Sõudjad Sevillas treeninglaagris. Volume 2

Jätkab Alar Õige:

9.aprill 2012 - ilmataat plaanib meile 28 kraadi sooja - sellist pole kere alates augustist tunda saanud. Eks näis, mis ja kuidas ...

Hommikupoolik kulus sõudebaasi pealiku tabamiseks. Väga vahva ja abivalmis mees, andis head nõu ning varusime ka jõusaalis ajad, et saaksime oma treeningkava täiustada - käetud, nagu me siin oleme. Rakud ja villid on täiesti tõsine teema, sellega hakkab veel nalja saama!

Kell 12.30 olime õues ning tegime harjutusi lindiga - kummilint on suurepärane lihaste töökorda ajamise vahend - igaühele jõukohane, kõigile kättesaadav spordivahend. Lisaks väntasime jalgratast - tänane ainus treeningkord saabki olema vaid jõusaalis.

Tööks sai neli harjutust:

Jalgade surumine liftil - 20 korraga

Sõudetõmbeplokk - 20 korraga

Keha tõsted toenglamangust - 15 korraga

Kettaga pööded küljelt küljele, vaatega kettale - 20 korraga

Ja niimoodi 8 ringi. Järjest. Ilma kokutamata. Minul õnnestus järgmine raskusjada:

Jalgade surumine - 3x50+50, 3x45+45 ja 2x40+40

Sõudeplokk - 2x23,5+23,5, 6x20+20 - lihtsalt peopesad ei suuda kinni hoida (valus, raisk!), selja poolest paneks ka teispool 30-t.

Kehatõsted - 8x vastukaal 19 - üpris rahule jäin vähemalt ise ...

Ketas 10 kg - 2x30, 5x25, 1x20

Aga lõpetades olid jalad tõsiselt pehmed. Trepist üles duši alla enam ei läinud, hea, et lift olemas - abi sellest kõvasti.

Kell oli napilt 14.30, kui endale lõuna osaks lasime. Selle järgselt, stardiga 15.30 - algas meie jalgsirännak, mis päädis 5 sillavahe võtmises jalgsi, lisaks vaatasime härjavõitlusareeni, kuhu oleks võimalus reedel,13.aprillil minna 61.-€ vaatama ehtsat härjavõitlust ( tea, kas see barbaarsus on seda raha väärt??, aga millal ja kus siis veel, kui mitte siin, Sevillas - härjavõitluse kodumaal?). Ja sealt edasi suisa kesklinna, kus rentisime meie treener Mihkeli jaoks jalgratta (jätsin oma juhiload panti, sest sindrinahad tahtsid 150.-€ pandivara - kõrilõikajad!). 

Kui keegi arvab, et Tallinna vanalinnas on kõige kitsamad tänavad, siis jätku see jutt endale, siin oli mitmeid kõverikke, kus kätega vastasseinu küündisid puutuma, ja sealt tuldi veel autoga läbi nii et nahin taga. Tõsi, mitte alati ei lahkutud sealt parimas komplektsuses - peeglitükke olid nurgad ees ja taga täis.

Kokku siis treeneri hinnagul ca 8-9 km jalutust, kestusega 4+ tundi, mis ühele puujalale on paras koormus. Ilma ennem osaks saanud jõusaali treeningutagi. Aga tagasi, õnnelik ja väsinud!

Homme ähvardab taas vesi, ehk isegi kahel korral. Aga selleks siia ju tuldigi!

10.aprill 2012 - hommikul kena vesi, rahulik, sooja 17 kraadi. Ütleks, et isegi jahedapoolne. Aga kohe läheb soojaks, isegi, et kuumaks  ...

Paat vette, aerud järele, ise hopsti sisse ja....

Tänane hommikuplaan on siis et 50 tõmbe kaupa kahekesi, kord pööramata aeruga, teine järgi pööratult. Huviga ootan, mida käed tundma hakkavad - esimesed ringid püsib aer peos hästi, kuigi käed tunduvad olevat nagu pundunud - sõrmede haardesse surumiseks tuleb näha vaeva!

Aga imeline - valu polegi, jalgades küll eilne kangisaal sees, aga paat liigub nagu jumalast antult - isegi pulss ei vea end taevasse. Super seis! Sama tundub ka neidistel olevat - neilgi saab paat sisse hoo, pingutust pole kehalt lugedes märgata. Elu nagu õlitatult! Isegi treener Mihkel tundub asjade arenguga kuhugimaani rahul olevat - selline rahulik juhendamine, mis pärale jõuab ja soovitud muutuse esile kutsub - justnagu päris. Või ongi päris? Igatahes algselt plaanitud 1h 10 minutist saab sujuvalt 1h 45min - hea märk seegi, et keegi ei kägise käte pärast ja isegi viimastel vahetustel sujus enesekontroll päris hästi - alati saab paremini, aga hommikune tehtu pole mitte asjata läinud. Kokku siis ca 8-9km.

Kokku käisime vaid kanali ülemist otsa, kus hommikune liiklus vaiksem - kanal oli miskeid Hispaania koolilapsi kanuudega niimoodi täis, et kalamehed rullisid omad õnged nohinal kokku ning läksid lontis koju - selles vees kalu enam tabada ei õnnestu kellelgi. Aga nagu nimelt - kui me lõpuks sildusime, siis just meie paadi aerude juures selline 70cm kala (tont seda teab, mis tõugu) lõi sellise enesekindal lupsaku, et ajab või paadi ümber.

Igatahes kaasapakitud peopesadest pildid (välja arvatud minu teipides kinniolevad käed) saagu tõestama, et tagasi ei hoita siin midagi ja virisejad meil paadis ka ei ole.

Vaatame, mis õhtul saab - hetkel läheb hoolsaks tukastamiseks.

Niisiis õhtune vesi. Jalad on juba tegelikult rasked - eilne jõusaal ja rahvamatk annavad selgelt tunda. Õnneks ei midagi kriitilist - see kõik käibki tõsise tööga kaasas!

Paat vette, iseend sinna sisse sätitud - läheb lahti. Ikka alustuseks 50 tõmbe kaupa kahekesi - kord naispaar, siis meespaar vahelduseks. Iseendale sain täna kontrolli alla ühe asja (hommikune avastus, õhtune kontroll). Ja selleks on oskus aerule järele sõita tõmbe alguseks omas pardas. See tundub nii lihtne, ja oleks see vaid olnud senini tabatav!. Tõsi, treener toob kohe uue uudise ilmale - tema nähtuna suudan tõmbe alguses siiski aeru vetteasetamise ja jalgade rakendumise vahele korraldada väikese seisaku (paadi liikumine füüsika suhtes täiesti lubamatu - tapab inertsiga paati!). Ja kohe tuleb nagu vasaraga otsaette - põhjuseks on minu töökäe (vasaku siis parema parda aeru korral) mittevalmisolev kinnihoidmine käepidemest. Kohati tunduks see nagu ülekohtune - vaid vähestel tõmmetel, kui ei suuda piisavalt ette sõita, adun isegi mittekondalt käehoidu aerust. Ja korraga plahvatab tarkus - kogu senise 1,5 aastat veel olen teinud ettesõidul aeru kaugemale vetteupitamiseks jämedat viga - nimelt olen sirutanud ette aerupoolse, pööramise käe, mitte jõujaotuses osaleva kaugemat kätt. Nii lihtne see ongi - pööramise käsi tuleb ennem aeru vetteasetust kergelt küünarnukist kõverdada, selleks, et kaugem töökäsi saaks maksimumi võtta!. Kurjam, kui lihtne see on!

Tõsi, selle realiseerimine jääb juba homseks.

Tänase trenni üllatus oli aga veel olemata - peale 3 ringi anti meile kõrvalkaatrist selge käsk - kojusõit saab olema mitte enam paarikaupa töötades, vaid neljakesi minnes. Nüüd saab selgeks, mida esimesed kolm päeva veel on meile õpetanud - kas suudame rahulikult, lõdvestunult ette sõita, aerud korraga vee taha sättida, ühesuguse tõmbe teha nii tempos, pikkuses kui ka tugevuses, ja siis kõige tähtsam - kas saame aerud korraga veest väja. Kohe saab selgeks, kohe, kohe!

Esimesed paarkümmend tõmmet on väga kobavad - ei ole keres seda eelmise suve tarkust, kuidas meie eessõudja liikumahakkamine ära tunnetada. Ja mida siis ise tegema hakkame - rabedalt see tuleb, aga paat hakkab liikuma, ja leiab lõpuks isegi mingisuguse hoo. Loomulikult ei ole see meie maksimum, ehk kaks kolmandikku, aga järjest paremaks ta selle proovitüki käigus läheb. Loomulik on asjade kulg, et kokkulepitud rahulikult võtmine ununeb esimese saja tõmbe järgselt, tekib paadi loksumine küljelt küljele, aga saame sellegi koostööd ühtlustades tasakaalu. Ta liigub siiski!

Teeme väikese pausi, Mihkel peab sütitava kõne, mis tuletab meelde seni paariti omandatut - ja siis juhtub ime! Esimesed 20 tõmmet tekitavad paadile sellise kerge mineku - lõdvestunult tõmmates, parimas ühistöös, samaaegsed ettesõidud, mis ei ole rajuvalt kangestunud, täpne ühine aerudetöö lõpetamine, mõistlik tempo (22 tõmmet minutis), ühe tõmbe rütm kasvavalt kiirenev ja paadi libisemine - see on täpselt see, mida siin ja järgmised kaks nädalat proovime kinnistada! Just niiviisi!

Loomulikult tekib kuskilt maalt kangestumine, ja paadi hoog raugeb, kuigi tööd tehakse kuni sildumiseni topelt kõvasti. Olgu see meenutada, et see paat jõu pealt ei liigu, vaid ainult koostöö ja rahuliku, lõdvestunud ühistööna. Treener Mihkelil on paraku õigus (nagu alati): sõudmine - see on puhkus! Puhkus kahe tõmbe vahel annab võimaluse teha järgmine täiuslik tõmme. Ja niiviisi siis 1000m kohta umbesti 100-110 korda järjest. Loomulikult on siis, kui võistlus, tõmbesagedus teine - põhimõte ja printsiip, et lõdvestuda kahe tõmbe vahel, ei kao kunagi ja kuhugi!

Vot selline avastustuste hulk siis õhtuks - igatahes positiivse meeleoluga saab mindud pesema, sööma ja siis kes kuidas - väike jalutuskäik või blogimine, mis kellelegi jõukohane on.