Et tekiks mingigi ettekujutus, kuidas saavutatakse paadis ühistöö ehk mida kujutab endast parasõudmise treening, selleks annab meie esisõudja Alar Õige põhjalikke ülevaateid treeninglaagrist Sevillas:
16.aprill 2012 - esmaspäev
Karge hommik - tüüpiline 10 kraadi sooja, kui alustame trenniga kell 10.00. Aga õnneks praktiliselt tuuletu, vaikne.
Vedime paadi veele, sätitame valmis. Treener Mihkel teavitab hommikupoolikul eesootavast - trepp 5min-25spm-4 puhkust-3min 27spm - 2 puhkust - 2min 29spm - 1 puhkust - 1min 31spm ja edasi vaatame.
Nagu ikka - soojenduseks kahekaupa pööramata ja pööratud labad, rõhud tõmbe lõppudel ja igaüks töötab individuaalsete probleemkohtadega. Lisaks veel teistki korda läbi, siis veel laia haardega pööramata labadega harjutus. Edasi läheme rahuliku, pika tõmbega neljakesi. Esimese hooga säilib enesekonrolli ca 150 järjestikuseks tõmbeks, siis paneme korraks paadi seisma, väike joogipaus ja edasi. Teise 150-ga jõuame oma trepi alguspunkti - Mihkel loeb veelkordselt sõnad peale, ja lähebki lahti.
Esimesed 5min saame paadi vahvalt liikuma, säilib hea rütm, kõik suudavad lõdvestuda peale tõmmet. Alles kuskil 4-ndal minutil tekivad esimesed väsimusmärgid ja kerge koostöö lagunemine, aga suudame lõpuni aerude taga olla ja ka tegelikult tööd teha. Pulsi saan selle punnimise peale 160-ni, aga kiiresti tuleb maha (õnneks!)
Peale ühtlases rahulikus rütmis vahepuhkust algab järgmine - 3min 27 tõmmet minutis kestev trepiaste. Üllatuseks hüüab Mihkel peale mõningast tööd, et viimane minut on jäänud, ning tema ergutusel ja utsitamisel möödub seegi täiesti töövõimelisena, koostöös. Täitsa hea märk! Pulss tõuseb 170-ni, aga kannatust veel ei lõhu. Paadil isegi teatud kiiruse märke!
Paar minuti rahunemiseks, ja algab kolmas, 2min aste 29 tõmbega. Imelisel kombel jagub sellel sagedusel meid isegi üle minuti, sellejärgselt tekivad raskused tõmmetevahelisel lõdvestusel, ettesõit muutub saagimiseks, ja ka rütm kipub kaduma. Viimasel paarikümnel sekundil leidub kummaski pardas konni, ja läebki raskeks, väga raskeks. Pulss 175.
Minut eneseleidmiseks, seda pole selgelt piisavalt. Ja lähebki lahti viimane trepiaste - minut täiega sagedusel 31! Esimesed paarkümmend sekundit jagub kõike - koostööd, tõmbelõppu, paadile hoogu. Siis kaob kahe tõmbega absoluutselt kõik - mina enam ette ei jõua, sest paat on juba osaliselt teel liikumisse, proovin veel paari tõmbega saada rütmi sisse, peaaegu juba õnnestub, aga uuesti vajub kõik sohu - igaüks hoidmas ise rütmi, pole algust, puudub lõpp. Kole väga kole ja vihaleajav - kuidas ei jõua endast üle olla, mis jamps see on? Pulss on 185.
Läheme rahulikult edasi - nagu poleks hetk tagasi olnud laperdamist juhtunudki! Paat liigub, tõmme toimib, igasugune sund ja äsja olnud rapsimine on kadunud! Paat vastab sellele uhke hooga, nagu teada andes, et vägisi ei saa siin midagi! Teeme kanali otsa paarikaupa, pöörame otsa ringi ja sätitame end tagasi minema.
Teeme läbi veelkordselt harjutused laia haardega, proovin iseenda jaoks kinnisilmi sõudmist ja paaditunnetust - täitsa on kohe! Kuigi 50 tõmbe lõpus läheb esimest korda raskeks. Algul ei mõistagi, milles asi, alles vahetuse järgselt tunnen, et süda teeb mingi lisalöögi ja mitte ei taha rütmi tagasi kolida. Lõpuks siiski rahuneb, aga tegelikult jõudu sealt alates enam keres pole, või kui ka on - siis rakendada päriselt ei suuda seda.
Läheme neljakesi tõmmates uuele ringile (küll oleks tahtnud plotile!). Ilma pingestamata liigub paat rahulikult ja isegi kiiresti, kõik suudavad ennast kahe tõmbe vahel lõdvestada. Päris vahva on liikuda sellisel 22 tõmbesel sagedusel. Väikeseid väsimuse märke juba on - isegi ei saa mitte alati aeru tõmbe alguseks ilusti pööratult vette, selle tulemusena saab seljatagune Ahti ilmsesti paraja lahmaka kanalivett omale keresse. Minagi saan Leena käest nii et küll, märga käepidet ei taha väsimakippuv käsi enam õieti hoida, vasakule asub parem abiks, ja selle tulemusena kipub pöörde käsi mitte leidma aega lõdvestumiseks, ja kisub tasapisi krampi. Taaskord annab pumbake endast märku, aga leiab kiiresti õige rütmi.
Stardikohal pöörame otsa kodu poole, treener Mihkel jagab ülesande - 3min+2minpuhkust+2min+1min puhkust+1minut täiega. Nii - pole aga miskit parata, peab aga jälle minema. Kerime paadile hoo üles, ja siis tuleb käsk - aeg läks. Kolme tõmbega sageduseni 27, ja Mihkli utsitamisel kestame 2 minutit päris vahvalt, siis tekib kerge kangestumine, ja kohemaid kaob ühistöö ja lõdvestumine. Viimane minut on vaevade rada, aga läbi ta saab. Vaid üks konn. Pulss püsib imeliselt madal - 145, kuigi tegelikult panustasin päris vahvalt, ja lõpuni.
Kaks minutit puhkust saab ootamatult kiiresti läbi - uuesti kerime paadile hoo sisse, ja Mihkli käsul kolme tõmbega sageduseni 29. Vaevalt pool minutit saame paadil hoogu hoitud, siis kaob koostöö, rütm, tulevad konnad ühes ja teises pardas, pingiga rünnatakse ette niimoodi, et kui see oleks kere külge kleebitud, siis ilmsesti oleksime kõik Real kaksiratsi seljas - nihuke töötegemine käib, et anna olla - nagu kogu aeg paneks paati alles liikuma. Mina ei saa praktiliselt ette sõidetud, ei saagi aru, kas olen nii lootusetult hiljaks jäänud (Rea järgi nagu ei oleks) või mis, aga vaevalt pool pinki saan tõmbesse pandud!. Jube jõuetu, praktiliselt jaksu polegi. Pulsikell tundub valetavat - vaid 150! Midagi on valesti, aga mis?
Minut puhkust kulub ainult hingamise taastamiseks, enamat sellega mina vähemasti ei jõua. Ja algabki viimane katseminut, vaatame mis saab!
Paraku midagi head ei saagi - ühistööd jagub 20 sekundiks, siis võitlevad kõik vaid iseenda nimel - täiesti mõistetavalt, sest koosööd lihsalt pole ollagi. Jube raiumine ja rahmimine, ja kahjuks ilma igasugu tulemuseta. Paar aeru kinnijäämist vaid võimendavad seda kõike. Aga selgelt on kõik andnud endast viimase, nüüd on endasse vaatamise koht, et saada aru, milline on igaühe võimalus endapoolset panust parandada. Proovime edasi minna ühiselt ja rahulikult, paar minutit seda suudan mina kaasa teha, siis kipub magu ennast üles tungima panna. Palun treenerilt alandlikult luba paat silda tüürida, ehk annab maapeal olemisele asu.
Annabki - kui olen end paadist sillale vedanud, jalad taeva poole tõstnud ja niimoodi minutit kolm vedelenud. Sätin puujala joonele, ajan end püsti, ja tasapisi läheb olemine selgemaks ning paremaks. Paadi saame ellingusse, ja juba tunnengi end paremini, lausa väga hästi. Hommik kestis 1h45, distants kokku ca 11km. Ehk õnnestub õhtuseks end välja puhata.
Õhtune, seekord teises ajaplaanis treening. Nimelt algus pool tunnikest varasem. Keskendume tehnikale, nii paarikaupa sõites, kui ka neljakesi. Teinud läbi paariti pööramata ning pööratud labadega sõidud (50 kaupa), teeme seekord koos, neljakesi laia haardega sõudmist. Algus on kobav ning kartlik, aga tasakesi kerime hoo ja enesekindluse üles. Nagu ikka on suurim vaenlane ja vastaline meie endi sees - kui saame igaüks paika oma liikumised, suudame rõhutada tõmbeid ja teha üheskoos lõpud, siis polegi väga vigu. Aga eks vahel kipub ikkagi tekkima loks, ja siis on sahmerdamist palju.
Jägrmiseks läheme hoo pealt üle neljakesi tavahoidega sõidule. Uskumatu, aga tehnika koospüsimine on päris kestev. Täpsemalt sinnamaani, kui keegi meist alustab mingi ootamatu muudatusega. Kes, ei suudagi meenutada - see võisin kergesti olla minagi.
Paneme paadi seisma - nüüd tuleb pausiga sõit. See tähendab, et peale tõmmet toimub selgelt väljapeetud paus, millele peaks järgnema vaikne ettesõit, ja siis juba korralikult väljapeetud tõmme. Taaskord algus mõneti ebalev, aga viiendast tõmbest saavutame koostöö, tekivad tõmbelõpud (tegelikult vastupidi, läbi rõhutatud tõmbelõpu tekib koostöö!) ja siis läheb tervelt poolteist kilomeetrit päris hästi. Vahepeal annab Mihkel käsu lisaks ka kõigil silmad sulgeda ja keskenduda ainult paadi tunnetusele ja iseenda tegemistele - ja imede ime - paadi liikumine säilib, rütm on hea, keegi ei alusta varem liikumist, lõpud püsivad koos. Ja niimoodi lausa 60 tõmmet järjepanu.
Saame kaatrist korralduse avada silmad (kellele see abiks on) ja minna lisaks üle pausiga sõidult pausita sõidule. Seegi annab seekord olla, kuigi taas - algus on väga kobav ja loksuga. Siiski saame koostöö toimima, kuigi mitte kõige paremini.
Järgmise harjutusena peame sõidu pealt tõstma sageduse viie tõmbega 30-ni (see on juba suhteliselt võistlustempo sarnane), tegema siis sellelt hoolt peame tegema 15 maksimaalse jõuga tõmmet. Mihkel möirgab kaatrist koostööd nõuda, see igatahes aitab sünkroniseerida tegemisi. Tempo saame suurte valudeta üles, esimesed kümme tõmmet ka ligilähedaselt maksimaalset, aga siis tekib korraga seisak koostöös, ja sellega raugeb märgatavalt ka paadi hoog. Mihkel avaldab arvamust, et kõik peale tõmmete olid olemas - natuke mõru maitse, aga paraku tuleb tunnistada, et võis sedamoodi välja näha küll. Kuigi tegelikult sikutasin täiega - niipalju, kui lähes kaks kilomeetrit järjest tulnud keres tallel veel sattus olema. Aga eks ta napiks jäi.
Proovime veelkord rahulikult jätkata, kuniks jõuame kanali stardikohta - seal pöörame paadi kodupoole ringi.
Iseloomulik on see, et praktiliselt iga kord peale väiksemat joogipausi saame paadi kergelt liikuma ja suudame koostöös hoo ülesse saada (sõltumata arendatavast tempost). Ja siis sadakond tõmmet hiljem tekib mingi kangestumine, ja koostöö laguneb. Vanameister Jüri Jaansoni poolt kunagi meile loetud loeng - sõudmine on nauding ja puhkus - omandab tõekriteeriumi jooned. Täpselt niikaua meie paat liigubki mõnuga, kuniks kere tükiks kätte ei kisu.
Pole midagi - jätkame üheskoos, ja taaskord tekitab Mihkel furoori oma korraldusega saada 5 tõmbega sagedus üles, ja proovme seda siis lõpetamiskorralduseni hoida. Läheb käima - kerime sageduse taaskord 30 peale, ehk isegi üle ja jalad taha, tõmbelõpp teravaks, nii see käibli. Mihkel seekord rütmi nign kordasid ei loe, alles hiljem hakkan mõistma, et 15 saab sujuvalt 25 - ta ei saanudki lugeda, sest siis oleks ta vahele jäänud. Lõpuks saabub kauaoodatud korraldus maha võtta, see tähendab et jätkame vaiksemal tempol ja tõmbel liikumist. Ja nagu needus - koheselt laguneb koostöö, paneme paadi lausa seisma, et taastada hingamine ning võtta lonks vett juua.
Sõidame niimoodi pea kanali otsa tagasi, vaid vahepeal, peale kollektiivset konna, peatame paadi ning alustame uuesti.
Kanali otsast tuleme tagasi korraks ka paarikaupa sõites pööramata labaga, siis aga neljakesi ja laia haardega aeruhoidmisega. Viimased 50 tõmmet teeme juba tavaasendis, ja tegelikult mitte väga heas koostöös kulgenud treening saab sellise tubli koolipoisi kolmese hinde, paraku ei enamat.
Sildumise järgselt areneb intellektuaalne vestlus teemal: kes on eessõudja - kas see, kes on paadis kõige sabapoolsemas otsas, ehk siis Rea, või igale sõudjale on eessõudjaks tema ees olev tegija. Õnneks saabub Mihkel, kes olukorra üheselt lahendab - kes saab kinnitust ja kellele saabub selgus, et paadis on siiski vaid üks eessõudja, ja see on meie vahva Rea.
1h20 sõudmist ja kilomeetreid ca 10, käed jäid ellu ja hullemaks pole mitte läinud, midagi positiivset siin Päikese all. Vaatame, kas öö annab seekord magada - rutiin murrab ja mingid seosetud unenäokatked kipuvad vähemasti minul vahepeal uneühtlust katkestama.
17.aprill 2012 teisipäev
Hommikusel rivistusel andis treener Mihkel teada, et täna saab olema vaid üks ja väga tõsine treening - 2x20 minutit järjepanu, lisaks harjutused.
Mis vaja, see vaja - võtame plaani. Kuigi tegelikult on lihased päris väsinud ja sellist alguspäevade traksisolekut väga pole. Aga või sellest hoolida annab.
Alustame siis paarikaupa minekut, pööramata, pööratud, lai haare ja tavalisena uuesti. Siis veame neljakesi, läheme sellise rahuliku tempoga - 20-22, sinna vahele see mahub. Proovime ka kinnisilmi minekut, pean tunnistama, et see on mulle isiklikult täitsa meeldima hakanud. Mitte pimedate paadikaaslaste oludega süvitsi tutvumiseks - treening on ju vaid väga väikene osa elust kui tervikust, vaid justament tehnika ja koostöö kogemiseks. Mihkli väitel tegevat nii ka normaalsõudjad, samal eesmärgil.
Igatahes oleme märkamatult jõudnud kanali stardijoonele, pöörame paadi ringi, lonks vett - ja läheb lahti. 20 minutit minemist. Esimesed 5 pole vigugi - tehnika on olemas, etteruttamist pole, tõmbelõpud hindele 4. Tempo püsib stabiilne, selline 20 pauku minutis. Paadi kiiruse kohta on midagi võimatu arvata, kui siis seda, et 1km joonele jõuame kuskil 4,5min. Pulss minul seal 145 juures, võimaldab hingata ja olla.
Järgmised 5 minutit ei muuda midagi, peale selle, et tõmbelõppudesse tekib vahel kerge lõtk - muid üllatusi ja lagunemismärke pole. Oleme jõudnud 2km joonele, seda parasjagu 10-nda minuti keskpaigaks.
Aga kergeid väsimuse märke siiski on õhus - mina ei saa paadi tõmbe-eelsel kaldumisel paaril järjestikusel korral aeru korralikult veetaha, see omakorda sunnib komistama vastasparrast ja esimene konnapoeg on päral. Tõmbame uuesti paadi käima, ja järgmised paar minutit on eksimustevabad. See kolmas viisminut tundub lõputu, mitte ei taha otsa saada. Sõidan juba kümnbendat minutit kinnisilmi, see annab natuke asu kestvale teiste jälgimisele ja võimaldab kontsentreeruda enda tegemistele. Isegi jaksan rõhutada veel tõmbelõppusid, aga kaua? Seni suuremate komistusteta. Suure Jüri nõuanne - sõudmine, see on lõputu lõdvestumine, kordab ennast mehaanilise robot-luuletusena järjest, ja järjest, ja järjest...
Nii see paraku ei jää - paadi külgsuunaline kaldumine paremasse pardasse tõmbe eelselt järjest süveneb viimasel viiel minutil - eks kõik on väsinud, mis omakorda hakkab pikapeale minul vähemasti tublisti käsivarde ja randmesse väsimust raiuma. Mihkel küll proovib kaatrist olukorda kontrolli alla suunata, vahel see jõuabki veel väsimuse foonilt pärale, aga kestvus on mitte pikem kui minut. Õnneks saab kanal lihtviisiliselt otsa, õnneks.
Esimesed 19min30sek said sellega lõpuni tehtud. Enesetunne on oluliselt parem kui eile, kuigi kaugel heast. Paat otsapidi ringi, ja vaheharjutustega tagasi alguspunkti poole. Alul kahekaupa, edaspidi neljakesi minnes. Jalad muutuvad järjest raskemaks, ka käed on nagu betoonist tehtud - tuimad. Tiba julgen piiluda peopesadesse, aga need on seni vahvalt vastu pidanud. Tõmbame rahulikult plotist mööda, järgmisele ringile. Tempo ei lange oluliselt, aga tõmmetes on märgatavalt vähem rammu. Õnneks püsivad kõik rütmis, proovin seda mäletada ka järgmisel 20min lõigul.
Nii, nina uuesti rajale, veelkord lonks vett - ja läheb uuesti lahti.
Seekord on asi heast juba kaugemal - tuleb tunnistada, et kuskil 80-90 tõmbe tagant tulevad olukorrad, kus aeru kas ei saada vette või veest välja. Ja paraku järjest enam mitmekaupa. Esimesed 2 km tuleme küll ajas kiiremini - 9 minutiga päral, aga sõudmise lust ja koostööst on asi päris kaugel. Seekordne tempo on isegi 2 tõmmet väiksem, ilmsesti see lubabki jätkata vähima vealisusega.
13-nes minut algab minu jaoks vähemasti 3 korda - ei tea kuidas ma seda tempomeetrit vaatan. Ilmsesti mängib rolli ka akumuleerunud väsimus, mis tahtmistpidi juba ammu ütleb, et peaksime kohe-kohe lõpul olema. Aga kahjuks tegelikus on teine - minna on veel pea 5 minutit. Meenub kelguhoki meeskonna kapteni arvamuseavaldus kesktalvest, kus ergomeetritel hokipoistele aeroobset kestvust kogusime - see sõudmine on üks kurradima nuri tegevus, muudkui sõua ja sõua - selleks on küll täiesti olematu suurusega aju vaja, et seda tundide kaupa kannatada. Ja nii me tegime sellised 50 minutit treeninguid. Tänasel kahte tundi ületaval treeningul tundus, et hakkan tasapisi mõistma, mida Kaido toona silmas pidas.
Need viimased minutid venivad tõmme tõmbe järel, ja see kuradi kell ei liigu mitte üks teps - peab vist minema patareisid kontrollima. Paat liigub järjest vaevalisemalt, loks on nii tõmbes kui ka füüsiliselt paadis. Tempo kipub tasakesi tõusma sinna 24 juurde, et siis taaskord langeda 22-ni. Niimoodi kiigadi-kaagadi meie kannatusterada siiski lõpeb. No ei jätnud erilist enesetunnet alles.
Kuid seegi pole veel kõik - kupatame paarikaupa harjutusi tehes silla poole, kui teener leiab selle õige nõksu ja nõrga koha üles. Nimelt saame ülesande teha viimane jupp sillani neljakesi pööramata labaga sõudmist. Püha müristus - meil õnnestub kokku ehk teha mingid 50 tõmmet ülepea, sellest sõudmise moodi vaevalised 10 - mitte ei saa aerusid kätte, mitte ei saa neid vette. Täiesti masendav - me ei olegi suutelised paati niipalju valitsema, et seda küll keerulist, aga siiski täiesti mõeldavat harjutust mingigi eduga ellu viia. Mihkel peab meile manitsuskõne - kui ei suuda tõmbelõppusid koos teha, siis ei saagi paati tasakaalu panna, ja järgmisest tõmbest tõmmet ei olegi loota. Nagu me ise seda ei teaks, just niimoodi see ongi.
Ehk kannatab homme, peale väljapuhkamist uuesti proovida ja otsida - tänase lõpetame siiski pööratud labadega sildumisega. Kokku olime veel 2h25 minutit ja distantsiks oletatavad 18km.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar