EIL Kergejõustiku karikasarja 2011 kokkuvõte

Karikasari koosnes see aasta kolmest etapist. Esimene etapp oli 29.05 Kuusalus, teine etapp oli 02.07 Võrus ja viimane etapp 27.08 Jõgeval. Võistlusaladeks olid väljakualadel kuulitõuge, kettaheide, odavise ja kaugushüpe. Rajaaladeks olid 100m jooks, 100m ratastoolisõit, 800m ratastoolisõit naistele ning 1500m ratastoolisõit meestele. Sarjast võttis osa kokku 128 sportlast 13 EIL liikmesorganisatsioonist.

Selle aasta karikasari ei pakkunud suuri üllatusi. Kuid mis mulle head meelt tegi, oli kindlasti Egert Jõesaare esiletõus ning oma eelmiste aastate tulemuste parandamine. Seda on näha, et Egert võtab asja tõsiselt ning teeb trenni, mida kahjuks paljude kohta öelda ei saa. Meeste osavõtuga klasside kaupa võib rahule jääda , ainukesed klassid, kus oli väike konkurents olid F1 ja F6 ning T1A. Naissportlasi on ikka kuidagi vähe, konkurents on tihedam ainult klassis F6, kus võistleb tavaliselt rohkem kui kolm sportlast. Selle hooaja statistikast tuleb välja ka, et naisi on tunduvalt vähem (34) kui mehi (94).
Üks asi teeb aga kurba meelt -  et noorsportlasi on väga vähe ja keskmine vanus on karikasarjas üle 40.
Siinkohal tooks 2011 karikasarja võtjad ära.
KUULITÕUGE
Mehed: klass F1 Viktor Kass, F2 Erik Saar, F3 Ain Villau, F4 Uno Laansoo, F5 Egert Jõesaar
Naised: klass F2 Maire Hendrikson, F4 Piia Jürgenson, F5 Agnes Valgiste ja F6 Veera Popova
KETTAHEIDE
Mehed: klass F1 Viktor Kass, F2 Priit Ritson, F3 Ain Villau, F4 Uno Laansoo, F5 Egert Jõesaar
Naised: klass F2 Maire Hendrikson, F4 Piia Jürgenson, F5 Agnes Valgiste ja F6 Veera Popova
ODAVISE
Mehed: klass F1 Viktor Kass, F2 Priit Ritson, F3 Ain Villau, F4 Uno Laansoo, F5 Egert Jõesaar
Naised: klass F2 Maire Hendrikson, F4 Piia Jürgenson, F5 Agnes Valgiste ja F6 Inge Eit
KAUGUSHÜPE:
Mehed: klass F5 Egert Jõesaar
Naised: klass F4 Piia Jürgenson, F6 Inge Eit
100m JOOKS
Mehed: klass T3 Kristjan Pruul, T4 Egert Jõesaar
Naised: klass T3 Agnes Valgiste, T4 Inge Eit
100m RATASTOOLISÕIT
Mehed: klass T1A Villu Urban, T2A Hegert Toomsoo, T2S Ain Villau
Naised: klass T1A Maire Hendrikson, T2A Kairi Rohtmets
800m RATASTOOLISÕIT
Naised: klass T1A Maire Hendrikson, T2A Kairi Rohtmets
1500m RATASTOOLISÕIT
Mehed: klass T1A Villu Urban, T2A Hegert Toomsoo, T2S Ain Villau

Väikene ettekanne parasõudmisest ja meie tegemistest

20.08.2011 tähistasime meie Eesti tähtpäeva isikliku spordipanustusega, osaledes kontrollvõistlusel Pärnu jõel. Olime küll (põhjusel, et teisi meiesuguseid pole veel Eestis olemas, aga küll te tulete, kuhu te pääsete!) oma invapaadiga ainsad, kuhu roolinainegi kaasa haaratud, lülitud naisveteranidega samasse sõitu, ei takistanud see meid omandamast tegelikku võistluskogemust ja tunnistamast tõelist konkurentsi.

1000meetrit, võrdlemiseks kolm paatkonda Eesti naisveterane, tulistasime allatuult Pärnu jõe suudme poole.

Alguseks valitud karm tempo, meile tõeliseks väljakutseks 33 tõmmet minutis kandis olla kuni 600m - siis läks vähemasti minul raskeks. Kui saabus hetk, et tõsta tempo veelgi kõvemaks (kuskil 750m peal), juhtus liigsest agarusest korralik äpardus - minul jäi aer vette kinni, kätte ei saanud, ja sõidu suutsin meeskonnal rikkuda kapitaalselt. Kuigi saime uuesti tempo üles, tõmbed paika, isegi jõu korralikult taha, ei lasknud juhtunu tulla finišisse parema ajaga, kui 4.13,2.

Üheltpoolt kahju - tahtmine saada kirja hea tulemus, oli tõeliselt suur. Samas - me ei olnud viimased, ja meie ees olnud paatkond polnudki lootusetult kaugel.

Seega, 25.augustil sõidame BLED-i, MM 2011 osalema. Südames on miinimumplaaniks OM pääse. Kas meis on ka rammu enamaks - seda näitab aeg jube sealse järve veel.

Hinges usun, et suudame luua häid emotsioone kõigile ning põhjust olla teistelgi meie üle uhked.

Sõudmisteni, võitmisteni

Alar Õige

Esimene tõmbenumber ehk Kuidas naised meestele ära tegid:)

Muinaslugu räägib Eesti noorte, U23 ja

veteranide m sõudmisemeistrivõistlusest. Juhtus see laupäeval 20 augustil 2011, kui stardisime kell 10:40 Tallinnast suunaga Pärnu poole.

Viimane lihv enne võistlustulle asumist oli aga saabunud 18 augustil kell 21:15, kui oli ametlikult lõppenud meie nelja aerude sini-must-valgeks värvimine (tegelikkult aga valgeks ei värvitud, sest valge on aeru laba algusest peale), joonestaja Jelena ja teipija-värvipihustaja Alari koosseisus.

Võistluspäeval Hr.Õige juhtimisel Renaut Trafficu pardal oli kõik kohad täis ja ootusärevus vaid kasvas samuti nagu kasvasid suuremaks ka vihmapilved, mis hakkasid tilkuma just enne sügisvärvides suvepealinna saabumist. Ilmateade prognoosi kohaselt ennustati ka tuult ja tormi, nii et see aina pingestas olukorda veelgi. Saabudes kohale kell 12:12 ja tervitades treenerit suunduti kohustuslikus korras manustama ohtrasti süsivesikuid, kuna protokolli stardiaeg oli määratud kella 16:00 ja oli viimane aeg seedimiseks. Valitud oli pizza-pererestoran Steffani vt. http://www.steffani.ee, mis on üsna kuulus oma külaliselahkuse ja portsionide järgi, nii et ka meis mõned olid sunnitud osa söömata toitu kaasa pakkima, sest aeg jooksis meist eest. Saabudes tagasi Kalevi sõudekeskusesse, mis asus üle Pärnu jõe Papiniidu silla lähedal, paremalt poolt jõge, olime juba natuke ajahädas, sest nagu kord ja kohus, tuli ette võtta võistluskleidisse riietumine, paadi kokkukruvimine, st. paadi külge kronsteinide panek, samuti abivahendite: joogi kõrte teibimine paadi välispardasse (aitamaks saavutada samapikkust tõmbe pikkust) ja uue tehnilise vidina Stroke Coach vt. http://www.nkhome.com (väike displei-ekraan, mida paigaldatakse sõudja ette jalatugede plaadi külge(antud hetkel Alari ette) või roolija ette, mis näitab ette kiirust, millega paat liugleb läbi vee, esitades seda m/s kujul või keskmise kulunud ajaga/500m kohta), samuti tuli lahti pakkida transpordikilest meie aerusid, mis olid kerghaagises põhjas. Sellele järgnesid treeneri juhtnöörid ja soojendusele minek sai alata.

Poisid kandsid paadi vette, meie fun-klubi abivägi Juhan ja Margo aitasid viia paadisillale aerud. Sild ise oli mugav ja madal, seepärast paadi sisseronimine oli käkitegu ja pingid oli mugavad, väiksed ja kiired. Võistlejad Ahti ja Rea asetasid ette võistlusprillid, sest antud paadiklassis olles vee peal nii täispime kui vaegnägija peavad kandma täiesti pimedaks tegevad prillid (prillid sarnanevad ujumisprillidele, selle vahega, et taga olev kinnitus on mitte silikoonist vaid pehmest laiast kummpaelast ja külgedel neil on imepisikesed õhu augukesed ja ees olevad klaasid on asendatud, mitte valguseläbilaskvaks plastikuks, seest on see musta värvi, väljast hõbedane musta mummulise mustriga, neid muretses meile spetsiaalses optikapoest kaassõudja Alar). Paadile sai kinnitatud paadi number kolm (3) ja rada millel, meie pidime valmis olema 10 min enne stardi oli samuti kolm (3).

Soojenduseks tegime kumbagi 50 tõmmet (paadis olevad kaks sõudjat hoiavad tasakaalu ja kaks sõudjad teevad oma soojendustõmbeid). Hurra!-vihm ja tuul lõppes, tuli päike välja ja oli aeg võtta katteriided ära ja jätma selga vaid kokku miksitud valgeT-särk ja võistlustrikoo selle peal. Ja ei olnud külm! Juba neljakesti proovisime teha 20 ülikiiret tõmmet koos stardiga, roolija luges tempot. Oh õudus!- tõmbelugeja ei läinud tööle, kuidas see küll tööle panna. Pidime otsima kiiresti abi oma treenerist, sõudes tagasi silla lähedale, aga treenerit seal polnud. Tema pani ennast valmis 500 m märgi asukoha lähedale sõitest oma autoga maksimaalselt lähedale veepiirile. Saades temalt juhtnööre ja vajutades imenuppu displeil asusime kiiruga asetama endid oma rajale. Kuidas see küll käib? Õnneks meil oli Karolina Rebane roolija ametis kaasas, kes istus Ahtile seljaga ja vaatas kotka pilguga ette ja roolis. Jõudsime teha veel mõned tõmbed ja manööverdasime 100 m ülesvoolu, sest vesi ju kannab nii kui nii. Kõikide paatide taga ilmus mootorpaat, kust näidati punast lippu ja stardija paremalt kaldalt hakkas juhendama paate joone peale, nii et oli kuulda midagi sarnast: Teine ette! Kolmas stopp! ja Neljas taha! Tegu oli nais veteraanide sõiduga, kuhu pandi võistlema samuti viiendale rajale mees üksik sõudja veteraanide klassist, nii et meis paremal oli kaks ja vasakul oli üks nais neljane ilma roolijata paadid ja vasakus ääres üksik mees sõudja paat. Lõpetades paadite asetamine kohakuti, nii et kõik esimesel, teisel, kolmandal, ja neljandal pingil istuvad sõudjad oleks kohakuti, hoiatati ette, et tuleb kiirstart. See tähendab, et peale käsku Tähelepanu! antakse kohe häälega käsklus Start! ja niimoodi meie esimene vormel võis alata. Viimased juhtnöörid enne stardi kõikidele meile paadis tegi kuuldavaks Alar, kes teatas ametlikult, et palun mitte passida kõrval radadele (onju treenitud naiste kehad väga pilkupüüdvad objektid) ja teeme endast parema!

Kõlas Tähelepanu! Start! Ja minu süda hüppas rõõmust ja hirmust korraga, jalad läksid murdosa sekundiks lõdvaks ja pilk puuris Rea selga, jälgides ja kopeerides üks-ühele ta liikumis mustrit. Juhtus nii nagu meie proovisime viimased selle nädalased trennikorrad, ei liiga kiiresti ei liiga aeglaselt, esimesed 6 hoovõtmise ja paadi liikumapanevad starditõmbeid tehtud. Start sai tehtud.

Me liikusime päris hästi ja tempo oli arvestatav. Kuulda oli ainult aerude pööramise kriginat, meeste hingeldamist ja roolija Hop! Taa! hüüded. Roolija oli super, teda kuulda oli väga hästi, sest selleks hetkeks kui muu jäi seisma ja oli ainult üks maailm, kus eksisteeris paat ja selle meeskond. Lahe. Kõik hingasid ja me tegime oma tõmbeid, ei olnud aega vaadata kui palju oli läbitud, aga läbitud oli juba 500 m. Ei tea kuidas, aga kahjuks neljandal rajal olev Läti paat katkestas sõitu ja edasi jätkati vaid kolm neljast ja üks ühene paat, kõrvuni ulatusid meie treeneri Mihkli käsud kaldalt, paat liigus stabiilselt ja piisavalt sujuvalt, kui ei tea kust kohast meie paadi hüppas Konn, just Alari pardasse. Siis küsis Kukk, mis juhtus?(Kas me uppume?) Rebane jäi hetkeks vait. Mina ei saanud aru, miks meie oleme korraga paigal, viltu ja ma näen mingit aeru vees hulpimas. Vaatasin seljataga ja nägin märki 750 m, see ei olnud veel lõpp. See oli vist maailmalõpp, sest hoiatati ette, et tuleb torm ja tagaajamine. Aga oli hoopis Konn (Konn-juhtub, kui sõudja pöörab aeru valesti või kaotab aeru käes ära). See paus tundus lõpmatu, siis nagu laste laulus: Konn hüppas, Kass kargas ja sõit jätkas. Naised olid ammu ees meid ootamas, meid aga piinas küsimus, miks? Aga see juhtubgi nii ja ega keegi ei tea millal Konn välja hüppab, olid treeneri sõnad pärast. Mis aeg? Mis on meie aeg, see oli piinav küsimus kuni järgmise päeva protokolli avalikustamist. Aeg oli 4,13:40. Koht kolmas (3).

Koju sõitsime pooleldi vaikuses, autot juhtis meid kindlalt toetades Alari abikaasa Sigrid ja auhinnaks saime Alari käest rammusa jäätise tuutu, võib olla selleks, et mitte liga palju pärida, (sest miljon küsimust puurisid meie peades) võib olla autasuks esimese tõmbenumbri eest. Meie aerud said alustada oma teekonda Bled MM, koos Läti paatkonnaga, sest meie jätsime neid võistluspaikka. Meie roolija sõitis järgmisel päeval oma parima sõudmise aja, esindades noori Harku Sõudeklubist üksikpaadiga, temale oli samuti suurepärane ilm ja päike abiks.

Ees ootasid meid aga roolija valimised, sest juba esmaspäeval trenni jõudes üllatas meid uus noor meesroolija, täiesti tühi ja peegelsile järv, mida pole sini nähtud, asendusaerud ja uued kogemused.