Eesti Invaspordi tulevikust

10.11.2012

Käesolevas kirjutises analüüsin veelkordselt kevadel alustatud mõtet Eesti Paraspordi võimalikkusest tulevikus.

Nagu ikka, on see seotud eesootavast Eesti Paraolümpiakomitee Presidendi ning uue Täitevkomitee valimistest. Teatud kurbusega pean tõdema, et tulenevalt hetkel veel olevast teadmatusest uue Presidendi persooni kohta, pole leidnud algust ka kõnealune teema kui tervik. Eristuvalt Eesti Olümpiakomitee vindunud presidendivalimistest, mis lõpeks vähemasti formaalselt jõudsid tegeliku valimisvõitluseni kahe kandidaadi vahel (mis oma sisult oli napp, aga vähemalt kandidaatide potensiaali natukenegi avav), siis EPOK'iga on vaikus absoluutne. Millest vähemasti minul on kahju ...

Kuigi mina ei ole esitanud ennast (ega omast noorusest ja kogenematusest tulenevalt hetkel ei pea ka võimalikuks seda juhtuma) EPOK Presidendi kandidaadiks, siis kogu organisatsiooni ees olevat pean siinkohal vajalikuks sõnastada küll.

Kõige olulisemad oleks kaks üksteisest tulenevat tegevust eeloleval neljal aastal. Nendeks oleksid:

Tänaste liikmesliitude organisatsiooniline ühendamine Eesti Paraolümpiakomitee alla üheks tervikuks.
Antud tegevuse tulemusena tekiks parim võimalik Eesti puuetega inimeste spordiliikumine, mis asendaks tänase puudepõhise jaotuse ja killustatuse tervikuga ja võimaldaks senisest selgemini suhelda kõikide osalevate huvigruppidega.
1. Invaportlased  - tänaseks on lisaks väga spetsiifilistele puudepõhistele spordialadele (kelguhoki, ratastoolivehklemine, ratastoolikorvpall, istevõrkpall, showdown) harrastamisel spordipõhised alad nagu ujumine, kergejõustik, sõudmine, kus sõltumata puude iseloomust tegeletakse alaga. Sedapidine avalik ja ühildatud liitumine annab nagu iga ühistatud liikumine avardatud võimalusi sportlastele.
2. Treenerid ja taustajõud - tänases killustatuses on treening-gruppide tagamine pädeva treenerjuhtimisega, aga ka spordimeditsiinilise ning füsioteraapilise toetusega suurema hulga treenitavate korral märgatavalt lihsamini korraldatav.
3. Kohalik omavalitsus - suuremate ning selgemalt määratletud grupeeringute toetamine on selgemini argumenteeritav tingimuste korraldamisel.
4. Suhted riigiga - riiklike rahastamisvormide mitmekesisust saab paremini ning edukamalt kasutada ühiste spordiettevõtmiste rahastamiseks kui mitme, üksteisega väheses suhtlemises olevate liitudega. Pean siinkohal silmas Hasartmängumaksu Nõukogu (HMN), aga ka Kultuurkapitali.
5. Suhted sponsoritega - tänane kolmanda sektori rahastus on iseloomult (lisaks juhuslikkusele ning vähesusele) valdavalt spordis osalejate lähikondsete, õpingukaaslaste või tööalaste suhete pikendus. Sellel on lisaks eeltoodud puudustele ka oht rikkuda sportlas(t)e ning tööandja ametist tulenevaid suhteid, kuna tööaja kasutusest tulenevad vajadused mõjutavad nagunii inimeste kasutatavust töökohtadel.
6. Organisatsiooniline suutlikkus - täna peavad kõik tegema kulutusi organisatsioonide ülalpidamiseks, väljundite opereerimiseks (kodulehed), finantsilise täiendrahastuse tagamine on liiduti väga erinev (mis on kinni nii suhtumistes kui suutlikustes).

Kõige eeltoodud huvigruppide jaoks võiks olla üheks võimaluseks valida tänase puudepõhise killustumise asemele puudest tulenev ühistegevus. See annaks selguse nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigiga suhtlemisel. Samuti oleks finantstoetajate huvi olla suhtes märgatavalt suuremate ühiskonna gruppidega, kes paraku on laiemale üldsusele kõik klassifitseeritavad kui invaliidid, sõltumata puudest (liikumis-, kuulmis-, nägemis-, vaimupuue). Sellekohane eneseületamine saaks olema ka kinnituseks ühiskonnale, et ollakse suutelised kokku leppima. Ja nendega, kes on suutelised kokku leppima, on valdavalt palju lihtsam leida ka väljaspool iseendid kokkuleppeid ning ühisosa.

Noorte ja uute invasportlaste leidmine, spordi juures hoidmine ja arendamine.
Mõningad ühised teostunud projektid (Paraolümpiapäev Tallinnas, veespordipäevad Paatsalus ning Pärnus, ujumislaupäevakud) on andnud kinnitust, et avalikus inforuumis olemine annab pikemaajalise ning pidevama koostöö korral lootuse jõuda nendeni, kes tegelikult vajavad kehakultuuri iseenda olemise tagamiseks aktiivsetena.
Olles koondunud ühise liikumise alla, tekib võimalus pöördumiste korral riiklike andmekandjate poole jõuda ühiskondliku selguseni, et teatud organisatsioonidele seni suletud (isikuandmete kaitse) informatsiooni väljastamine (puuetega inimeste kontaktid) annab tulevikus võimaluse vähendada antud kontingendile ainult eksistentsiaalseks ülalpidamiseks (abivajaduse katmiseks elusoluks) tehtavaid kulutusi. Tänane eraldatus võimendab lihtsalt abivajadusega kontingendi hulka, laskmata ligi neid, kes võiksid omada teadmist mingite asendustegevuste kohta, mille läbi iseseisvus ja enesega hakkamasaamine saaks inimkeha võimete piires suurenema.
Tuleb leida järg Paraolümpia alade tutvustamiseks ning arendamiseks erinevates Eesti linnades ja asustatud punktides.

Usun siiralt, et nimetatud konsolideerumisest (mitte tarvitada peitmõistet tsentraliseerimine!) sünnib positiivne tulemus kõigile osalejatele. Paraneb ühistegevuseks vajalike oskuste ning kompetentside areng, tekib võrdsem suutlikus suhelda kohaliku omavalitsusega, riigiga, samuti riiklike rahastuskanalitega.

Tänane tõsiasi on ju aastaid nähtud  - mitte kõik ja sugugi mitte võrdses mahus ei ole EPOK-i liikmesliidud suutelised leidma lisarahastust. Seda kas lihtlabase laiskuse või siis viletsalt esitatud vabandusliku oskamatuse tõttu. Tegelikult pole vahet, sest tulemus on liikmesliitude kaupa erinev kuni kuus korda. Rääkimata rahaliste mahtude absoluutarvulistest erinevustest. See kõik, lisaks organisatsioonilistele eraldiseisvatele kulutustele enese ülalpidamiseks on kaasa toonud sisuliselt kasutada oleva rahamassi püsimise samal tasemel alates 2005.-ndast aastat. Mida vahepeal on teinud elatustase ja sellest tulenev kulukasv, pole vaja kirjeldada - seda teavad kõik nii eraisiku kui ka organisatsiooni tasemel.

Minu soov uuele EPOK Täitevkomiteele nagu ka uuele Presidendile ning Peasekretärile oleks võtta just need teemad kandvateks. Kindlasti on siia ka erinevaid lisamisi, mis tervikut parandavad. Aga sammude astumine tuleb ette võtta, ning kiiresti, pikkade, selgelt mõõdetavate astetega. Nii saame ennast ise aidata uuele järjele, lähemale uutele võitudele.

Siit kirjutatu on lisatud pühapäeval, 18.11 12

Viimane nädal on lisanud mõnevõrra selgust oletustele, mis eelmine nädal õhus olid.

Hetkeks on selgunud, et uut, tänasest erinevat presidenti, aga ka peasekretäri mõnda aega loota ei ole - läbirääkimised erinevate kandidaatidega pole viinud kuhugi, ja hetkel on tegemist sundheitega - proovime jätkata Tooams Vilosiuse ning Allan Kiiliga. Õhus on oletus, et 2014 EPOK suurkoguks võiks olla olemas kandidaat, kellele tegevus koos Täitevkomiteega üle anda. Kuid seegi tähendab valitavale Täitevkomiteele suurt vastutust ja energiavajadust, sest tegeliku tegutsemise teele tuleb astuda uuel koosseisul täiesti teisiti kui seni - nii üksikisiku, sead enam aga ühistegevuse tasandil. Selleks tuleb väljuda tänastest levinud isiklikest asetustest esindada ainult endale lähedalolevat spordiorganisatsiooni - selleks tuleb asuda suure pildi mutmise ning realiseerimise teele

Siit tulenevalt on järgmise Täitevkomitee liikmeskonna ees järgmised valikud:

1. jätkata senisel viisil, proovimata luua uusi olekuid ja tulemusi. Tähendaks see selgelt olukorra kivistumist, kus tegelikke otsuseid ühiselt vastu ei võeta. Aasta algus on rüselev rahajaotamis-koosolek, ja ülejäänud perioodil mõnede eranditega jagatakse osainfot, ja on kuni eelarve aasta kokkuvõtteni suhteliselt unelev.

2. proovida tegelikult realiseerida muudatusi, mis viiksid reaalsete tegevusteni:
- Paraolümpia päevade taaskorraldamisteni Eesti erinevates regioonides,
- erinevate spordialade tutvustuspäevade korraldamist,
- olemasolevaid sportlasi kaasates erinevate meditsiini-, haridus-, sotsiaalhoolekande- jne. asutustes sportimisvõimaluste ning kehakultuuri propageerimisaktsioonid,
- Eesti meediaga senisest aktiivsem ja avatum suhtlemine,
- EPOK kodulehekülje käivitamine, kaasates sinna juurde ka liikmesliitude kogemusi,
- oskuste konsolideerimine HMN, KULKA rahastuskanalitest paraspordi kui terviku rahastamiseks
- organisatsiooni struktuurne ümberehitamine saavutamaks erinevate puuetega inimeste sportimisvõimalustega kaetus üle selle võikese riigi

3. oleks võimalus lihtsalt loobuda ja lasta asjadel olla

Eks siin valikud olegi meie - lihtsaid nende hulgas pole ühtegi, aga tuleviku seisukohalt on nad valikud kõik. Oma hääde ning mittehääde külgedega

Alar Õige

Invasõudmise tulemused LONDON 2012 Paraolümpiamängudel klassis LTAMx4+


Kommentaariks võin kosta, et eelsõitudest I oli super kiire, mida kinnitab ka Saksamaa imeline aeg - 3.15,91. See on uus maailma esiaeg. Eelmise sõitsid üle ka samas sõidus teiseks tulnud Ukraina paatkond. Ka kolmas siinses sõidus olnud Itaalia nelik olid kiiremad kui teise eelsõidu võitnud Inglismaa.

Samases heas joones liikusid tänagi Ukraina, Hiina, Itaalia neljapaadid - nende kolme ajad jäid alla 3.24. Kuuendana A-finaali jõudnud Ameerika Ühendriigid liikusid juba 3.27,41 taktis.

Seega tuli sellel olümpial A-finaali jõudmiseks ületada 3.28 aja piir.

Homme, kohalikku aega pidi kell 10.30 sõidavad B-finaalis (radade järjekorras) Venemaa, Iirimaa, Kanada, Prantsusmaa, Brasiilia ja Valgevene ning kell 11.50 algusega medalisõidus Hiina, Ukraina, Inglismaa, Saksamaa, Itaalia ning Ameerika Ühendriigid

2.september 2012, Eton

Finaalsõidud on peetud, sellekordsed olümpiavõitjad selgunud - Inglismaa, Saksamaa, Ukraina

Tänaste sõitude ajad on kenasti korrelatsioonis kohtadega, seda A ja B finaale silmas pidades. Pronksmedali pärast käis armutu võitlus viimaste tõmmeteni väja - Ukraina nelik jäi seekord Hiina vastu peale. Igatahes loodan, et järgmistel, RIO 2016 mängudel, on meil võimalus kaasa elada lisaks ehedale spordile ka Eesti invasõudjate esinemisele, tõsi hetkel teadmata, millises paadiklassis ja millised inimesed. Aga nagu enamasti maailmas - asjad juhtuvad siis kui nad juhtuda saavad ja siis kui nad juhtuma peavad.


http://www.london2012.com/paralympics/rowing/event/mixed-coxed-four-ltamix4/phase=rox043900/index.html

Alar Õige, kodusest Tallinnast

Paraolümpia istevõrkpalli kohtuniku pilgu läbi. Järjejutt

Eestit esindab Londoni Paraolümpiamängudel kolm sportlast - Kardo, Sirly ja Jüri .... ning (seda paljud ei teagi) meie oma võrkpallikohtunik Toomas Murulo, kes on aastaid tegelenud ka istevõrkpalli vilistamisega.
Alguse sai Toomase vilistamine 1997 aastal Tallinnas toimunud Istevõrkpalli Euroopa Meistrivõistlustega. Peal seda on laheda olemisega Toomast ikka kutsutud vilistama üle maailma - muidugi on see käinud koostöös tubli enesetäiendamisega.
Palusin Toomasel lähetada meile vahetuid muljeid ja infokilde Londonist ning anda ka oma nägemust kohapeal toimuvatest istevõrkpalli lahingutest. Alljärgnevalt hakkan info saabudes lisama killukesi ja pilte Toomase sule läbi ...

  

Toomas Murulo (paremal) ja  USA kohtunik Joe Campbell

31.august 2012, Londonist Toomas Murulo:

Ahoi! 

Sain lõpuks internetti siin. Hetkel teine võistluspäev käsil ja üllatusi veel pole juhtunud... Kõik favoriidid on võtnud oma. Tugevamad on küll on teinud nii, et mõned põhimängijad on olnud esimestes mängudes pingil (mistõttu ka tulemus tundub tasavägisem), kuid kui olulised mängud tulevad, siis enam püssirohtu kokku ei hoita! 

Olin eile esimeseks kohtunikuks mängul Bosnia-Hertsegoviina ja Hiina Rahvavabariigi vahel. Bosnia, maailma reitingus nr.2, mängis nõrgema koosseisuga, kuid võttis ikkagi kindla 3:0 võidu (esimeses geimis oli ka Hiinal geimpall seisul 24:23, kui Bosnia võttis oma 26:24). Järgmistes geimides üllatas Hiina hea serviga, mille vastuvõtuga bosnialased hästi hakkama ei saanud, kuid geimide algedu muutus lõpuks ikkagi Bosnia võiduks. 

Ka esimese päeva teised mängud olid kõik 3:0 - Venemaa võitis Suurbritanniat, Egiptus Marokot ja Iraan Rwandat. 

Täna hommikul alustasid ka naised. Esimeses mängus võitis Euroopa meister Ukraina Suurbritanniat kindlalt 3:0. Meeste mängus Saksamaa ja Maroko vahel polnud Marokol mingit võimalust, 3:0. Täna kell 16:00 on aga naiste "väike finaal", kus alagrupi võitjat hakkavad selgitama maailma nr 1 ja 2, Hiina ja USA. Tuleb palav lahing!
Organisaatoritele saab siiani vaid tänusonu lausuda! Kõik vabatahtlikud on väga rõõmsad ja abivalmis, transport liigub nagu kellavärk! Publik on kõikjal saalis - meeste esimeses mängus RUS-GBR oli täismaja - 2500-3000 pealtvaatajat!!!! Loomulikult oli Paraolümpia avatseremoonia välja müüdud - kõik 80000 kohta!!! Oli kirjeldamatult võimas esitus!
Olge tublid ja uute uudisteni!

2.september 2012

Hommik! Londonis toimuvast... Kui naiste poolfinaal paarid on juba selged: CHN-NED ja USA-UKR, siis meestel käib tõsine heitlus vaid A grupis, kus GER võitis väikese üllatusena RUS-i 3:2 ja eile hilisõhtul RUS-EGY 3:2!! Homme kell 9:00 lahing EGY-GER ja kell 16:00 IRI-BIH, kes maailmareitingus nr 1 ja 2. Meeste turniiril mängitakse ka veerandfinaalid (A1-B4 jne.).

Andsin lühiintervjuu ka Are Ellerile, kes siin kaameraga ringi käib...
Edu!

5.september 2012

Õhtust! Ega Paralympic Village'st pole midagi veel rääkinud jah. Paraolümpial on ka kõik ametnikud sportlastega samasse kohta majutatud. Olümpial oli sportlasi rohkem ja ametnikud kõik linnas hotellides... 

Rahvusvahelised ametnikud (nagu mina) on majutatud korteritesse ühekaupa tubadesse. Kohalikud ametivennad on samades korterites, kuid kahekesi tubades. Neljatoalise korteri peale kasutada kaks wc-d, üks teler jne. Loundry, e. pesu pesemise teenus on siin kõigile ja asjad saavad puhtaks 5 tunniga! 

Polikliinikus on arstid ja apteek kõigile osalistele avatud 6:30...23:00! Olemas on ka fitnessi ja jõusaali keskus, ajaviitekoht sportlastele, proteeside müügi- ja hooldusteenus, suveniiripood, pank, kohvikud jms. 

Söögikoht on avatud 24 tundi! Ja need kõik vabatahtlikud...uskumatu...kõik on nii abivalmis ja naeratavad kogu aeg - neid saab ainult kiita ja kiita! 

Bussid vuravad ringi kogu aeg - täpselt ajagraafikus!! BMW andis organisaatoritele kasutada 3000 (kolm tuhat) autot, et ametnikke teenindada! 

Riietust tuleb aga täpselt jalgida - valede logodega riiete eest saab ka trahve - naiteks üks ukrainlane läks autasustamisele oma Nike tossudega - trahv 50000 EUR-i!!!!! Mängude sponsor on ju Adidas!!! Kõik "valed" brändid tuleb kinni teipida, et nad ei oleks nähtaval! Brändi nime suurus ei tohi ületada 20 ruutsentimeetrit! Parajalt hullud lepingud sõlmitud sponsoritega...
Aga Big Ben näitab endiselt õiget aega;-)

Vahendab Signe Falkenberg

Kuidas said üldse alguse Olümpiamängud......

 Mis on selle inimvõimete katsetuste ning meelelahutuse ülima koosluse - Olümpiamängude - alguseks? Mis oli see mis kaugetest ja lähematest paikadest inimesed pani kokku tulema ja suurema hulga inimeste ees ennast üksteisega võrdlema. Allpool eri allikatest loetuna ning isiklikest läbielamistest kokkuvõttena sündinud tekstijupp

Inimese kirg olla parem, tugevam ja selle läbi ka tuntum / kuulsam on ilmsesti inimsoo algusest meiega kaasas käinud. Ühiskonna varasemates staadiumites oli üksteisest üleoleku mõõdupuuks väga lihtne vajadus suurendada oma pisikese ühiskonna liikmete hulka. Selleks tuli  lisaks igapäevaele peatoiduse hankimisele tegeleda ka olemasoleva kogukonna varandusliku seisundi kindlustamisega olukorras, kus kõige vajaliku tegemiseks oli puudus nii tegijatest, oskustest kui ka võimalustest - polnud ju inimkonnaga asustatud ala ühtlaselt kaetud eluks vajalikuga. Seda vaatamata kogukondade hajutatud paigutusele.

Asjad käisisid siis lihtsalt - kui omal tuli millestki puudus, mindi naaberkülla ja võeti tugevama õigusega sealt kõik, mida kaasas kanda jõuti. Et seda ise ei peaks kukil kaasa tassima, võeti alaheidetute hulgast naised kaasadeks ja mehed orjadeks. Loomulikult tuli hakatuseks teha kindlaks, kummad siis tugevamad on - kas tulijad või olijad. Selle triviaalse tegevuse tulemusena jõuti suhteliselt kiiresti väja sinnamaani, kus vaatamata kaasatoodu naisolevuste abil oma seltskonna suurus küll suurenes, aga mitte igat lahingut selles igikestvs sõjas ei võitnud vaid üks osapool - nende tapluste ja tugevamata selgitamiste käigus kippusid mehed (kes olid valdavalt selliste sõjaretkede osalised) kord ühelt, kord teiselt poolt langema. Tekkis olukord , kus saadi teada küll see, kes sel korral oli tugevam, aga nõrgemaks jäänutest polnud kas enam asja (vigastused) või polnudki neid lihtsalt olemas (maha löödud)

Seda kinnitab ka matriarhaalse ühiskonnamudeli (ülepea mitte alahinnates seda elukorraldust - on see ju palju säästlikum nappide inim- ja eluks vajalike ressursiide kaasamise viis. Seda kinnitavad ka hilisemad patriarhaalsed korraldused, mis tekkisid alles hilisemal rauaajal. Kes meist poleks kuulnud kunagistest amatsoonlikest sootsiumidest, kus võimu hoidsid ja kandsid naised, kes samaväärsetel alustel kaasasid erinevatesse rollidesse (peale sigimisfunktsiooni tagamise) meeshingi. Ja elati päris tasakaalustatud viisil, mis tänases tarbimismudelis pole paraku kõnealunegi. Ja mis need naised peale seda siis tegema pididki, kui ise elu korraldamise ning ülalpidamise endi kätte võtma, kuna mehed taplustes (tugevama kindlakstegemise käigus) lihtsalt armutult maha notiti, vangi viidi või uhkemad isendid suuremat vastuhaku plaanides kõrvaldati või ennast ise kõrvaldasid, sest ei pidanud mõistlikuks enesealandamist isiklikult üle elama hakata.

Mehed said lihtsalt otsa! Kuni hetkeni, kus (võimalik, et ) natukene vähem vaenujalul olevad asumid suutsid olukorra mõtetust selgelt välJendanuna defineerida sellise üleoleku kindlakstegemise viisi, kus kaotaja jäi ellu, ja ka tema sisemine olemine ei olnud ehk lootusetult maha tehtud. Tekkis võimalus ja seeläbi ka kohustus hakata tegelema enda füüsiliselt tugevamaks ja kestvamaks ettevalmistamisega. Tekkisid erinevad võrdlusviisid - jooksmine, ujumine, piluti kive ja oda, maadeldi ja poksiti, aga võisteldi ka vibulaskmises ja pudulojuste ajamises ning rakendamises. Nagu kaasajalgi, kus inimesed arendavad omi väga erinevaid võimeid, oskusi ja suutlikusi, tuli aja lisades erinevaid alasid järjest juurde - lisandusid ka erinevad tehnilised vahendid, näiteks võiduajamised hobustel, hiljem kaarikutega nign autodel, samuti lisandusid odale ja vibule püssid ning püstolid.

Üksikaladele tulid täienduseks paarikaupa tegemised - mitte iga vana polnud suuteline olema liitaladel võrdselt hea, otsiti endale lisaks teine, kes nõrgematel aladel puuduolemist ületada aitasid. Palli toomisel jahimajandusest seltskondlikuks mänguvahendiks tekkisid erinevad pallimängud. Ja ka nendes tekkis võimalus läbi reeglite tekitamise ning avalikustamise saada selgust, kelle küla on parem.

Kui piirkondlikest selgustest sai ülevaate lihtsamalt, siis ühel hetkel - riikide, täpsemalt siis liitriikide tekkimisel tuli päevakorda juba erinevate suuremate piirkondade mõõduvõtmised.

Nii lihtne see ongi, see Olümpiamängude tekkimine - vanal meetodil parema kindlakstegemisel hakkasid inimesed lihtsalt otsa saama. Oli vaja teist viis ja meetodit, kuidas tugevam kindlaks teha. Ja nii saigi selleks kehaline võrdlemine - rahvuste ja riikide vahel Olümpia püha tule valgel.

Alar Õige, seekord koopafilosoof

Veespordi päev Pärnus, 02. augustil 2012

2.augustil 2012 toimus Pärnus Veespordi Päev puuetega inimestele

Sõudeklubi Pärnu sõudmistreeneri Ingrid Võsu eestvedamisel toimus 02.augustil 2012 puuetega inimestele mõeldud veesporti tutvustav päev.

Eesmärgiks oli võetud erinevate puuetega - nägemis-, liikumis-,  aga ka vaimupuuetega inimestele tutvustada veespordialadest sõudmist, aerutamist ja ka uute spordialana aerusurfi.

Kokku osales lähes 30 inimest, kelledest sõudepaadis veel käisid erinevates paatides kokku 20 inimest.

Üritust soosis selle suve parim ilm - 25 kraadi sooja ning päikseline, kerge tuulega päev ja väike lainetus.

Soovijatel oli võimalus proovida vett nii tavasõudepaatides - 4-ne üksikaeruline, 4-ne paarisaeruline, 2-ne paarisaeruline, 1-ne paarisaeruline, aga ka 2-ne paarisaeruline invapaat. Nii mõnelgi jätkus südikust proovida mitut erinevat veesõidukit. Mõnelegi sai tehtud paadile vastavaid kohandusi, et inimesed saaksid olla üle oma puudest tulenevatest piirangutest.

Suutsime tagada täielise ohutuse ning turvalisuse, mida kinnitasid paljud paadist tulnud inimesed isiklikult.

Meie rahvusvahelise võistluskogemusega 4-se üksikaerulise paatkonna koosseis Ahti Tomp, Rea Kukk ja Jelena Pipper olid sel kaunil neljapäeval ühtekokku veel 4,5h, pakkudes erinevatele inimestele neljanda liikmena paadis võimalust omi võimeid, koordinatsiooni ja õppimisvõimet tegelikkuses kontrollida.

Usun siiralt, et enamusele sai osaks meeldiv ja haarav kogemus, mis võiks olla hakatuseks sõudmistreeningutele juba kodukandis - seda nii paadis vee peal kui ka talvistel ergomeetritreeningutel.

Ingrid Võsu avaldas samuti rahulolu päevaga, ja avaldas lootust samalaadsete ürituste korraldamiseks uuesti. Seda siis juba järgnevatel aastatel. Annan minagi siinkohal lubaduse olla tulevikus abiks jõu ja nõuga, aitamaks puuetega inimestel saada osa veespordist. Ilmsesti juba laiemal alade valikul, ilmselt juba suurema arvu osalejatega.

Tänudega kõigile osalejatele - õpetasite Teiegi meile palju vajalikku!

Edu meile kõigile

Ingrid Võsu ja Alar Õige

Elva laager 2012

Spordirahvas kogunes taas suvisesse Elvasse ja tegijate arvestuse kohaselt toimus EIL spordilaager juba 22. korda. Hea on tõdeda, et mõned osalejad on kõikidest laagritest osa saanud ning on mida meenutada.
2012 a. spordilaager jääb meelde pisut väiksema arvu osalejate poolest, kui varasemad aastad. Kuid sportida sai iga osaleja, toimus BOCCIA võistkondlikud võistlused, meistritiitliga sõitis koju Rapla meeskond.
Oli RATASTOOLI VIGURSÕIT, kus oli osalejaid naiste, meeste ja noorte arvestuses. Uudsete spordialadena olid üsna populaarsed alad MINIGOLF  ja DISC GOLF.
TEERAJA ORIENTEERUMISE võistlusel osalejad kiitsid võistluse head korraldust ja tõdesid, et oli huvitav võistlus ja kindlasti tahaks sellest võistlusest veel teinegi kord osa saada.
Tavapäraselt toimusid MALE ja KABE võistlused, MÄLUMÄNG ning SÕUDEERGOMEETRITE võistlus- parasõudmine. VIBULASKMINE toimus sellel korral lastele ja noortele, kuid kahjuks peame korraldajatena tõdema, et noorte osakaal laagris on väga napp.
Laagri lõpetamisel tegi EIL peasekretär Signe Falkenberg üleskutse, et iga maakondlik oragnisatsioon ja kõik sportlased laagris toovad endaga järgmisel aastal spordilaagrisse kaasa noori liikumispuudega inimesi.
Sport ja liikumine on tervis!

Kersti Puusild

EIL juhatuse liige

Hurraaderii, hurraaderaa, mõnus on ajusid ragistada...

Harri Kestlane osales füüsilise puudega inimeste male MM-il. Ta jagab meiega oma muljeid allpool.
________________________________________________

INTELLEKTUAALNE  PÜÜDLUS ON VAJALIK!

Tere, mina olen Harry Kestlane - loodetavasti teretulnud. Ratastoolis, silmanägeminegi 0,00 - olematu. Käedki kangestunud sirgeks - jäigastunud. Kõige selle põhjuseks ränk haigus sclerosis multiplex.

Aga jututeemaks on chess - male. Taaskord õnnestus mul  tänu headele toetajatele/liitlastele - EIL, ELIL, Eesti Sclerosis Multiplexi Ühingute  Liit, head ZUMBA treenerid, Eesti Male Toetusühing, Kadrioru Maleklubi, head Puutepunkti saateklipile kaasaelajad ja kõik ülejäänud sõbrad ja helded sõbrakesed - osaleda IPCA (International Physically Disabled Chess Association) ehk siis Füüsilise Puudega Inimeste Male Assotsiatsiooni maailmameistrivõistlustel. 

Hea on olla tänulikkuse kehastus. Süda on liig väike, et nii palju tänulikkust mahutada! Kahe puude vahel valides tuleb mul ikka valida barjäärivaba keskkond, silmas pidades ratastoolis olemist. Barjäärivaba keskkond, et ei oleks barjääre, ukse lävepakke, treppe, et oleks vaid liftid ja sile reljeef. 

Kes mäletab mu eelmise aasta lugu, et minu saatja/attendant oli Astra, aga seekord (ohe südamepõhjast) ei olnud Astrat. Olime koos ELIL-i ja EIL-i inimestele tuttava Sulev Kuuskmäega. Kohustustega tuua, viia, panna, anda, tõsta, sai ta hakkama imehästi, hindele 5 miinus. Aga vaba aeg, nüüd tuleb juttu haridusasutusest ehk koolist, täpsemini VAHETUNDIDEST, mil emmal-kummal meist sai kas halvasti omandatud või jäi üldse omandamata keemia ja psühholoogia. Kui kahe inimese vahel puudub keemiline klapp, siis pelgalt psühholoogia võib mitte ka heaks abiliseks olla. Keemiline klapp tekitab hüva reaktsiooni, mida psühholoogia toetab. Aga veelkord, emmal-kummal jäi see meil kas omandamata või puudulikult omandatud sai.

Püsime ikka samal haridusteemal. Minu jaoks male ju ongi vaid haridus, elukestev õpe ja kõik partiid, kui mitte kontrolltööd, siis tunnikontrollid igatahes. Aga johtuvalt silmanägemise puudumisest märkan ma suuri vajakajäämisi mõtlemise dünaamikas. Jah, miks küll õpetaja ei ütle klassi ees, et sulgege silmad ja arvutage peast 4 neljandas astmes. Huvitav, et vastus on 256 ja niisama palju on kromaatika tabelis värve, mida inimsilm suudab eristada. Neist 7 on valged. Pardon, kui eksin.

Niisiis, osalesime Horvaatia linnakeses Split, 12-ndal IPCA Chess Championship'il, mis toimus 17.-26.06.2012. Viis paari oli neid, kes olid malelaua ääres kahekesi, abistajatega. Toome mõned näited, kuivõrd emake loodus võib inimlapsi hoolimatult kohelda.

Näiteks võta lugeja ette kujutada noormeest, kelle keha on kuidagi kokku surutud - käed ja jalad risti-rästi, nii et polegi aru saada, kus on käsi, milline jalg. Toit topitakse talle kurku, tõstetakse püstakile ja raputatakse, et toit allapoole libiseks - neelata, neelata, neelata... neelata, armas lugeja, ja tunne sellest rõõmu.

Näide 2: Käed ja jalad samuti dekoratsiooniks, tunneb end koduselt ratastoolis ja malelaua juures, silmad näevad, aga kõrvad ei kuule ja sõnu ei tule rohkem suust, kui vaid see kile - "i" ja hale, nii hale - "a". Abistaja näitas talle kõiki malendeid eraldi, kuuldes sellal kas kiledat "i-d" või haledat "a-d".

Mina askeldasin braille-chessiga (malendid, mis kobamisi  puudutades ei lange...) niivõrd-kuivõrd. Sulev tõstis minu samme elektroonilisel malelaual ja niisamuti vastaspoole omi minu braille-chess laual. Nimetades ka notatsiooni nii, et mul ei olnud vajadustki käsikaudu kobada. Aga seejuures, taaskord peab mainima, et tundsin puudujääke ja vajakajäämisi mõtlemise dünaamikas, ehk siis mingi idee köitis, aga alternatiivile enam mõte ei suundunud.

Nüüd mõni sõna vastaspoolte stiilidest, mis mind hämmastas. Mina pakkusin nagu ikka mulle kombeks on, etturit, õieti tajumata, kas ma saan sellest mõned liinid või diagonaalidki enda kasuks pöörata, aga ülielastselt ei kulunud neil minutitki aega, et ohvri vastuvõtmisest loobuda. Nad vaid parandasid mõne oma malendi asukohta. Super-paindlikkus! Paindlikkus, jah, see ju üks intellektualismi viiest põhipostulaadist. Ei saa loetlemata jätta ka ülejäänud nelja - need on siis kiirus, mälu, fokusseerimine ja tähelepanu.

Veidi Splitist. Asub ta Aadria mere rannikul, Dalmaatsias. Üks Horvaatia kuurortlinnadest. Aadria meri oli tõesti meie Zagrebi hotellist, võimalik, et mõnikümmend meetrit allapoole. Kalarikkad toidud, ilmselt nende rahvusroog mitmesugustes variatsioonides. Hüva oli see, et laudadel asus klaaskarafinides vesi. Maitsev vesi, südamelegi võib hea olla. Ja toit ei saanud olla liiga kuiv. Ühesõnaga - ülihea ja palju ka. Kapsast oskasid nad imevahvalt serveerida - ribadeks viilutatud ja küllap siis õli ja äädikaga üle valatud - lausa sulas suus. Aga väljas oli 35 kraadine leitsak. Sees pöörlesid pea igas nurgas ventilaatorid. Õhtupoolikud olid muidugi õrnalt jahedamad, leebe tuulekesega. Mina eelpooltoodud põhjustel hotellist "Zagreb"  välja ei saanud ega Aadria mere rannikulegi lähemale mitte. Oleks küll tahtnud veidi lähemalt mere lõhna nuusutada...

Aga samal ajal oli Sulev  tubli FB-s informatsiooni jagama - selle eest võib teda küll kiita. Ja esimesed 6 partiid ma olin tõesti ilusasti 50% peal, kõrgemate reitingute vastu: 1 võit, 1 kaotus, 4 viiki. Olin tõesti rahul, pealegi olin ma sinna saabunud armunud olekus, mis soodustas igal juhul ajude ragistamist. Kuni multiplex leidis täiesti kohatul ajal viisi ja määra oluliselt ägeneda. Minul on silme ees pidevalt, silmad lahti ja silmad kinni, mõlema silma ees korraga, ööl ja päeval, roosa laik - roosa "pilt" silme ees. Ärgates seitsmenda vooru eel, oli õnnetuseks silme ees neoonroheline "pilt". Arusaamatu, ei iitsatanudki mitte. Loobusin toidust ja nukrutsesin. Partiile pidi ju ometi minema. Siis ka taipasin, et ühel käel on kõik 5 näppu jäänud sirgeks ja paindumatuks. Ega ma seda tagasi ei saa, mille ma multiplexile ära annan, primary  progressive nagu ma olen. Solu-medrol'i tilkumine 3.-5.07.2012 väheke ikka tõi leevendust. Ainult et ägenemise ajal on kogu elurõõm olematu, tahtejõud nullis... Sellest lähtuvalt lõpetasin turniiri 50% saavutamise asemel (julgen nii arvata) miinus 1-ga.

Üks tõde, mida ma seal omandasin - ei tohi tahta rohkem, kui on antud - peab vast täpsustama, et ei tohi langeda utoopiate küüsi. Saagem ikka reaalselt aru oma võimetest ja võimalustest, ärgem tahtkem rohkem, kui meile on antud... Eelkõige oleksin ma võinud kõik need 3 viimast partiid ka viiki leppida, aga olin veel rumal ja tahtsin rohkem, kui mulle antud on. Kodus analüüsides tean juba, et silicon friend ütleb, et mul oli nendes partiides 20-nda positsiooni ümbruses umbes 0,44 paremus - piisav, et mitte hoida end miinuspoolele langemast. 

Aga kurtmiseks pole põhjust! ARENGURUUMI MUL ON, JAH ON. Olin kui võrdne võrdsete seas, siiski kohati. Ja veelkord teile aitäh, head toetajad, liitlased! Sain kohtuda tõesti heade maletajatega. Ja sõbruneda ja vesteldagi. Siinkohal toon ühe vestluse katkendi. 

Do You speak an english? Yes, of course. Alustas minu üllatuseks siiski Venemaalt pärit chess-pedagoog. Tema elab Salehardi linnakeses Jamali regioonis. Ta jutust kuulsin seda, et Jamal ja Hantõ-Mansiisk on 2 regiooni Venemaal, kus lapsevanematele makstakse peale, kui nad lapse malekooli panevad - GAZPROM-i sotsiaalpoliitika. GAZPROM! GAZPROM? GAZPROM!? Elagu GAZPROM-i sotsiaalpoliitika! 

Veel tsipa omapärasem samast vestlusest, kummalisel kombel oli tema esimeseks maleraamatuks eestikeelne Valter Heueri "Meie Keres", millest ta lapsepõlves mitte mõhkugi aru ei saanud, olles siiski rahvuselt venelane, Venemaa venelane. Aga nüüd teatas ta mulle, et juba mõistab ta üht-teist sealt lugeda. Tänu sellele, et ta on lävinud ugrilaste, handide-mansidega. On see tõesti võimalik, et nii saab omandada meie keele? Ju on. Jamali piirkonnas elavad teatavasti neenetsid. Ma ei teagi, kas nemad on ka ugrilased. Ehk oskate aidata? Aga neil on õli ja gaas, mille varal edeneda.

Jätkame veel minivestlustega. Kui keegi eelmise aasta lugu mäletab või siis ei mäleta, kohtus Astra sel ajal Horvaatia  maletaja Kristo Kovacevic'i abistaja Vedraniga ja Vedran tähendavat horvaatia keeli avatud taevas ja et Astra on täht, siis kõlas justkui mõlema suust korraga - perfect match. Sel aastal tervitas mind Vedran ja küsis - she didn't came? Yes, sadly. Give me Astra e-mail. Ja kui paari päeva pärast Astralt telefonitsi küsisin, kas teie kirjavahetus on alanud, siis vastas ta "ei". Vajusin mõttesse, et siin ju pole internetipunkti, aga on WIFI-võrk, mille peale Astra teatas, et tal, Vedranil, on ju küll nii vaba hing, et ei kujuta teda ettegi mingi läptopi lõa otsas lohisemas. Super, Astra - aitäh! Mõneti nagu üks tänapäeva vabaduse definitsioonidest.

Põikame korraks põhjanaabrite majandus-sotsiaalpoliitika juurde. Jutuajamine cerebral palsy haige Tomiga, võib-olla aitan teid - tegu on looteeas või varases lapsepõlveeas saadud ajutraumaga, mis lööb kindlasti sassi liigutuste motoorika - ajutegevus oli igatahes Tomil ideaalipärane. Ta on sünnist saadik ratastoolis. Ja kui küsisin jutu jätkuks tema haridustee kohta, vastas ta, et on ka mõned kuud kõrgemas koolis õppinud. Aga miks nii vähe, ainult mõned kuud? Aga sellepärast, et ma olen lazy ja no talented. Üllatavalt aus vastus - meeldiv. Ja et ei ühtegi töötundi elu jooksul, siis oli huvitav kuulda, et tema sissetulek sotsiaalkindlustusametist on little bit less than thousand euro.

Eesti lipp ei ole ikkagi kõige madalamal.

http://chess-results.com/tnr76008.aspx?ix=1&art=1&lan=13&flag=30&turdet=YES

Official site:

http://www.crochess.com/

Kel võimalik, klikib PGN-i (post game notation) lahti

Mis minul veel õnnestus? Ma olen nüüd FIDE-rated - rahvusvaheliselt tunnustatud FIDE reitinguga. See on mulle emotsionaalseks plussiks ja edasiseks arengu soodustajaks.

http://ratings.fide.com/card.phtml?event=4503465

Järgnevalt aadressilt on näha, et Eestis on Rahvusvahelise Malefõderatsiooni poolt tunnustatuid 80 maletajat. Ja mul on hea meel, et minu lisandumisega võttis see number maagilis-ümmarguse  kuju - 80.

http://ratings.fide.com/topfed.phtml?ina=1&country=EST

Eesti on maailmas Top reitingutes 55-ndal kohal 151 riigi hulgas.

Olen küllalt palju informatsiooni vist jaganud, aga nüüd veel luuleread Marie Underilt:

Õnn ei tule nagu oodand ma ja lootnud, üle öö: 

ta on aastate hool ja valude töö.
Tantsusammul ei või rutata vastu talle veel -
Ristiskäsi tahan astu kui kirikuteel.

Ei ma hõiska ta poole kiiduhümnides häis,
selleks süda mul alles liig pisaraid täis.
Las ma põlvitan nuttes, suur õnn, sinu ees:
võta aset valust puhastet südame sees!

                 Jah Tõesti-

võta aset valust puhastet südame sees!

Võta aset valust puhastet südame sees.

Võta aset valust puhastet südame sees. 

Et mitte elada rutiinitalumatuse madalamail astmel, olen ikka püüdlik, püüdlik ja püüdlik... püüan üha enam ja enam.

Soovides teile ilu ja kordaminekuid kõiges ja kõigile, kõigile, kõigile,  kõigile, kõigile...

Harri Kestlane

Üllatusi täis juuli või üleskutse

Kes pole invasõudmist proovinud võiks selle ära teha, nüüd kohe ja praegu. Kas või homme, kohe!

Koht vaba, üks puudu, eriti vajalik vee trenninguteks!  Eriti vajalik Tallinnas või selle ümbruses!

Sina, kes sa oled tubli eestimaalane,  mees ja liikumise erivajadusega parimates aastates.

See kiri on sulle.

Miks? Miks sa oled vajalik? Just sina, kes sa loed seda juttu siin või tead kedagi, kellel puudu midagiJ

 Sellepärast, et täna 2.07.2012 LTAMix inva sõudemeeskonna üks liige teatas lõplikult, et arstipoolt ei ole tal heakskiitu tegeleda edasi tippinvasõudmisega, s.t. treeningud täisvõimsusel (pulsil üle 145)on talle vastunäidustatud.

Ülejäänud 3 LTAMix4+ koosseisu liiget on. Olemas. Treeningud on ja toimumas. Tallinnas.

Peale selle aasta kevadel esmakordse invasõudelaagrit Sevillas ja peale kvalifikatsioonisõidu läbimist olid plaanid:  suvetreeningud kaks korda nädalas  ja rida suvevõistlusi. Vihjamisi, et hoiame ala … kellele, milleks?  Väga kahju tõepoolest, et ei suudetud sõita oma aega, aga nüüd ei saa jätkata ka neljane paatkond ühistreeningud vee peal: NELJAS puudu.

Kvalifitseeritud ja väljaõpet saanud invasportlased on nagu lapsed ilma kasuisata, kellest oli kasu ja kes isalikult juhatas vägesid või nagu koerad keda võeti lemmikuks koju ja nüüd mõeldi ümber ja visati õue, sellel tingimusel, et konti saab ka õue vahest visata.

Kahju, kui tõesti raske aga samas meeskonda võimaldav ala on hetkel väga raskes seisus: neljane invapaat. Paljust saab aru, kui kuuled EIL aasta koosolekul esitletud ettekannet (32 minutit) vt. lisa 4

http://www.eil.ee/est/Aastakoosolekute-protokollid

On vaja ühist- ja sõudmine on see mis ühendab eri puude liike piirideta.

Kuidas sa igal juhul võidad ? Kuidas end sellele mõeldes tunned?

Parim, mida me kõik saame teha, austada otsused mida on tehtud täies vaikuses, endaga. ISE.

Kas Sina oled valmis? Anda kõige kallim, mis sul on: aeg, higi ja pisarad sõudmisele, jagada kõrged lained ja hingamist pimeda neiu või mehega; vaegnägija noormehega; füüsilise liikumispuue kannatava naisega;  tugikepi abil liikuva meesterahvaga; mehega kes ei suutnud leida tasakaalu ka seinast hoides …

Kui sul liikuvad jalad, kui sul on terved käed ja selg, aga on juhtumisi puue, anna palun teada endast minule aadressil elenapipper@gmail.com

Asi ei ole võimaluses või nende võimalikusest asi on TAHTMISES.

Kui Sina TAHAD, siis see on jõud, mis paneb liikuma aja ruumis ja vee peal.

Paneb liikuma juba SINU paadi vee peal.

Merelaager

 Nädalavahetusel, 29.06-1.07.2012, kui tippaerutajad valmistusid Pühajärve regatiks (Eesti KV 5 etapp 5000m) ja tippsõudjad Viljandi paadimehe võitluseks (1000 m) - mõlemad toimuvad 7 juulil 2012 korraldati EIL poolt traditsiooniline Paatsalu merelaager.  Tallinnas EIL sõudegrupist osaleti kahekesti Juhani Schleicher (pojaga) ja Jelena Pipper (perega).

 Puhkekeskus www.paatsalu.ee  pakus ligipääsetavat majutust koos kohandatud tualettruumiga  ja toitlustust kokku 30 inimesele. Kahe abitreeneri (Allar ja Janek) ja peatreeneri (Kaspar Kõiva) osavõtul  korraldati kahekohalistega meresüstadega õppesõitu merelahes osalejale personaalse juhendamisega.  Esmalt teostati veeohutuse instruktaaži koos väljaminevate ohutusvestide ja veepritsmetest kaitsva põllega ja aeru hoiu/tõmbe tehnikaga maal, seejärel individuaalselt kombineeriti paare ja aidati veesõidukisse sisse ja välja ronida.  Eelisjärjekorras olid invapered või vanad olijad, kes saabusid laagrisse paarilisega paadikoosseisud olid näiteks sellised: ema, isa, erivajadustega poeg (keskel)/  isa, erivajadustega poeg/ema, erivajadusega poeg/abitreener, erivajadustega esmane või taasüritaja/abitreener ratastoolikasutaja/ jne. Vajadusel veeohutust tagas peatreener mootorpaadis paatide kõrval. Seekord ei olnud võimalust komplekteerida selliseid paatkondi, kus oleks korraga mõlemaid erivajadustega aerukäsitlejaid, selle tingis  Pärnumaal valdav ilmaasjaolu, ehk saabumise päeval liga tuuline, teisel päeval liiga vihmane ja viimasel päeval liiga udune ilm. Taevasina näitas halli värvi kuni viimase päeva lõunani, kui õhutemperatuur tõusis kuni 25 °C kraadini ja päike lubas natuke päevitada. Meie Juhaniga kahjuks ei saanud oma plaani realiseerida, kuna mõlemad ei saanud oma liikumispuue tõttu meresüsta tüürimisega hakkama ja olime pidanud sõltuma kas abitreeneri käskudest või laagri teise osalejate abipersonaali vabast tahtest/nõusolekust meie mere mineku suhtes. Minu varuplaan ebaedu korral lubas kaasata oma isa, kes oli mul kaasas isikliku abistajana, aga kuna ta oli hõivatud ja vaimustatud kalapüügist ja ema valvas lapsi rannal siis tuli nautida ja jätkata tunde järgi mis oligi parim. Kahjuks parim selles laagris on ja ka seekord oli väljas ja tubased tegevused ei olnud ette planeeritud ja vaheldumisi piirdusid kaartide, male, kabe mängudega samuti sai kaasa elatud Gert Kanterile televiisori vahendusel nõupidamiste ruumis.

 Saabumise õhtul sai taastutvustatud seltskonnale boccia palle õuemurul, tehtud esimesed „kaste“ paadi katsetused vee peal abitreeneri osavõtul, otsitud metsmaasikate salakohti, vaadatud hilisõhtul peegelsiledat merd ja püütud lahest haugi.

  Järgneval varajasel lõunatunnil sai Juhaniga ja lastega jalutatud vihmast veel tilkuvas metsas ja söödetud sääski sel viisil GPS seadme abil läbitud sai ettevalmistatud rada, mis oli jõukohane ka ratastoolikasutajale, ning rajal sooritada jõukohaseid ülesandeid,  mis rippusid kas okste või puude küljes varjus,  trajektoor oli mõeldud läbimiseks kuni 45 minutiga ning puhkekeskuse vahetus läheduses. Seekord oli vaja ära tunda 6 kala (siig, koger (mis oli väga latika moodi), koha, luts, vimb, linask) värvipildi ja lühitutvustuse abil. Seejärel sai osalejate abiga, mina siis uuesti (kolmandat korda) merele ehk kajakiga sõitma laidudele, uurima üksildast saarmast, rannas jalutavaid lambaid, kes aplalt sõid kaldale uhutud mererohtu ja kõrkjaid ja lainetust ja oma aeru ja pritsmeid.  Õhtul oli suurest uudishimust põnev vaadata, kuidas need neiud kelle käed on harjunud tegema käsitööd või klõbistama arvutit, merest vabal ajal tegid, ja tegid, ja tegid ja tegid  ja tegid võimsa Raul Sassi juhendamisel puutööd ehk käsitööd, selle sõna otsesemas mõttes oma kätega (handicraft, pемесло́): pisikesi männipuidust puukingi, nuusutamiseks männilõhnalisi puupulki, kasetohust kõristit ja käevõrusid, prille või nugade hoidmiseks vutlarit …  Tõesti, keegi pole ju arvanud ega kaasa võtnud puutööriistu, nii et õhtuks tuli menüüsse panna keedetud riisJ

  Lõpupäeval, mis plaanipäraselt sai alustatud ülivara matkaga udus, ise pole näinud ja kaasa teinud, sest arvasin, et turvalisuse mõttes jääb äraL asjast huvitatule sihtrühmale paari paadi koosseisus.  Tulevasi loodushuvilisi aga oli varustatud juba tuttavate GPS seadmetega, pliiatsi ja abitreeneritega  ja hommikusöögijärgselt alustati mere-orienteerumine, kus hoides meeles sadama asukohta suhtelises tihedas uduses olluses tuli leida roostikus selle lahe linde ja neid ära arvata … ikka pildi ja paari lause järgi (tiir, merisk, kormoran, haigur). Eriti põnev minul  ja Juhanil oli see rada läbida ilma GPS ja pliiatsita, ainult pildimälu järgi, (muidugi abitreener aitas kuhugi maani sinna kanti lähedale aga aimu üldse polnud kus ja mis … ) proovides veel mitte komistada vees väljaulatavate kivide otsa, seigeldes pikas roostiku tunnelis ja saabudes kiiruga tagasi, sest järjekord huvilisi ootas kaldal paate, tundus, et olime kõige kiiremad, aga ühtegi õiget vastust see kiirus ei toonud.  Enne lõunasööki oli pakutud seltskonnale vibulaskmist, mis oli meeltmööda eriti lastele. 

  Kuna osa rahvast oli tulnud Tartust ja mõnda peret ootasid juba argitoimetused kaugel kodus, siis merelaagri lõpuõhtu väikest grilli koos päiksega  ja karget basseini vett said nautida 4 last ja kõige kangemad vandersellid . Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline!

Saksamaal, Münchenis15-17 juunil 2012 maailmakarikasarja viimasel, kolmandal, etapil Eesti LTAMix4+ invapaatkonda ei osalenud. Perfektse ilmaga väljasõidetud lõpptulemused

GRB	3:25,25	1
GER1	3:25,78	2
UKR	3:30,81	3
FRA	3:37,03	4
BRA	3:38,19	5
CAN	3:39,55	6
IRL	3:44,18	7
BLR	3:51,75	8

World Best Time CAN (2010) 3:21,22

World Champion GBR (2011) 3:27,10

Munich Adapitive Regatta pildid saab vaadata: http://www.worldrowing.com/galleries/2012-munich-adaptive-regatta

Erich-Vilhelm Seileri mälestusvõistlused 2012

Esmakordselt osaleti 3 juunil 2012 aastal Erich-Vilhelm Seileri sõudmise mälestusvõistlusel Pärnu jõel invasportlased.
Vaba invaklassis stardijoonel kell 12:30 oli paatkond Rander Peerma ja Siim Sarapuu (mõlemad Pärnu SK) rada 1 ja paatkond Tallinnast: roolija Tea Miilberg (Pärnu SK), Jelena Pipper, Alar Õige, Ahti Tomp, Rea Kukk (kõik EIL) rada 2. Tugeva küljetuule ja päikesepaistega suudeti läbida distantsi pikkusega 500 m ilma ühegi konna ja tõmbenumbrita finišiajaga vastavalt 4.16,3 ja 2,19.0.
Suured tänud Pärnu SK treenerile Ingrid Võsule võimaldatud paadi kasutuse eest kohapeal ja Alar Õige turvalise teekonna eest trajektooril Tallinn-Pärnu-Tallinn.
Pildid on leitavad aadressil http://www.rowing.ee/

Belgrad, Serbia, 5.mai 2012 - ühe unistuse lõpp

Alar Õige:

Tänane start, otsusav start Belgradi sõudmise MK etapil läks tõeliselt untsu.

Stardist ei pääsenud me kuidagi minema - 3-s ja 4-s tõmme ei saanud mina aeru vette - paat oli esimese tõmbe peale hukatuseni kaldus. Lisaks jäi kuskil 10-ndal tõmbel aer vette kinni - päris korralik konn, ja alles sealt edasi saime oma paadi liikvele.

Loomulikult olid treener Mihkli õpetussõnad ennem starti nagu käega pühitud - ära vääna keha sõlme, lõpeta tõmme sirgelt ja kõik muu. Alles kuskil paarisaja meetri peal sain uuesti õige asendi sisse - niivõrd kui on pingist mööda tõmmates ülepea võimalik õiget asendit leiutada ja võtta.

Eelmisel korral abiks olnud roolija Tea käsulauad poolel  distantsil andsid küll tõmbelõpud õigeks ja paadi hoogki kasvas, aga olles lõpuni aus - seda mahajäämust ca 15 sekundit ei ole me veel suutelised tagasi sõudma.

Niisiis ajad finišis kõnelevad enda eest:

1.       ITA - 3.33,38

2.       BRA - 3.34,53

3.       RSA - 3.34,85

4.       BLR - 3.49,72

5.       RUS - 3.52,44

6.       EST - 4.05,55

Sellega tõusis tee Olymposele meie ees seinaks püsti. Tegelikult on lihtsalt kibe. Mitte kätest, mis hetkel taas suhteliselt nahavabad, vaid hinges on tõsine rahuldamatus. Ma isegi ei mõista hetkel kinnitada, kas ma tõesti uskusin, et me sõuame ennast Londonisse, aga võin täna brigadiri ette astudes küll kinnitada, et proovisin teha ja anda maksimumi selle nimel. 

Kibe just seetõttu ongi, et seda kõike ei olnud piisavalt palju. Tõsi, kui uskuda teener Mihkel Klementsovi (ja pole põhjust kahelda tema sõnades), siis meile antud ja meie endi poolt võetud 1,5 aastat oli tegelikult väga lühike aeg, et saavutada ja kinnistada tehnika ning koostöö. Enamus meie konkurente on pea samades koosseisudes istunud paadis enam kui 4-5 aastat.

Selles viimases kirjes tahan avaldada tänu ja tunnustust neile vahvatele sporlastele, kes seda teed käisid - REA KUKK, JELENA PIPPER, AHTI TOMP. Nende poolt väljasõidetud senine Eesti rekord selles paadiklassis Bledi MM päevilt 2011 jäi seekord üle sõitmata - olgu see siinkohal siis üleskirjutatud - 3.52,98.

Samuti tahan isiklikud ja meeskondlikud tänud avaldada meie kahele tublile roolijale - MIHKEL KLEMENTSOV Junior ja TEA MIILBERG. Ilma nende nimeste abita poleks meil sedagi.

Aga suurima tänu ja lugupidamise antud hindamatu panuse eest tahan anda siinkohal meie treenerile- MIHKEL KLEMENTSOV-ile. Selle mehe võime ja kannatus sai selle kahe aastaringi jooksul korduvalt proovile pandud, ja alati jätkus tal tahet minna edasi. Minna edasi materjaliga, mis meil talle kasutada oli anda, kes me sõudmisest teadsime vaid kaldalt vaadanutena. Tema oli see mees, kes selle elementaarse ja esmase meieni tõi, ja sageli koos meiega otsis ja leidis lahendusi ettetulnud probleemidele - alates sellest, kuidas puuetega inimeste kehad saada tegema ligilähedaselt sõudmisliigutust, kuidas seda saada tegema koos ja kogu treeningu või distantsi kestel, kui ka ajades asju sõudeilma vägevatega, mis aitas meid siingi Belgradis saada parimad võimalused ja lahendused. Usun, et minuga on selle mõtte juures kõik, kes me koos sõudsime Harkus, Pärnus, Bledis, Sevillas, Belgradis.

Seega on just praegu õige hetk kuulutada projekt LONDON 2012 Paraolümpiamängud sõudmise kohalt lõppenuks. Ja sama hetkega julgen kuulutada projekti RIO 2016 sõudmise alal avatuks. Avatuks tiheda sportliku konkurentsi vaimus, avatuks Eesti erinevate piirkondade puuetega sportlaste tarbeks, avatuks kõikide olemasolevate parasõudmise võistlusklasside jaoks - just täna ja nüüd on õige aeg alustada, sest veel ei ole hilja, veel on aega valmistuda, õppida, omandada tehnika maal ja veel, kannatada niikaua, kuni sõudmisest saab nauding  ja valu asendub võluga.

Ehk nagu ütleb Mihkel Klementsov - sõudmine on lihtne sport ja liikumine, ainult seda tuleb teha kannatlikult ja hästi kogu treeningu, kogu distantsi, kogu aeg. Sõudmine - see on lõdvestus ja puhkus, mida vahepeal täidetakse tõmmetega.

Tulge, proovige ja saage teada, kas see on ka teile sobilik ja kohane. Näinud erinevaid inimesi siin ja Bledis, võin kinnitada, et enamustele liikumispuudelistele on olemas puudest tulenev sobilik paadiklass. Samuti on see sport sobilik meestele, naistele, tüdrukutele ja poistele - sugu ei ole siin piiranguks, enamgi veel - nii 2-ne paarisaeruline kui ka 4 üksikaeruline on segapaatkonnad, ehk siis pooled naised, pooled mehed

Tere tulemast kõigile osalejatele projektis RIO 2016!

Belgradi Maailmakarika I etapp ning LONDON 2012 Paraolümpiamängude kvalifikatsiooniregatt, 03.-06.mai 2012 - meie tõetund. Vol.3.

Alar Õige:

04.mai 2012, reede

Alustuseks eilsele lisainfot:

Ajad olid siis järgmised:

1.       ITA - 3.29,70

2.       BRA - 3.32,45

3.       RSA - 3.33,38

4.       BLR - 3.39,19

5.       EST - 3.53,09

6.       RUS - 3.54,82

Segadused paadikaaludega ei puudutanud ainult meid - ka BRA leiti kaalumisel olevat kergem ning teda tabas sama saatus - kui meid loositi homme õhtuks 6-le veele, siis BRA sai omaks 1-ne.

Aga täna hommikul tegime kanalile kaks tiiru peale. Neist esimene oli suhteliselt hea koostööga, kuigi on paremaid päevi olnud. Teine oli kokkuvõttes ikalduste ikaldus - vajaolevat ei tekkinud, ja vähemasti minu hinge jäi küll päris mannetu tunne - mitte ei osanud end sättida täna eessõudja rütmi, samuti ei sutnud anda paadile sellist tõukelõppu, mis oleks roolijale andnud selge indikatsiooni, mis toimumas.

Oligi selline nii ja naa - päris hindeliselt kahte poleks saanud panna, aga kolmest jäi ikka puudu küll. Vaatame, mida näitab õhtu - ehk oli eilne veel lihastes, või mitte parim uni ei lasknud kontsentreeruda, või miski kolmas veel lisaks, mida sõnastada ei mõista. Alati annab paremini, tõesti paremini.

Õhtune vesi. Tegime rahuliku, kaheotsalise treeningu, ehk siis kokku 8km. Nii paariti sõites kui ka neljakesi minnes oli kõik täiesti teisiti kui siin varasemalt. Praktiliselt suutsime kogu trenni sõita parimas koostöös, miski ega keski ei seganud tõmmet, selle pikkust, alguse klappimist ja koos lõpetamist. Rõhud olid kenasti tõmbelõppudel ja paat siristas mõnuga minna. Tegime nii pausiga kui ka pausita sõitu. Viimane tulek stardist finišini saime isegi paadi tasakaalu - alguses kahe pausiga tulles, ja viimase kilomeetri rahulikus tõmbes - ka siin ei tekkinud mingit kaldumist ega äravajumist.

Just sellise hea tundega tulime veelt, jõudsime veel viimase bussigi peale.

Ah veel - paadil sai ära võetud esiti pandud 800g raskusi, ja asendatud 2000g-ga - nüüd kuivagu see paat või pooleks, kaalult ei tohiks ta kuidagi alamõõduline olla.

Homme siis 18.26 meie viimane, otsustav start

05.mai.2012, laupäev

Täna siis seisavad sajad ja tuhanded inimesed ühtses rivis, et saada vahetu võimaluse osaliseks tervitamaks EPOK president Toomas Vilosiust tema 61.-l sünnipäeval. Nii ka meie paatkond on näitamas üles kannatlikust ja jagamas õnnitlusi.

Hommikul kell 7.00 vurasime bussiga kanalile, et teha viimane proov ennem õhtust peaetendust. Tegime rahuliku ja ühest ringist (4km) koosneva sutsaka. Tuletasime meelde igaühe raskuspunktid, proovisime leida ühistööd.

Peale paarikaupa sissesõitu tegime rahuliku neljakesi mineku. Pausiga oli natuke rabe, aga kui läksime üle täispingiga ühtlasele sõidule, hakkasid asjad klappima. Ka vahele tehtud tempo tõstmine ja hoidmine 30 tugeva tõmbe kaupa oli päris hea - paat oli tasakaalus, mis kinnitas koostööd. Tõsi, sealt tõmmete mahavõtmine ei kulgenud ladusalt - alles 10 tõmmet hiljem saime uuesti rütmi kätte.Aga saime ta omaks.

Ja ega rohkemaks meile aega ei antud - saime õigeaegselt veelt tulema, kuivatasime paadi, sättisime hoiule ja hotelli õhtuks ennast seesmiselt valmis sättima.

Veelt tulles nägime ettevalmistusse minevat Kaisa Pajusalut, ka neljapaat omas kenaduses ajas meitega juttu - igatahes oli see meile julgustav. Stardiajaks on hetkel teadaolevalt 18.24 kohaliku aja järgi.

Belgradi Maailmakarika I etapp ning LONDON 2012 Paraolümpiamängude kvalifikatsiooniregatt, 03.-06.mai 2012 - meie tõetund. VOL.2

Alar Õige raporteerib:

Neljapäev, 03.5.2012

Hommikul kell 8.00 bussiga kanali äärde ja esimese asjana aerude leidmine - need on Mihkli poolt eile jäetud kindlas kohas. Mihkli otsusel kasutame serblaste külalislahkust ja võtame kasutusele nende omad. Naiskad saavad siis roheliste käepidemetega (need on suhteliselt nahasõbratud!) ja meestele loovutatakse puitkäepidemetega (need võivad veega kattumise korral olla enneolematult libedad).

Vot sedasi me paadi siis veeskamegi - sättinud ennem tõmbepikkuse orientiirideks veel kõrredki püsti igaühele.

Roolija nuriseb, et teda on sunnitud liig madalale ja ta ei näe meie tagumiste tegijate toimetusi mitte kuidagi - siis aitab ainult seljatunne, mida paat endaga kaasa kannab.

Igatahes esimesed tõmbed on väga hea emotsiooniga - paadil on päris korralik liikumine, tänu sõudjatele muidugi, aga ka paadi enese füüsika on hästi väja kukkunud. Jalanõud on super - koot istub kindlalt omal kohal, aerukõrgused on parajad - nii tõusvas pardas kui ka langeva pardaga. Pikkust annab tulla nii ilusti ette kui ei kunagi varem, samuti ei tungi paadikorpus jalgadesse - seegi väga hea märk.

Teeme 2x4km otsad, selle sees paarikaupa minekud kui ka 4-kesi - käed/keha, ¼ pinki, ½ pinki ja täispingiga. Vahele veel ka mõned tempo üleskerimised ja 30 tõmbet lisaks. Viimane kord 2km otsa alustades teeme 3 korral läbi starditõmbed.

Esimesel korral püsib paat uskumatult tasakaalus, kõk saavad tõmbed samaaegselt vajalikus pikkuses tehtuks, ja 10 tõmbega liigub paat vahval hool. Oleme üllatunud. Teistkorda läbitehes ei muutu midagi (loe:halvemaks) - paat saab hoo ja me kerime selle tempotpidi 36-37 üles - siinne vesi annab sõita sellisega väga hästi. Ole ainult mees ja kesta lõpuni. Kolmandal korral sudime 10 starditõmmet ja 10 lisaks - siingi pole miskit ette heita. 

Kahe kanalipikkuse vahel jagab Mihkel, kes on jalgratta laenutanud, meile õpetusi, mida proovime ka ellu viia. Kuid nagu ikka - alati on miskit parandada, alati saab midagi veel paremini teha. Roolijat kuulevad kõik hästi, käsklused selged, liigume lõpujooneni - seal saame kaldalt korraldajate poolt juhiseid, kuidas plotile läheneda.

Vinname paadi veest välja, mul turgatab korraga pähe mõte, et talle tuleks nimigi anda - saagu temast Lady Speedy.

Läheme kaaluma - selgub tõsiasi, et meie neitsi on kaalult 80 grammi kergem kui peaks - eks see jäi nüüd Mihkli teemaks, kuidas paat kaalukõlbulikuks saada - lisaks oli roolija hommikuks minetanud oma miinimumkaalu, suutes osutit mõõtevahendil kergitada vaid 53 pügala jagu üle 0-i. Eks me siis lõuna ajal kuulutame ta nuumale.

Jätame Mihkli nüüd aerude värvimisega tegelema - ise hotelli puhkama, et olla õhtul kell 18.40 algavaks stardiks valmis. Paatkondi on 6, esimene läheb otse A-finaali, ja ega siit enamat tulegi - teised peavad järgmisel õhtul tegema uue stardi, et laupäeval siis samas olla kõik koos ja uuesti stardijoonel.

Õhtune start - meie esimene siinsel veel

Tegime ennast tublisti soojaks, saime tegelikult tehtud nii Mihkli poolt soovitud harjutused kui ka proovisime starti + 10 tõmmet. Iseenesest polnudki väga hull - kui esimesel katsetusel tekkis raskusi üleminekul distantsitempole (langetasime liiga kiiresti algse päris valju 42 alla 36-ni) ja ei suutnud parimat ühistõmmet tekitada, siis teine katsetus oli juba palju parem - paadile sai hoog üles keritud, ja selle hoidminegi polnud raskete killast. Kuskil taamal näitas juba välku ja stardiks tekkis selline tubli taganttuul. Taganttuul on aga vähesele kogemusele alati vastutöötav, sest ei anna mitte kohe tehtud vigu andeks.

Sätime end stardijoonele, ja oleme valmis. Kõlab stardikäsklus RED LIGHTS, siis ATTENTION ja GO - paneme minema. Tõsi, päris parima hetke magasime kergelt maha - näeme tõsist vaeva, et esimesed starditõmbed koos sooritada. Ja siis kõlab käsklus - STOP. Keegi on valestardi teinud. Valgevened arvavad päris valju häälega üle kanali, et need olla olnud eestlased, aga tõde saabub kiiresti - just BLR saab hoiatuseks kollase kaardi.

Hoovame end tagasi stardipukini, anname otsad ja seame end valmis ootele.

Uus start õnnestub, kuigi parimate killast pole meil seegi. Siiski väljume stardist üha kiirenevalt ja saame korraks 20 tõmbe järgselt tempo lausa 42-ni. Aga puudu on ühisest tõmbelõpust, ja selle leidmiseks kulub esimesed 250 meetrit.

Siis, ilmsesti esimese väsimuse pealt  saame äkitselt koostöö toimima - paat vastab sellele selgelt parema kiirusega. On tõmmet, lõpud on koos, on rütmi. Kaldal väntab jalgrattal ilmsesti Mihkel - midagi ta püüab meile hüüda, aga peale selle, et see vist on tema, ei küündi minuni vähemasti sisust midagi. Las ta olla ja rahuldada end sel teel. Meil on vaja siin aerude taga töös olla.

500meetri peal kamandab ennem esimest rasket punkti roolija Tea meid 10-le eriti tugevale tõmbele - võtame seda täie tõsidusega ja jätame Venemaa selgelt maha, ning läheneme isegi paadipikkuse jagu ees olevale Valgevenele.

Seda suhteliselt hästiklappivat sõitu jagub kuskil 750meetrini, ehk tiba pealegi - siis kukub vasak parras ootamatult alla, ja mõlemad sealsed aerud teevad ühe päris korraliku konna. Paat küll seisma ei jää, aga hoo üleskruvimine on vaevaline - näen vaid, et Vene on tagant lähemale liikumas. Õnneks saame Ahtiga uuesti Rea rütmi kätte, ja sumame finiši poole. Tea annab meile teada viimasest finišispurdist, proovimegi sellele endast maksimaalse anda, ja pressin hirmsasti jalgadega. Lõpuks kõlab finišiheli ka meile, jätame paadi liikvele. Oli tegelikult ikka kole raske täna küll - lisaks olen suutnud sellele teele jätta kahed suurepärased peonahad, aga nüüd on päeva jagu aega end tohterdada.

Esimesena lõpuni jõudnutest ei tea midagi - need on ilmsesti BRA ja RSA, ka ITA on ees olnud. Siis jägnevad BLR ja EST ning viimasena RUS. Aegadest paraku ülevaade puudub, minu tempomeetri järgi jäi meie aeg sinna napilt 4.00 raamesse - seda infot tuleb homseni oodata.

Aga sellega pole meie üllatused tänaseks veel lõppenud - äike, mis ennem taamal vilgatas, on tõstnud tuule korralikult pagisse. Seetõttu meid mahasõidule ei lastagi, vaid suunatakse kiiresti silduma. Uudiseks on plotini jõudes see, et meie paat kuulutatakse kaalumisele minevaks - ennem kui suudan enda jalad ära vahetada, tõstetakse paat, mille teadlikult võimalikuks kaalumiseks olen jalanõud vett täis pritsinud, tagurpidi, ja suur osa minu vaevaga paati kühveldatud veest sajab mulle tubli duššina krae vahele.

Kuna paat ei tule ega tule tagasi, sätitan ennast kaalumaja poole teele. Siin on sehkendamist kuhjaga - nii Mihklil kui ka Sõudeliidu peasekretäril Jaan Tultsil on fakt juba ilmselge - meie paadi kaalust on puudu täpselt 100g. Kuigi ennelõunal sai paadile 800g lisatud, on sellest paraku väheks jäänud.

Õnneks ei ole see fataalse lõpuga viga - meie kohaks siin sõidus saab olema viimane (kui kellelgi pole veel kergemat paati istumise all olnud) ja vastavalt kohale pole vahet, kas meile loositakse 1 või 6 rada järgmiseks sõiduks. Kuigi - veel mõned ajad tagasi oleks see tähendanud, et sõidud siin on sõidetud ja võib minna asju pakkima.

Muud tänaseks polegi - homme hommikul ja õhtul ootab meid ees trenn vee peal, sätime oma paadi kaalu ja läheme kontrollime teise enda rahustuseks veel ülegi, ja valmistume laupäevaks - siis juba finaalsõiduks, mida läheme tegema oma parima suutlikuse järgi. Päriselt.

Belgradi Maailmakarika I etapp ning LONDON 2012 Paraolümpiamängude kvalifikatsiooniregatt, 03.-06.mai 2012 - meie tõetund. VOL.1

Alar Õige raporteerib Belgradist:

02.mai 2012

Jõudsime 1.mai õhtuks ülisooja (30 +) Belgradi ja maandusime nostalgiahõngulisse SlavijaLux hotelli. Kõik peale treener Mihkeli saavad oma pagasi lennujaamas kätte. Mihkel on natuke mossis, aga suurem mure seisneb selles, et tema kotis on meil tööriistad paadi ettevalmistamiseks. Aga ehk saadakse sellele kotile kiiremini jaole, enne meie lahkumist sõbralikust Serbiast. Elame, näeme. 

Nostalgitsema kutsub mulle tuttav Viru Hotelli interjöör aastast 1982 - peitsitud spoonpuitseinad ja laed, mis oma tublis pruunis toonis on selgakukkuvalt rasked - kesk koridori seisma jääda lihtsalt ei saa, sest pelgad seinte kaelavajumist. Aga toit on äratuntavalt hea, inimesed sõbralikud ja abivalmis.

Hommikul, peale sööki, sõidame bussiga kanali äärde ja alustame paadi otsinguid. Enne kui selleni jõuame, on meie hulgast Ahti kutsutud veretesti. Seda kutset edastanud inimese inglise keele diktsioon oli nii ebamäärane, et ka peale kolme üleküsimist olin kindel, et Ahti on palutud blind-testile - nägemist kontrollima, kuna tema B3 litsents on ajutine, selle aasta lõpuni. Kui siis tegudeks läks, siis sai nägemiskontrollist verevõtusoov ehk siis blood-test.

Lõpuks antakse meie noormees meile tagasi, peale ca poolt tundi. Mida temaga tehti, see teadmine sinna ruumi, kus arstid/õed tegutsesid, jäigi. Aga Ahti on meil tagasi! 

Filippi telgis saame teada oma paadi asukoha - läheme veel enne paadi treilerist mahavõttu otsima kohta, kuhu me ta eelolevateks päevadeks saame hoiustada - siin on suhteliselt vabavõitluse vaimus see kõik korraldadatud. Kes ees, see mees, ja ei teisiti. Sätime omale valmis kohakese RSA ja BRA parasõudjate raamistikule, ka ITA ning BLR on sinna koha varunud. 

Sikutame paadi autokärult maha, toome ta raamile, ning läheme ka kronsteinide järele. Uskumatu, aga paat on nii uus, et meie all läheb ta esmakordselt veele - uus on kõik: nii koprus, kronsteinid, jalanõud kui tullid - Eesti sellekorra koondise kõige uuem paat, isegi Kaisa Pajusalul on pool aastat vanem alus.

Paadi uudsusest tulenevalt on sättimine kordades vaevanõudvam - tullide täpseks märkimine, nende otseks säädmine kui ka diagonaalvarrastele pikkuse määramine - selle kõige alla kulub ca 3 tundi. Lõpuks oleme ka roolijale olulise vahendi - coxboxi juhtmed saanud omale kohale, selle kontroll kinnitab, et peaks olema tema hääl ja korraldused meile paadis hästi kuuldavad. Tõstame paadi riiulisse ning läheme just kohalejõudnud Eesti sõudekoondise varustusautot ning peatreener Matti Killingut otsima - et saaksime omad aerudki kätte.

Siin aga selgub päeva esimene tagasilöök. Mis on kohal on Opel-buss, ja treileril paadid, mida aga pole, on üksikaerulise aerud. Need olla paatide pealetõstmiseks treilerilt korraks maha võetud, ja hilisemalt tagurpidi käik ja järelkontroll ilmsesti jäidki tegemata. Nii et - aerudega mõistab iga loll sõuda, katsu sa ilma. Ja just selline oht meid oma karmis reaalsuses ongi ähvardamas!

Muidugi käivitub koheselt operatsioon asendusaerude leidmiseks, aga nagu ikka, võtab see kõik aega. Vahepeal läheme ja võtame hotellis lõuna, saan tunnikese tukkudagi, ja tuleme võistluspaika uuesti kella16-ks bussiga tagasi. Aerud pidavat laekuma kuskil 5-6 vahel, selles parimas lootuses sätimegi paadile tunnusteks reklaamid ja EST kleepsud peale, ja jääme ootele - mis siis ikkagi saab. Veele pääseb täna kuni kella 19.00 - siis pannakse kanal kinni ja seal veel sõudjad saavad etteulatavaks karistuseks kollase kaardi kirja. Teine kollane kaart tähendaks juba sõidust eemaldamist, seega - päästmaks mida päästa annab, teeme õhtuse trenni maal ja ergomeetritel, kus saame aimu siinse kliima tõelisest vett kerest väljatõmbavast toimest - 10 minutiga ergomeetritel on tunked nii märjad, et oleks nagu otse ujumast tulnud.

Teeme ca 45 minutit tööd, ja siis peame end kiiresti pesema minema, et jõuaksime päeva viimase bussiga veel hotelli - peale 19.30 siit enam korraldatud transporti enne homikut ei ole, ja siia ööseks jääda mitte ei tahaks.

Head uudised on aga meid uuesti üles leidmas - Mihkel on kokku ajanud kaks komplekti aerusid. Ühed suure südamega Serbia sõudjatelt, ja teised Filippi paadimeestelt. Muidugi on nad meile võõrad - Filippi omad kätelt nahka hukkavate roheliste käepidemetega ja Serbia omadel on puidust päepidemed - kasutatult muutuvad need väga libedateks. Eks näis, mida hommikuks Mihkel otsustab - selge, et parimat varianti meil pole, aga õnneks on valik. Eks peale trenni saab siis korraldatud aerude värvimine - Matti Killing lubas siin oma abikäe ulatada, eks tunne ta end tiba süüdlasena ka. Ja laskem siis tal seda süüd värvimisabiga veidikenegi maha pesta - meil on homme õhtul juba esimene start, ja pealelõuna kuulub ilmsesti kere trennijärgseks puhkamiseks.

Aga see kõik saab olema juba homme ...