Sõudjad Sevillas - viimane treeningpäev

24.4.2012, teisipäev - siin viimane treening

Huviga ootasin tänast, viimast treeningpäeva - millised üllatused on veel Mihklil meile varutud?

Mihkel peab innustava kõne, millest selgub, et peale head soojendust võtame ette meie enda distantsi võistlustempos, ja sellele järgi 2x500m sellise täiega, mida meie kered koostööd üldse võimaldavad.

Teemegi hakatuseks kahekaupa, lisaks veel laia haardega kahekesi. Ja siis hakkame liikuma neljakesi.

Alustuseks käed/keha formatsioonis - Mihkel kamandab tempo vahepeal ülikõrgeks, aga suudame oma koordinatsiooni hoida lubavalt hea. Siis ¼ pinki samamoodi - rahulikust kuni kõrgeni ja tagasi. Edasi juba täispingiga, alustuseks koos, siis veame tempo prooviks üles, teeme 20 tõmmet täiega ja edasi uuesti rahulikus tempos. Vahele võtame veelkordselt tempo üles - ja Mihkli roolimisel tõmbame 30 täistõmmet, ja rahulikult maha. 

Proovime ka pausiga sõitu, ja siis ots ringi ja kodupoole punuma. Tõsi, ennem seda päris lõiku proovime starti - ja oh üllatust! Üldse ei tule välja. Esimesel korral puudub koostöö, teisel korral ei saa enamust aerusid vette, ja kapitaalse äpardumisega lõpeb seegi.

Kolmas kord hakkab juba midagi lubama, ja siis kamandab Mihkel meid joonele - 1000m koduni, ca 120 tõmmet.

Mihkel loeb stardikäskluse - seekord me suudame paadi liikuma saada, ja läheb lahti. Esimesed 250 meetrit mööduvad suhteliselt muuseas - jagub tõmmet, klapib koostöö, rütmi. Tempol 39!

Mihkel tuleb teisel veerandil meile appi, koordinatsioon polegi halvim, veel jagub jalges jaksu, veel on tõmbes pikkust. Aga hakkabki raskeks minema - need kurradima hommikused loomkatsetused ei taha mitte kerega nõus olla. Või vastupidi.

Teine pool distantsist läheb tööks - vabast etteliikumisest hakkab saama järjest enam kramplik (räägin siin enda eest), õnneks suudan tõmbe pikkused hoida enam-vähem samased, pressin hirmsasti jalgadega. Paat liigub, tõsi, tempos hakkame tasakene järgi andma, aga ega me polegi vist suutelised tulema kogu distantsi samas paugus. Igatahes on koostöö veel olemas. Mihkel loeb usinalt rütmi, Ahti kamandab tagant, et EI JÄTA JÄRELE! Ja see aitab liikumist hoida!

Viimane veerand - see on kannatuste rada. Kuskilt tulevad sisse loksud, vett lendab aerude vetteasetusel juba nagu pesumasina vurrist, käepide kipub libisema. Jalad on muutunud pakkudeks, isegi terve jalg on sama tuim kui puujalg! Aga hoiame tempot, isegi Rea suudab  mõne tõmbejagu tempot üles tuua - imeliselt teeb see tõmbe kuidagi kergemaks! Aga raskelt tuleb see lõpp - hapnik on tegelikult juba viimased 100 meetrit täitsa olemata. Lõpuks teatab rahunev Mihkel, et AITAB! See vist tähendab lõpujoone ületamist. 

Kuigi Mihkel kamandab meid koheselt uuesti liikuma, pole kerest leida kuskilt sellist osa, mis sellega nõustuma valmis oleks. Lõõtsutan kui Sevilla härjavõitluse pull omi viimaseid tõmbeid, ja tasapisi hakkan aduma ümbritsevat sellisena kui see ka tegelikult on. Ajaks pakub Mihkel 4.01, mis eraldi pole millegagi seotud, kuid indikatsiooniks kärab küll - tahtmist on märksa enam kui suudame realiseerida. Ehk tahtmine tapab!

Liigume uuesti tagasi algussuunas, s.t. stardi poole. Teeme seda kord tavatõmbega, kord pausiga minnes. Veame end suhteliselt rahulikuks, kuigi jalad ei taha veel olnut unustada. Kuskil 1km tagasipool kamandab Mihkel otsad ringi, ja sätime end siis juba parajaks muutunud vastutuules 500m startikohale. Suled sirgeks, seitel jonksu, ja valmis olla...

Mihkel kamandab stardikorralduse, ja läks uuesti andmiseks. Taas esimesed veerand kilomeetrit on justkui sisseelamiseks sobilik - pulss eitõuse hullumeelseks, hapniku tundub jätkuvat. Annan jalgadele tublisti valu, ja paadi hoog veel justkui püsib.

Siis tundub kõigil raksemaks minevat - vasak parras teeb väiksemat sorti konna, aga saame sellest ühisel jõul üle. Kuigi tempo on alguses olnud 39-lt langenud 35-le, on veel tõmmet. Mihkel jagab brigadiri kombel korraldusi sellise häälega, et linnud kohkuvad lennult end maale. Muudkui tõmbame, ja tõmbame, ja tõmbame - lõppu ei näi tulevat. Mihkel lubab veel kümme anda, nii finiši jaoks, ja läbi saab seegi. No ei ole päris spordipäev täna hommikul, aga või seda küsitakse. Mihkel tahaks juba meid liikumas näha, aga minul on justkui veremaitse suus, ja hingeldamine ei taha lõppeda. Surume siiski uuesti aerud tööle, ja tagasi sinna, kust justsama sai tuldud. Aeg olevat olnud 1.55

No on ikka raske küll - alguses kui jõudu, pole koostöö parim, siis mingi väsimuse pealt tekib koostöö, aga jõud hakkab raugema - nagu alguses.

Võtame viimast korda 500m joonele. Kõlab start, ja anname minna, pääsu pole nagunii.

Seekord läheb jalust raskeks juba 200m peal - täitsa pakud all. Aga õnneks suudan säilitada tõmbe pikkuse, paljuski abiks Mihkli jauramine kaatrist. Ega seda kuulata ei jõua, lihtsalt tundub olevat hea, kui keegi niimoodi, täpsemalt sama valulikult kui endal parasjagu on, kaasa elab. Ja eks rütmi hoidmisel on ikka abi ka. 100 lõpuni on üks väheseid artikuleeritud fraase, mille kinni püüan, ja teen siis need enda arust viimased 13 tõmmet niimoodi, nagu arvan, et Jüri Jaanson Ateenas lõpuks pani. Ja saabki läbi meie kuulus merereis...

Hingan enda arvates kõigi kehaosadega, mis kombe seest välja ulatuvad. Vahepeal provin meelde tuletada, mis moodi sülitamine käis, aga seda poleks vist mitte pidanud proovima - just äsja loobutu suudab ennem organismist lõplikku eraldumist teha päris mitu rännet ülemiste ja alumiste hingamisteede vahel. Lõpuks siiski otsustab, et jätab mu maha. Tark otsus sellel lõuatäiel, pole midagi kosta.

Ajaks pakub Mihkel oma sekundi jagu nobedama soorituse, ehk oligi. Igatahes oli neid sellele viimasele ületatud sekundile meeletult palju eelnenud, ja hetkel ei mõista veel mõelda, kas oli ka hää.

Teeme veel neljakesi ühe kilomeetri kanali otsapoole  - pika pausiga, ja lühikese pausiga, ja siis ka veel ilma pausita. Ots ümber ja silda - siin Sevillas siis viimast korda.

Tänane treening 1h20min ja 11km.

Kogu selle laagri jooksul aga 22 korda veel, kokku ajaliselt 24h5min ja kilomeetreid 247. Lisaks 6 korda jõusaalis, kus veetsime kokku 10h10min.

Kellele palju, kellele vähe, aga me tulime välja raskest olukorrast kätega, mis alguses tekkis, ja saime suure osa Mihkli poolt plaanitud kavast realiseeritud. Kuigi alati võiks rohkem, alati tahaks paremini.

Homme möödub päev taas lennates, aga koju jõuame tööpäeva lõpuks. Natuke oskan juba tahta sedagi.

Alar Õige Sevillast