kui ka kodudes meile kaasa elades.
Tänudega
Alar Õige, kelguhoki koondise mänedžer
Selle kõige eest, mis oleme teinud, ja mida teeme siin Hamaris viimases mängus, aga ka edaspidi -. selle eest kõigile kaasasolnutele (kaasasolnud läbi hooaja, sest kõigil oli oma roll ja ülesanne, millega nad hakkama said) SUUR AITÄH. Kui see vaid korvaks seda pisikest okast, mis hinge kripeldama jääb. Aga ehk aitab see kripeldus natukene endasse vaadates aidata meist igaühte paremaks saama - mängijana ennast arendama ning uusi võtteid proovima, enda tervisesse hoolsamalt ja tähelepanelikumalt suhtuma, oma võimalustesse edasiviivamalt pingutama.
Muidugist ei saa unustada teenereid Pellet ja Aivarit, kes kurja kannatust kulutades on meile teinud selgeks selle, kuidas vastase tahet murda ja enda oma parandada. Nüüd, kus me oskame vastase mängule hästi vastu seista, on aeg meil endil treenerite plaan realiseerida ka selles osas - kuidas enda mäng tulemusele, väravasuutlikusele suunata. Siis oleksid mõlemad põhikomponendid - kaitse ja rünnak olemas, ja sellega ka võimekus parem tänasest.
Samuti usun, et Signe Valgemäe poolt süsteemina käivitatud üldkehalise ettevalmistuse tähtsus on paremini mõistetav - kui teha oma kehaga püsivalt tööd, on nii saavutatav võimekus kui ka selle säilitamine märgatavalt lihtsamad, samuti ka koormustest taastumine. Ehk saame kunagi ka toitumise teema tähtsaks - siis jääb spordis viimase elemendi - see on puhkus ja taastumine omandada. Aga ilma nendeta tänapäeval sellel tasemel kelguhokit (tegelikkuses ükskõik millist ala) kaasa teha paraku ei kannata. Vähemasti tipptasemel, ja püsivalt tipptasemel mitte.
Tänudega kõigile, kes olid meiega sel raskel aastal, raskel nii füüsiliselt, ajaliselt aga ka finantsiliselt. Meil ei õnnestunud küll tabada kuulsust, ületades end ja teisi võitudena, aga ennast ületasid eranditult kõik - nii Hamaris kui ka kodudes meile kaasa elades.
Tänudega
Alar Õige, kelguhoki koondise mänedžer
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar