02.mai 2012
Jõudsime 1.mai õhtuks
ülisooja (30 +) Belgradi ja maandusime nostalgiahõngulisse SlavijaLux hotelli.
Kõik peale treener Mihkeli saavad oma pagasi lennujaamas kätte. Mihkel on
natuke mossis, aga suurem mure seisneb selles, et tema kotis on meil tööriistad
paadi ettevalmistamiseks. Aga ehk saadakse sellele kotile kiiremini jaole,
enne meie lahkumist sõbralikust Serbiast. Elame, näeme.
Nostalgitsema kutsub
mulle tuttav Viru Hotelli interjöör aastast 1982 - peitsitud spoonpuitseinad ja
laed, mis oma tublis pruunis toonis on selgakukkuvalt rasked - kesk koridori
seisma jääda lihtsalt ei saa, sest pelgad seinte kaelavajumist. Aga toit on
äratuntavalt hea, inimesed sõbralikud ja abivalmis.
Hommikul, peale sööki,
sõidame bussiga kanali äärde ja alustame paadi otsinguid. Enne kui selleni
jõuame, on meie hulgast Ahti kutsutud veretesti. Seda kutset edastanud inimese
inglise keele diktsioon oli nii ebamäärane, et ka peale kolme üleküsimist olin
kindel, et Ahti on palutud blind-testile - nägemist kontrollima, kuna tema B3
litsents on ajutine, selle aasta lõpuni. Kui siis tegudeks läks, siis sai
nägemiskontrollist verevõtusoov ehk siis blood-test.
Lõpuks antakse meie
noormees meile tagasi, peale ca poolt tundi. Mida temaga tehti, see teadmine
sinna ruumi, kus arstid/õed tegutsesid, jäigi. Aga Ahti on meil tagasi!
Filippi telgis saame
teada oma paadi asukoha - läheme veel enne paadi treilerist mahavõttu otsima
kohta, kuhu me ta eelolevateks päevadeks saame hoiustada - siin on suhteliselt
vabavõitluse vaimus see kõik korraldadatud. Kes ees, see mees, ja ei teisiti.
Sätime omale valmis kohakese RSA ja BRA parasõudjate raamistikule, ka ITA ning
BLR on sinna koha varunud.
Sikutame paadi autokärult
maha, toome ta raamile, ning läheme ka kronsteinide järele. Uskumatu, aga paat
on nii uus, et meie all läheb ta esmakordselt veele - uus on kõik: nii koprus,
kronsteinid, jalanõud kui tullid - Eesti sellekorra koondise kõige uuem paat,
isegi Kaisa Pajusalul on pool aastat vanem alus.
Paadi uudsusest
tulenevalt on sättimine kordades vaevanõudvam - tullide täpseks märkimine,
nende otseks säädmine kui ka diagonaalvarrastele pikkuse määramine - selle
kõige alla kulub ca 3 tundi. Lõpuks oleme ka roolijale olulise vahendi -
coxboxi juhtmed saanud omale kohale, selle kontroll kinnitab, et peaks olema
tema hääl ja korraldused meile paadis hästi kuuldavad. Tõstame paadi riiulisse ning läheme just kohalejõudnud Eesti sõudekoondise varustusautot ning
peatreener Matti Killingut otsima - et saaksime omad aerudki kätte.
Siin aga selgub päeva
esimene tagasilöök. Mis on kohal on Opel-buss, ja treileril paadid, mida aga
pole, on üksikaerulise aerud. Need olla paatide pealetõstmiseks treilerilt
korraks maha võetud, ja hilisemalt tagurpidi käik ja järelkontroll ilmsesti
jäidki tegemata. Nii et - aerudega mõistab iga loll sõuda, katsu sa ilma. Ja
just selline oht meid oma karmis reaalsuses ongi ähvardamas!
Muidugi käivitub koheselt
operatsioon asendusaerude leidmiseks, aga nagu ikka, võtab see kõik aega. Vahepeal läheme ja
võtame hotellis lõuna, saan tunnikese tukkudagi, ja tuleme võistluspaika uuesti
kella16-ks bussiga tagasi. Aerud pidavat laekuma kuskil 5-6 vahel, selles
parimas lootuses sätimegi paadile tunnusteks reklaamid ja EST kleepsud peale,
ja jääme ootele - mis siis ikkagi saab. Veele pääseb täna kuni kella 19.00 -
siis pannakse kanal kinni ja seal veel sõudjad saavad etteulatavaks karistuseks
kollase kaardi kirja. Teine kollane kaart tähendaks juba sõidust eemaldamist,
seega - päästmaks mida päästa annab, teeme õhtuse trenni maal ja ergomeetritel,
kus saame aimu siinse kliima tõelisest vett kerest väljatõmbavast toimest - 10
minutiga ergomeetritel on tunked nii märjad, et oleks nagu otse ujumast tulnud.
Teeme ca 45 minutit tööd,
ja siis peame end kiiresti pesema minema, et jõuaksime päeva viimase bussiga
veel hotelli - peale 19.30 siit enam korraldatud transporti enne homikut ei
ole, ja siia ööseks jääda mitte ei tahaks.
Head uudised on aga meid
uuesti üles leidmas - Mihkel on kokku ajanud kaks komplekti aerusid. Ühed suure
südamega Serbia sõudjatelt, ja teised Filippi paadimeestelt. Muidugi on nad
meile võõrad - Filippi omad kätelt nahka hukkavate roheliste käepidemetega ja
Serbia omadel on puidust päepidemed - kasutatult muutuvad need väga libedateks.
Eks näis, mida hommikuks Mihkel otsustab - selge, et parimat varianti meil pole,
aga õnneks on valik. Eks peale trenni saab siis korraldatud aerude värvimine -
Matti Killing lubas siin oma abikäe ulatada, eks tunne ta end tiba süüdlasena
ka. Ja laskem siis tal seda süüd värvimisabiga veidikenegi maha pesta - meil
on homme õhtul juba esimene start, ja pealelõuna kuulub ilmsesti kere
trennijärgseks puhkamiseks.
Aga see kõik saab olema
juba homme ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar