11.aprill 2012 - hommik nagu siin tavaliselt - päikseline, aga kargevõitu. Päeva kulgedes annab soe endast tublimat märku, aga 10:00 veele trügides on temperatuur kuskil 16 kraadi piires (veelt tulles 20 kandis). Seega just paras põhjamaa inimesele kehalise koormuse kandmiseks.
Enne veele minekut on meespoole toas avatud meditsiinipunkt haavade plaasterdamiseks ja teipimiseks - Reast on tegelikult kahju, aga märgid näitavad paranemist. Nii ka minul.
Treener Mihkli abiga sätime natuke paati, ja lähebki sõiduks. Hakatuseks 2x pööramata labaga kahekaupa 50 tõmmet, siis sama pööratud labaga - et tuleks meelde, et saaks eileõhtused avastused praktikas kontrollitud. Muuseas - ongi nii, et ettesõidul jõuvalmidus on parem, kui nn. aerupoolne pööramise käsi kergelt küünarnukist kõverdada ennem aeru vette panemist - saabki kindlama käega tõsisema tõmbe sooritada.
Siit edasi läheme neljakesi koos tõmmates Sevilla kanali stardikohta, ja ees ootamas tänase hommiku kaks katsumust - 2x12 minutit koostööd kuskil 24 tempoga. Loomulikult rõhuga parimale võimalikule koostööle, selle leidmisele.
Lähebki lahti. Esimesed kolm minutit pole vigagi - tõmbel tundub olevat pikkust, tõmbesse suudame panna jalgadega jõudu, ei liigselt palju ja mitte segavalt vähe. Ka koostööl on jumet - kuigi 40 tõmbe järgi kaob korraks vajalik koostöö kindlus, leiame selle kiiresti uuesti üles, saame paadi liikuma. Kümnendaks minutiks saab enesekontroll otsa - tekkivad meile omased pingiga ettekihutamised, ei saa samaaegselt aerusid veetaha ega veest kätte, loksumine muudab kannatused veelgi suuremateks. Viimaks saab see ring tehtud, peale kerget eneseleidmist, jätkame tagasisõitu teisele ringile. Ja nagu ikka, lõdvestunult ja rahulikult asja võttes on paadi hoog märgatavalt parem ja suurem. Tõsi, enne alguspunkti tagasijõudmist kisub minul vähemasti aeru pööramise käsi kangeks ja krampi - kanalis olev vesi, mille temperatuur seal kuskil 16 kraadi manu, aitab leida leevendust.
Oleme suureks huviobjektiks samal kanalil tunnitrammile - laevale, mis tarib turiste mööda Sevilla südant, lohutades neid muusika ja muu maise meeleheaga. Igatahes on meiepoolne parras fotohuvilisi täis, kes filmilindile ei halasta ja klõpsitakse murdu.
Pole midagi, käsi kuivaks, mõned ärapööranud teibid sõrmedelt minema, paat kanali stardijoonel ninaga finiši poole, ja lähebki lahti - uuesti 12 minutit kannatust ja vaeva. Võrreldes esimese ringiga on teine tegelikult märkimisväärselt tulemuslikum - ühist tõmmet jätkub rahulikul meelel esimesed 7 minutit, siis tekivad esmased väsimusest kantud ilmingud, et ei saa aeru kätte veest tõmbe lõpul, jõutakse mõnevõrra varakult ette, aga siiski suudetakse taastada ühine rütm kiiresti. Mihkli ergutusel ja koordineerimisel suudame isegi viimased kaks minutit hoida paadi liikvel - ei ole veel midagi kaunist, aga tasakene hakab meelde tulema, kuidas see tegelikult peaks käima. Tõsi - mõlemal korral Mihkli poolt etteantud tempotähis 24 jäi täitmata, aga hilisemalt seda tunnistades tõhus treener just sellele, et parem natuke aeglasem koordineeritum koostöö kui tempotõus ja ühistöö kaotus. Mina sain selle 12 minuti keskel pulsi kuskil 160 pöördeni, ja seal ta kõõluski, eriti langemata või tõusmata. Just paras, arvan nii.
Peonahkadest pole alles kuigi palju (sellest teemast ei saa vist üldse lahti enne selle laagri lõppu!). Üks lõbus vahepala sekka siitki - niinimetatud mahasõidul, mida tegime naispoolega vaheldumisi kahekaupa, nokkisin peapesast ühe eriti ripuva suurema nahalaraka küljest. Kuhu seda panna - heitsin kanalisse vette! Naiskad, kes parasjagu aerudega jahmerdasid, sumasid rõõmsalt minema, ja korraga - paadist meetrit 10 tagapoole - korralik kalajurakas rahmas minu poolt veele jäetud nahariba endale söögiks - pole asjata tal läinud see päev, kellelgi sai tükike kõhtu täiemaks! Hirm mõelda, kui peaksime paadiga üle pea käima - siis kohalikud piraajad roogiksid meid vist minutiga nii lagedaks, et vaid puujalg ja hulpiv trikoo oleksid leitavad hilisemalt.
Kokku siis 1h50min ja ca 12km.
Vaatame, mis pealelõuna näitab - paadil oleme suutnud nii mõnedki kinnitused lahti sõita, seega tuleb tegeleda asjade ülevaatamisega, ennem kui uuesti veele läheme.
Õhtud on siin valusad. Kätele. Aerude plotile tassimine nõuab juba eneseületust, aga need tuleb veel hiljem kasutuselegi võtta. Ikka samade kätega - teisi meil lihtsalt pole.
Sõjaplaaniks siis 50 tõmbe kaupa, alguses meespaar pööramata labaga, siis naiskad, siis mehed pööratuga, siis sama naiskad ja lõpuks neljakesi. Niimoodi see käima peakski. Täna.
Aga raske on, tõeliselt raske. Hommikune 2x12 on niimoodi jalgades, et lõpuni oma vahetust pingutada (vaid 50 järjestikust tõmmet, ei midagi enamat) on tõsine ettevõtmine. Ja kui veel käed tundetuks muutuma kipuvad, siis saab igasugust kentsakust kogeda.
Aga teeme, ja teeme, ja teeme, ja teeme. Pole kerge kellelgi, seda on tunda nii loksuvast koostööst, kui ka paadi vaid hooti liikumisest. Kokku suudame kannatada 6 korda soovitud rada läbi, siis võtame suuna silda. Eks seegi näita midagi, et esimest korda sellel veel ei taha sildumine mitte õnnestuda - kuhugi on arusaamatu rutt, ja kõige tipuks katkeb tüüri tross. Õnneks just ploti servas, aga ühendusklambrist ta välja vupsatab. Eks homme tule hommikul paat tervikuna üle vaadata, samuti tüür.
1h10min ja ca 8km
Õhtul analüüsime veel Mihkli arvutajas tänaseid ülesvõtteid, lisan ühe näite koostööst ja selle tekitamisest kirjaga ühes. Olukord on suurepärane, kuid mitte lootusetu, kui parafraseerida Savoy Balli tegelasi.
12.aprill 2012 - neljapäev. Esimene päikesevaba hommik, öösel lausa vihmagi tulnud - mürina järgi arvasin algul oletada, et keegi toimetab mingit paadikäru teise kohta, aga kauasel kestmisel need kõhklused kadusid. Hommik seevastu oli Eestimaiselt karge ja puhas.
Tulenevalt töövahendite - käte - olukorrast, võttis treener Mihkel vastu otsuse, et tänas treeningu sisu selgub jooksvalt töö käigus. Eks paistab, kaua me kestame. Eks siis paista, mis aerude pööramisest saab.
Paat vette, aerud sisse ja minek. On eelmistest selgelt kargem hommik - jätan isegi särgi trikoole alla, ja õieti teen - täpselt parasjagu jääb kerele jääksoojust. Alustame kahekaupa, pööramata ja pööratud labadega. Esialgu polegi teab mis hull - kannatab kannatada küll.
Siis annab treener korralduse, et sõidame neljakesi kanali ühes suunas 20 minutit järjest, sellise rahuliku pika tõmbega, ilma superjõudu tõmbesse panemata. Hakkamegi vaikselt liikuma. Esimesed 5 minutit pole väga vigu - erilist loksu pole, koostöö on hindele 4 (5-palli süsteemis), isegi mõnetine hoog sigineb paadi liikumisse. Keeruliseks läheb minul kuskil 9-ndal minutil - kuna peonahk annab järjest enam tunda, hakkan aeru hoidma peopesa asemel sõrmedega. Sellest tekib suhteliselt kiiresti käsivarre vale asend, see omakorda viib tähelepanu alt randmetöö - viimane jääb pingesse, ja kogunenud pinge tõuseb tasahilju krambiks. Seega suutsin osaleda 12 minutit, ja ei pulkagi enam neljakesi minekust!. Käsi üle paadiserva vette, minutit jahutust annab võimaluse taas aerudele asuda. Proovime uuesti, aga hellasid peopesi ei peida aeru eest kuhugi - kannatamise aeg järjest lüheneb.
Kanali stardikohas pöörame paadil otsa kodusadama poole tagasi, ennem seda aga väike vahepala kohaliku linnuriigi esindajatega. Nimelt on noor emapart oma 7-8 poega viinud veele eluga tutvust tegema. Ja nagu ikka, sattume meiegi oma liiklusvahendiga samasse ruuminurka, samuti treemer Mihkel kaatriga, kes küll jõua hõigata meile hoiatuse, ja aerude fataalse jõu eest suudame noore linnupere päästa, kuid üks kohkunud poegadest eraldub parvest, ning satub Mihkli katamaraani aluste vahele - õnneks läheb kõik hästi ja pisipoeg läbib tunneli tervena. Pardiema hüüete peale leiab ta ka teised pereliikmed, ja siis teevad kambas kiiresti vehkat kalda poole. Samaseid intsindente lindudega on hiljem kahel korral veelgi, kuigi nii vahetusse kontakti me faunaga rohkem ei satu.
Tagasitee läbime veelkordselt neljakesi - kannatamiste lõputu rada. Kui oleme tulnud ca 2km, otsustab treener, et nii edasi ei saa. Jätkame kahekaupa pööramata labadega sõitu. 30 tõmmet rahulikult, 10 tõmmet hoo pealt maksimaalse tõmbetugevusega, sagedust muutmata, ja 10 tõmmet rahustuseks maha. Niiviisi sikutame trenni lõpuni, käies kanali tagumises otsas korda kaks.
Trenni lõpus kaotan osaliselt enesevalitsemise, kui naispaaris maksimaalsete tõmmete algus pole mitte üheaegne, ja paraku leidub paatkonna noorimal naispoolel sada põhjendust, miks tema valitud meetod on ainuvõimalik ja paadi käitumisele polevatki vahet, millal ta parasjagu need 10 maksimaalset tõmmet tegevat. Ilmsesti on väsimus teinud oma töö, ja spordi aluseks olev lihtne põhimõte - kõigepealt tuleb suuta olla üle iseendast - jääb seekord alistamata. Isegi see ei tee rõõmu, et see ei üldistu ainult minu kohta. Aga teisalt on see märgiks, et pingutatakse. Pingutatakse tõsiselt ja alla anda pole plaaniski.
Kokku veel 1h45min ja distantsiks ca 10 km
Hommikul selgub, et nädalavahetusel on samal kanalil rahvusvaheline veemoto võistlus, mis haarab enda kasutusse kogu kanali sirgema lõigu. Sellest tulenevalt teeme omadesse plaanidesse muudatuse - reedene puhkepäev lükkub laupäevaseks, ja homme hommikul ootamas veidi varajasem veetreening, kui senine rutiin - et pääseda enne motopaate kuivale tagasi. Täna aga enam veele ei lähe - kätele armu ja taastumist.
Siin ka video http://youtu.be/PG-tff_VKx4
Siin ka video http://youtu.be/PG-tff_VKx4
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar