Sõudjad Sevilla laagris. Volume 4

Alar kirjutas meile nii:


13.aprill 2012, reede

Vot selline pahaendeline kuupäev - muidugist neile, kel eneseusku vähe ning vaja miskit, mille kaela saab asju ajada. Spordirahva kohta see ei saa käia, siin tegutsetakse eesmärgikindlalt ja jaksuga.

Treener Mihkel vaatas hommikul käsi ja tegi otsuse - uued sõudmistehnikat toetavad ning parandavad harjutused veel, ilma aerulabasid pööramata. Mõeldud, tehtud - paat  veele ja lähebki lahti - kahekaupa tuttavad harjutused - käed, käed-selg, ¼ - ½ - täispink. Kahel korral läbi 50 tõmbe kaupa. 

Siis tulevad uudised meite jaoks - mis asi see aeruhoid laia käevahega veel on? Ei midagi muud, kui et käsi, mis muidu tegeleb sõudmisel aeru pööramisega, asetatakse käepidemest 35cm tulli poole. Selle tulemusena tuleb aeru asetamine vette, tõmme läbi vee ning veest väljavõtt teha kõik ühe, nn. välimise käega. 

Pean tunnistama, et väga vahva harjutus - mina, parema parda mees, teengi kõike seda, mida muidu kahe käega, puhtalt ühega. Muidugi peab kontsentreeruma oma tegemistele väga hoolikalt. Saangi korra vahepeal treenerilt nuhelda, et tasahilju olen kätt hakanud välimisele lähemale tooma - ära nägi selle! Ei saa siin petta kedagi, kõige vähem iseennast. 

Kui oleme paaril korral sedasi oma tõmbehulga sooritanud, saame järgnevaks harjutuseks taas tavalise käteasendiga sõudmise - ja ime küll, tõmme joonistubki pikemalt, kehaga suudetakse ilusasti sõita aerule oma pardasse järele. Toimib küll, isegi parapaadis toimib!

Järgmine harjutus on aga koordinatsiooni tipp. Nimelt tuleb teha liikuvas paadis, pööramata aerulabaga enne tõmmet 3 aeru vettekastmist, selleks et treeneri sõnul suudaksime väga lõdvestunult üheaegse tõmbe sooritada. Tegelikkus kipub alguses olema tükkis vastupidine - selle kolme aerusukeldamise tulemusena kipub kere minema kangeks, aer kipub peos pöörduma, jalg tahab ära surra ja kuidagi ei jõua oodata ära seda neljandat - jõuga paadi liikumisse tehtavat tööliigutust. Meespool proovib korda kümme - siis peab treener Mihkel sütitava loengu tehnilistest ebakohtadest, juhib tähelepanu vajakajäämistele, õlgadega aeru vettesumamisele - pole miskit, proovime uuesti. Esimese tõmbega paat liikvele, siis need kolm aeruvibutust ja neljas tubli tõmme. Arglikult, aga hakkab tulema. Mihkel suunab jooksvalt kõrvalt tähelepanu elemendi osadele, mis vajaksid korrastamist, ja nii me siis sahmime seal. Kuigi ausalt - tasapisi hakkab siiski tulema, aga väga vaevaliselt. Kuid siiski tuleb. 

Naispoolel nii hästi ei suju - samad hädad, mis meilgi - kangestumine, õlgadega aeru veeskamine, aga lisaks ka kordade arvu tuvastamisel tekkivad segadused annavad lõpuks siiski põhjust minna sammuke tagasi - teeme kanali otsani kahekaupa tööd.

Tagasiteel viiakse meid kõiki nägemispuudega sõudjate algsituatsiooni - viie tõmbega paat liikvele ja siis edasi  suletud silmil, ainult puhta tunnetusega. Ja uskumatu - kogudes kogu tähelepanu veel allesolevatele meeltele - tasakaal, rütmitunne, kuulmine - liigub paat vahvasti ja selline teravdatud tähelepanu ei lase koostööl kaduda. Tõmmates 5 viimast tõmmet vahetuses taas avatud silmadega, tekib siinkohal esimestel tõmmetel  kerge koostöökadu. Aga kogemusena vahva. Naiskad teevad sama - kuigi muutus on suur vaid Leenale, sest Rea on selles situatsioonis kogu aeg, nii veel kui maal!

Kordame seda veelkordselt mõlemad paarid, ja olemegi tänase veetreeninguga saanud ühele poole - 1h30min ja ca 8 km. Ja mis kõige tähtsam -  peopesade olukord ei muutunud kraadigi halvemaks - tõsi, ka mitte paremaks.

Et treeningmaht saaks vastu eesootavat puhkepäeva vastav, veedame tunnikese ja pealegi veel jõusaalis, tehes plokkmasinatel kahte meie põhiharjutust - jalgade surumist (või neile, kes saavad hüpata, siis vastavalt seda) 10 seeriat 20 kaupa ja sõudmisplokil seljale tõmbed, samas arvus. Jagub jaksu ja jonni, kulub aega ja vaeva, aga tehtud nad saavad. Mina asendan sõudmisploki seljalihaste plokiga, ikka selleks et käsi säästa.

Lisaks venitused ja painutused, ja läbi ta ongi - kella 13.30 saab tuppa ja pesema. Aga jaks on ometi otsas, seda tänasest keskmisest intensiivsusest hoolimata. Isegi süüa ei tahaks, aga paraku ennem puhkust taastumiseks peab - siingi tuleb endale rakendada sundi, justkui trennis. Kas pole naljakas?

Uuesti juba pühapäeval - kas hommik või õhtu või hommik ja õhtu, teab vaid Mihkel Klementsov. Ta on nagu mustlane - arvab käte pealt!

15.aprill 2012, pühapäev

No nii, läbi see puhkepäev siis saigi. Ei jõua treeneritarkust ära kiita - kõik asjaolud on positiivsetena kokku langenud - kanali olid ummistanud veemoto (s.t. skuutrid ja jetid) sportlased, seda tarvitada poleks saanudki, ja ei saa ka pühapäevasel hommikul. Lisaks rependuvad käed ja päeva naelaks - kerget kevadvihma pakkuv tuuline päev. Nii et plaanitud puhkus on alati parem kui sunnitud olek.

Hommiku võtsime tõeliselt vabalt - proovisin aru saada sellest Jetimotost. Vaatasin ca tunnikese, ja ausalt - külm ja udune ilma ajas lõpuks tuppa tagasi. Sõime lõuna ning pealelõunal võtsime ette kultuur-meelelahutusliku linnareisi, käies kaemas ajalolist Alcazari lossi, kus ajalugu ja ehitusimet laiumas mitmel hektaril. 

Ja päeva lõpetas Härjavõitlus Sevillas - ehtsad toreadoorid, matadoorid, pikadoorid ja kes kõk veel tegelemas järjepanu kolme eesvõitleja vedamisel kuue pulli (suurim loom oli 525kg) elu lõpetamisega. Kui esimene etteaste kulus mul vähemate videokatkendite ülesvõtmisele, teise juures proovisin aru saada ettenduse üksikasjadest, kolmandaga sain kinnituse, et olen aru saanud ja ilmsesti detailideni, siis viimase kolme looma juures hakkas peanupp ära arvama, miks selline kultuuriosa võiks olla tekkinud ja elus püsinud. 

Ega ma mingid ilmaavastust teha ei suutnud, iseendale proovisin selgitada, et ju see oli selle mehe ameti vähesekski mitmekesistamiseks mõeldud, kes kunagistele karjakasvatajatele pidi niinimetatud loomatapja rolli täitma. Ilmsesti olukorras, kus suurte karjade pidajad palkasid loomi tapma spetsialiseerunud mehed, tekkisid nende meeste päädes samad hädad kui tänapäevastelgi tapamaja timukatel - ainult suskad ja suskad. Varsti midagi muud enam ei mõistagi, ja ühel hetkel polegi vahet, keda suskad - on see loom ehk inimene. Võib-olla selle pärast selline rituaal ja kohatiselt tunduv barbaarsus. Ehk on see kõk sellepärast nii, midagi targemat mulle paraku pähe ei tulnud, et seda endale selgitada. 

Lõpuks tulime kolme meespoole esindajaga pea kiirkõnnil tagasi hotelli, läbides ca 4 km vahemaa tubli 35 minutiga - ainult selleks, et end õhtusöögist mitte ilma jätta. Peaaegu oleks õnnestunud, aga õnneks siiski mitte!

Aga pühapäeva juurde tagasi. Hommik, mis kanalil veel suhteliselt lärmakas ning vahune on, möödub jalgaratast vändates soojendusega jõusaalis. Treener Mihkel on leiutanud uusi, täiustatud meetodeid meie kehaliseks harimiseks - viiest harjutusest koosnev ringrežiim! Skeemiks siis 1 minut tööd, teine minut puhkuseks ja uue harjutuse ettevalmistamiseks. Ja niimoodi siis viie harjutusega kolm ringi - siia vahele 4 minutit rahunemiseks, ja uuesti kolm kihti läbi tallata.

Harjutusteks olid siis (minule osakslangenud järjekord, igaüks tegi ühe elemendi jagu viitega, et vahendeid jaguks): 

Kahel pingil kettaga hüpped  üles (ketas esimene kiht 20kg, teisel võtsin 15kg tükiga)

Istudes 10kg kettaga kehapöörded

Kaldpingil ülakeha tõsted, jalad tugede vahel toetatud

Sirgete jalgadega 20+20kg kangi seljatõsted (teisel ringil 10+10)

Lõuatõmbamine plokkmasina abiga

Esimene ja teine ring ei olnud ennastületavad, aga tasapisi ajas pulssi järjest enam üles - kolmas ring oli juba tõsine maadlus iseenda moraaliga - kumb siis iseloomult peale jääb - ise või loom? Neljaminutiline puhkus andis parasjagu niipalju asu, et hingamise ja südamerütmi saad enam-vähem joonele - ja uuesti!

Positiivne asja juures oli see, et ringharjutus lõpuks läbi sai. Kuigi polnudki nagu midagi, siis jalad võttis tublisti pehmeks, viimastel lõuatõmbamistel  oskasin käed valesti ennast hoidma panna, mis lihtviisiliselt tähendas päeva jagu ravitud peopesa nahale tõsise katsumuse osakssaamist - aga õnneks ei sattunud midagi halba lisanduma!

Peale puhkepäevalist treeningut aga söögiisu kohe mitte ei ole - nokkisin ettevõetud portsjoni kuidagi endale sisse, tehes nägu, et väga tahan. Ainult ise ei jäänud uskuma. Vaatame, mis õhtune vesi lubab!

Tehtud siis seegi - käisime veel. Eks hirm ja teadmatus tegid olukorra ärevaks - mis saab kätega.

Ilm oli tublilt tuuline - minnes kanali lõpu, oli tuul sirgelt vastu sellise 30cm lainega - puhus pidevalt ja kannatlikult. Sama kannatlikult proovisime meie teha läbi kahekaupa täispingiga harjutused pööramata labaga. Peaaegu, et õnnestus. Peaaegu seeläbi, et päris andis kohe vastutuules aeru etteasendisse viia. Ja siis tekibki selline ebaühtlane tõmbepikkus, koos mittesamaaegse tõmbelõpuga. Aga tehtud see sai. Taaskord vedasime nn. laia haardega aeru, sellejärgselt tavaasendis, et isegi saaksime veenduda tekkinud muutusest. Muutus- ja positiivne - täiesti olemas.

Järgmisena korraldas treener Mihkel seni kogematu meile - nimelt pandi paariti tõmbama eessõudja Rea ning Ahti, seejärel Leena ja Alar - harjutuse mõte oli leida meie väga erinevate tõmbetugevuste ning rütmide uus enesekontroll. Algus oli vägagi kontrolliv ja tagasihoidlik, aga teist ringi pidi läbiminnes tekkis oluliselt parem paarilise tunnetus (tõsi, see on minu pingilt tunnetatuna, võimalik, et eksisteerivad ka teised arvamused). Järgmisena algpaarilistega kinnisilmi tõmbed - taas enesekontrolli arendamiseks.

Niiviisi oleme tulnud praktiliselt läbi linna - teise vana silla eel pöörame paadi nina taas kodu poole. Ja siis läheb lahti - sõudmine neljakesi pööratud aeruga - käte proovilepanek.

Esimesed 100 tõmmet on väga vähese koostööga - kuigi paat liigub, on kõigil tegemist aerude veetaha saamisega, samuti tõmmete algused ja lõpud on väga juhuslikud. Aga tasapisi olukord paraneb, tekivad ühised tõmbelõpud, paat saab sisse hoo, meie ei kiirusta pingiga seda inertsi lammutama - polegi väga viga. Seda sõltumata sellest, et taganttuulest on saanud külgtuul - seegi võimendab üles koostöö loksud, ei lase ühe parda aerusid samaaegselt vette panna ega sealt välja võtta.

Peame väikese vahe - minu hirm käte pärast koos koguneva väsimusega teeb käte õige asetuse aerul peale veest väljavõttu valeks. Selle tulemusena taas kisub parem, aerupoolne pöördekäsi krampi. Kiire massaaž, ja jätkame sõitu neljakesi tõmmates. Nagu ikka, on esimesed 40 tõmmet päris vahvad, paadil jätkub hoogu, koostöö sujub kenasti. Niimoodi sikutame üle 150 tõmbe järjest, siis kipub väsimusest aer kellelgi veetaha kinni jääma - kapitaalne konn!

Võtame korraks veel väikese pausi, ja siis ühe hooga silda. Kokku veel 1h30minutit, ja pikkustpidi ca 10 km

Käed jäid ellu, hommikuse jõusaali järelmina on selg tiba hellakene - paadi kättesaamisega tuletab ennast pahasti meelde. Venitused, ja päris korralikult annavad ehk võimaluse olla homseks paremini valmis - peonahkadele ööseks kreemi peale, sain ka paar mõtet, kuidas homseks paremini teipida. Teibikulu on küll uskumatult kõrge, aga paraku on see ainuke võimalus juhatada käed laagri lõpuni välja.