Südamevärinaga asusin ülekannet jälgima - esimene mäng ja esimesed minutid mängust on tihti nagu mingid indikaatorid, et millises vormis mehed on. Meil on sel turniiril kõik varahommikused mängud - minu meelest pole need meie meeskonnale kunagi istunud. Meie trennid on alati ju olnud hilisõhtutel, siis kui jää hind on kõige odavam. Ja eks ollaksegi nii harjunud mängima õhtuti.
Läinud on mõned minutid ja seis on 0-0. Paistab, et kohe väravat ei tulnud ja meestel ehk kindlus kasvanud. Aga kohe tuleb 2 minutit karistus Imrele ja nüüd on vastastel ülekaal. Aga vastu pidasime! Kogu kolmandik 0-0 !! Pean seda suureks saavutuseks. Meie poolt üks pealevise - tubli, Arvi, et üritasid - vastaselt 6 pealeviset.
Vastastel on mehi, keda välja vahetada - meil paraku vaid mõni üksik. Ei ole me suutnud meelitada treeningutele poisse, noormehi ega mehi, kes võiks ja saaks seda haaravat mängu mängida. Läbikäijaid on olnud, aga pidama on viimastel aastatel jäänud mõni üksik. Rasmus on üks neist - saaanud vigastada sõjalisel välismissioonil, et ole ta koju norutama jäänud. Käib tööl ja trennis ja on arenenud tubliks meeskonna liikmeks. Üldse on nii, et amputantidel on seda mängu kergem mängida kui parapleegikutel - tasakaal on parem ja selg ka enamus juhtudel terve. See aga loeb palju.
Teine kolmandik on käima läinud ja suur üllatus sünnib, kui mängitud on umbes 5 ja pool minutit - Kaido lööb värava! Juhhei!! Eesti juhib 1-0!
Peab küll tõdema, et põhiliselt käib mäng meie tsoonis. Ja paistab, et vastased on ka meist kiiremad. Me oleme aga siiani väga tublilt hakkama saanud! Sass küll hoiatab, et tavaliselt paneb USA oma kahurväe käiku kolmandal kolmandikul. Eks näis siis. Aga praegu on hea tunne, et oleme juhtimas! See annab tegelikkult kogu meeskonnale väga hea laengu. Nüüd tuleb vaid vastu pidada ja ära kannatada!
Kolmas kolmandik käimas - ja nagu Sass ennustas, nii läheb - USA vastab väravaga. Aga siiski on meil jõudu vastu pidada ning mäng läheb lisaajale. Viigiga lõpeb ka lisaaeg - nüüd otsustavad kõik karistusvisked!
Kahjuks-kahjuks- ei olnud meil õnne! Ei saanud väravat sisse ei Tarmo, ei Ivar, ei Kaido - vastane lõi neljandal katsel meile värava ja mänguvõit läks USA-e. Nii kahju - seda võitu oleksime ka meie väärinud!
Aga siiski mulle tundub, et see mäng andis poistele indu - kardetav vastane ei olnudki peajagu üle - USA ju ikkagi praegu kelguhoki maailmas meeskond number 1. Ootame nüüd meie poiste ja treenerite kommentaare...
Magus hetk...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar