Väsimus murdis mu maha mitte peale laagrit kolm tundi tagasi koju sõites, vaid alles täna lõuna ajal, kui olin oma arust juba piisavalt pika magamise järel valmis tegutsema hakkama. Korraga käis plõks! ja ma olin nagu zombi - tuiutasin tühja näoga arvutiekraani ja ei saanud enam aru, mida just minut tagasi olin plaaninud teha. No näe, juhtub! Mõtled, et mis see neli päeva ja kolm ööd vastu pidada pole (ööd teadagi on laagrites imelühikesed!), aga ju siis ikka kas on vanus oma töö teinud või on midagi valesti läinud juba algusest peale ... näiteks laagri planeerimisel...
Sel aastal rääkisin Kristi "pehmeks" ja võtsin ta laagrisse kaasa. Aastast 1993 "vabatahtlikuna" laagris töötanud Greete korjasime peale Gravexi ukse eest, kust veel viimasel hetkel rabasime kaasa kotitäie medaleid. Nii me siis 4 naissoost isikut Elva poole teele asusime. Neljas "naine" nimelt oli taksikoer Lotte, minu pere täieõiguslik viies liige. Nii et siis 3 naist autos, koerast rääkimata...
Hea oli, et naabrimees Boga oli nõus osa kraami oma autosse laduma - minu auto, mis pole just väikeste killast, oli silmini täis laotud, lisaks laagrikraamile pidi sinna mahtuma ka kaks ratastooli. Andis ikka pakkida, aga no meie õppin`d naiste käes oli see käkitegu!
Tavapäraselt lähevad laagri korraldajad juba eelmisel õhtul kohale, et üle vaadata majutused (kas on vajalikesse kohtadesse kaldtee pandud), vajadusel paigaldada katusealused (hurraa! sel aastal polnudki vaja seda teha!), paika panna bocciaplatsid (kolm päeva boccialahinguid ju tulemas!) ja olla hommikul varakult valmis esimeste saabujate vastuvõtuks. Need on tavaliselt kohal juba kell 9! No kus sa siis enam Tallinnast tuled ja oma asju paika sätid - ikka on targem varem triksis-traksis valmis olla ja pühenduda täiehingeliselt laagritööle, unustades puhketunnid või isiklikud vajadused.
Sel aastal tahtsime olla nutikad ning planeerisime eraldi laagrid lastele ja täiskasvanutele. Kolm-neli aastat tagasi töötas selline skeem edukalt. Vahepealsed rahaliselt rasked aastad sundisid meid laagreid kokku panema, aga meie meelest (nüüd ja edaspidi: "meie" all pean ma silmas neid, kes juhatuse poolt ja vabatahtlikena löövad kaasa laagri planeerimises ja ettevalmistustes, ühesõnaga üks väike punt inimesi) jäi ühislaagris lastele liiga vähe tähelepanu ja just nendele mõeldud tegevusi.
Nojah, aga tegelikult astusime oma plaanidega ämbrisse. Lapsi registreerus vähe ja meil tuli teha kannapööre - tagasi vanade liistude juurde! Närvi ajas küll, aga no mis sa teed - laager 8-le lapsele ei ole ikka laager. Pealegi selgus merelaagris Karl-Martini ja Andra perega juttu ajades, et lapsed tahaks tegelikult olla laagris suurtega koos.
No mis siis ikka, tegime plaanid ringi ja lülitasime lapsed sujuvalt täiskasvanute võistlustesse. Hiljem selgus, et ka suurte laagrisse on tulemas maruvähe lapsi - tavaliselt oli neid ikka paarkümmend, aga sel aastal sain suure hädaga 5 tükki kokku loetud (algul). Mu omagi tütar, kes on aastaid laagriline olnud, jättis sel aastal tulemata - no temal on see ravimatu "hobusehaigus" küljes, teda on järjest raskem tallist eemale saada...
Niisiis laagri plaanid muutusid ja muutusid nad viimase päevani!
Algul oli plaanis laagri ajal läbi viia ka ratastoolitennise treeninglaager. Aga kui hakkas selguma, et laagrisse on tulemas ainult 3 tennisisti (kusjuures üks neist mina, kellele kindlasti ei jää aega reketit kättegi võtta - mis hiljem osutuski tõeks: sain ainult nii palju reketit käes hoida kui seda teistele edasi ulatasin!), siis kaotas ka Elva väljakute ja treeneri väljaajamine mõtte.
Siinkohal esimene kõrvalepõige: planeerisime tennisistidega eraldi treeninglaagit teha, aga suvi ju nii lühike ja ei jõudnud seda mõtet teostada - see hea mõte tuli alles ratastoolitennise kevadkursuste lõppedes - ja nagu ikkagi selgus, peab selleks eraldi aja ja koha leidma, et ei oleks muid "segajaid" ja saaks keskenduda ühele tegevusele. See tennise ärajäämine jääb vähemalt minul kauaks hinge kriipima...
Siis, peale eduka Paraolümpiapäeva läbiviimist olime hurraaga valmis korraldama Elvas ka ratastoolikorvpalli laagri. Eestvedaja Meelis tegi isegi projektitaotlused ära, aga jällegi läks kõik nii ülepeakaela, et see laager saab küll toimuma, aga väheke hiljem. Siinkohal veelkord üleskutse: ratasttolikorvpalli huvilised, andke endast teada! Kui mitte mujale, siis kasvõi eil@eil.ee - sealt me toimetame edasi!
Ja kui siis viimasel nädalal selgus ka laste arv - siis jätsime ära ka vibuvõistlused. See pole ju võistlus, kui igas klassis üks laps! Ja kuna Vibu-Kadri nagunii mahutas meid oma plaanidesse napilt-napilt, siis tegime talle elu lihtsalt kergemaks. No olgu kellelgi siis puhkus!
Selle-aastased laagrid olid plaanitud nii, et lastelaager oleks 3 päeva ja siis suurte laager järgmised 3 päeva. Neljapäeva õhtu oli planeeritud hingetõmbeajaks korraldajatele. Seega sai Tervisespordikeskus seda vaba hetke kasutada ja anda keskus välja ühele teisele suurele seltskonnale. Saime omavahel ilusti kokkuleppele nii et hundid oleks söönud ja lambad terved. Eks ole, ei häirinud ju eriti, et meie laagri kogunemise aegu eelmised külalised oma viimaseid toimetusi tegid. Saime küll natuke hiljem oma "kajutid" kätte, aga mis sest - ilm oli ilus ja tuttavate-sõpradega jututamist küllaga!
Nii nagu välja kuulutasime, et tuleb boccia laager, nii ka läks. Põhiline tegevus oli boccia - nii individuaal kui võistkondlik võistlus, nii laste kui "raha"-turniir. Et sellest mängust ka ei väsita!? Alustasime reedel A ja C klassi bocciaga - need on siis seisjad, kellest ühtedel käed enam-vähem terved, aga C-klassi omadel on ka käte liikumine häiritud. A-klassis alustas 32 mängijat, mis oleks tegelikult hea olümpiasüsteemi välja andnud. Läksime aga alagruppide ja siis hilisema finaali teed. Tea kas see oli õige valik, aga alagruppides said paljud kõvasti mängida.
Õhtu lõpuks oli väsimus juba peal ja finaali tegime kiirema - kaotaja langes välja. Sama ka C-klassiga. Eks päeva väsimus oli oma töö teinud ning nii tulidki finaalis apsud sisse - ühed kohtunikud lubasid ühtviisi ja teised teistviisi mängida. Õiged ju mõlemad, aga kokku tuleb ühe turniiri jooksul leppida ühtviisi arvepidamises. Oleme viimased aastad ikka punktide peale mänginud, see nõuab rohkem kaalutsemist ja taktikalisi oskusi, aga on ka põnevam.
No ja nii olime finaali keskel päris riidu minemas ning ega siin muud ei aidanud kui naiselik taktika! Pisarad!!!
Ausõna, pinge läks nii suureks, et hakkasingi nutma. Seepeale oli rahu majas, leppisime kiiresti mõnede mängude uuesti mängimises kokku ja viisime finaalid võiduka lõpuni, kusjuures viimane mäng mängiti minu meelest päris pimedas. Hea, et märkpall on valge, see juhatas teed!
Ei ole raske arvata, kes võitis A-klassis. Muidugi Heldur, kes on seda mängu aastaid harjutanud ja edast meistri treeninud. C-klassis läks võit Põlva neiule Helinile.
Laupäeva hommik algas varakult. Kalapüüdjate valjuhäälne kogunemine kell kolmveerand viis hommikul ajas üles nii mõnegi, aga kiiresti pakiti end sõidukitesse, et sõita Pühajärvele ja laagriplatsi kohale laskus uuesti õnnis vaikus. Päike oli juba männilatvade kohale jõudnud, kui laagrilised hommikusöögile kogunesid ja seejärel kalapüüdjaid ootama asutasid.
Ei olnud sel aastal meile antud sellist kalaõnnistust nagu mõnikord. Ka püüdjaid oli vähem, vaid 13. Ning kala said neist ainult 3 - Vova, Ivar ja Anatoli. No aga selleks võistluseks piisas, juhendi järgi oli õigus medalid välja jagada. Etteruttavalt saab öelda, et hiljem autasustamisel said kolm kanget meeneks pipra- ja soolatoosi - et uhhaa ikka paremini maitseks!
Unustasin, et reedel ju korraldasime ka ratastoolide vigursõidu. Meeste poole peal oli osavõitjaid päris rohkesi, aga ikka oskas võita Kristo, kes juba mitmed aastad on esikolmikus. Naistest võitis aga Kristi, kes sõitis välja täpselt Tiiduga võrdse aja. Tiit jäi meeste hulgas viiendaks...kuigi ise oli selle võistluse korraldaja. Aitäh Tiidule!
Aga tagasi laupäeva...
Õppides eelmise päeva vigadest tegime B-klassis asjad kohe algul selgeks - kahegeimiliste mängudega sõelusime alagruppides välja terad sõkaldest ja edasi läks poolfinaal kahe 6 osalejaga alagrupis. Sealt edasi juba kaks paremat finaalimängudesse. Tiheda sõela läbis võitjana Arnold Üksar.
D-klassis oli mängijaid vähem, vaid 5. Seal tegi ettearvatavalt puhta töö Vova.R
Rannavolle turniiril mängis neli võistkonda. Kuidas nad küll seal palava päikese all mängitud said? Reedel oli ka nii palav ilm, et meil tuli iga paari mängu järel anda bocciakohtunikele vaba aega enda turgutamiseks ja värskendamiseks. Eha ja Kaire, meie raudvarad Järvamaalt, olid kõik kolm päeva väljakutel olemas ning higistamas, samuti Robin ja Stenver, kes tublilt tööd rügasid. Ja Vova ja Sirje ja Siina ja Helle ja Greete ja Sirle ja Kadri ja Brita.... rida jätkub.... Meil on tublisid kohtunikke küll ja küll! Ja Valli! Tema täitis ka terve reedese päeva kohusetundlikult Tartu ühingu poolt välja pandud kohtuniku kohustusi. Tänud kõigile! Ja tänud peakohtunik Kerstile, kes päästis seal, kust rebenema hakkas!
Rannavolle turniir päädis nö meite meeste võiduga. "Meite meesteks" pean Meelist, Teetu ja Ahtit, kes kõik kolm päeva laagerdasid ja ka boccias kaasa lõid. Teised mängijad tulid valdavalt selleks päevaks ja võistluseks kohale, pikemalt laagris ei viibinud.
Päeva naelaks kujunes minu meelest võistlus sõudeergomeetritel. Alar, kes sõudmist nüüd juba aasta jagu on arendanud ja edendanud, olles ise meie esisõudjaks juba hommikuti kell 6 (!) Harku järvel, taris kohale neli ergomeetrit, seadis need õue peale üles ja hakkas õpetama, kuidas see sõudmine ikka käib. Soovijad said proovida ja harjutada, samal ajal pani Alari terav silm paika klasse, kes kuhu kuuluda võiks. Kui ta siis päeva teisel poolel tuli boccia sekretariaadi laua juurde ja kurtis, et "näe, ratastoolide klassis on naisi ainut kaks, mis võistlus sellest ka tuleb?", ei mõelnud ma kaua ja panin end kirja, mõjutasin ka oma tennisepartnerit Kristit seda tegema. Kristi vaatas mulle küll pikalt ja kahtlevalt otsa, aga jäi siiski nõusse. No kui ta oleks teadnud, mis meid ees ootab, poleks ta seda teinud - kindel see! Ma ise ka poleks...
Aga nagu me nõusoleku andsime, nii enam sõnast taganeda ei saanud. Pealegi ma mõtlesin, et pole ju hullu, ma eelmine aasta käisin korra järve peal ja teise korra sõudeergomeetrit proovimas. Ma vähemalt tean, mis riistad need on. Kristi vaeseke ei teadnud vist sedagi, nii et kui ta hetkel tunneb end kehvasti, olen mina vist selles süüdi. No õnneks tal tuleb ravi Haapsalus kohe otsa, mina pean veel kaks nädalat oma järjekorda ootama.
Aga no võistlusest nüüd! Sätiti meid siis paika, ega see ka lihte polnud - ergomeetri üks ots tuli toppida ratastooli alla - nii olime umbes samal kohal kui fikseeritud pingil istudes (Alar, anna andeks kõik valed terminid!). saime paar korda ka proovida, kuidas ergomeeter käima joosta ja mismoodi ta üldse liigub, mida tegma peaks, aga no tegelikult olime asjast ikka täitsa kaugel. Kui siis stardikäsklus anti ja me tõmbama hakkasime, oli esimesena minekut teinud Rimma. Ergomeetri näitude ekraanilt paistis, kui palju meetreid sõidetud on - kokku oli vaja läbida 500 m - ja kõrvalt sai kiigata ka, kui palju naabrid sinust ees või taga on. Ja muidugi Alari voolav reporaaž seal kõrval pani asjad veel kõige täpsemini paika.
Esimesed sada meetrit oli täitsa okei, aga siis sain teada, mida tahendab pingutus ilma soojenduseta. No polnud selleks ju aega - boccia sekretaraadi töö tahtis kogu aeg tegemist! 150 m peal tundsin, mida tähendab kurgu kuivus, aga 350 m oli ju veel ees! Ausõna, see tundus, nagu oleks vaja läbida veel 350 km!!! Tundsin, kuidas pulss hakkas taguma, vererõhk ka kindlasti tõusis, kogu suu oli täitsa kuiv - ja distants vähenes vaid meeter haaval! Tuli meelde, kuidas me Kerstiga neli aastat tagasi pingutasime Paatsalu maratonil - aga siis ikka päris lainete käes. Praegu oleks ju võinud lihtsalt ergomeetri seisma jätta ja kogu lugu, aga siis ei saanud, siis oli vastaseks tormine meri ja seal juba nalja poleks olnud. Surusin siis hambad risti, tuletasin meelde meie ratsionaalset koostööd Kerstiga ja pressisin edasi. Katsusin hoida ühtlast rütmi, mitte vaadata, kuidas läheb naabritel, mitte kuulata Alari mula ja pressisin muudkui edasi. Uuhh, 300 m sai läbi, siis 350, juba möödusin Rimmast, kes oli hakanud naljakalt rapsima ning ennäe - kurk andis ka järele! 400 m peal usaldasin juba vaadata, kui kaugel Kristi on. No tagapoolt minust, nii 10 meetrikest. Aga ma tean tema visadust ja vastupanuvõimet, seega ei saanud ise tempos karvavõrdki järele anda ja tampisin muudkui edasi. 50 m, 40 m, 30m - ega ometi Kristi järele ei jõua? Peaks ta mitte jõudma... Ei jõudnudki! Sain ikka mõne meetriga tal eest ära! Hurraa! Kuigi pole ju ilus oma tennisepartneri suhtes, aga no kui mäng on mõisa peale, siis ikka armu ei anta!
Teine kõrvalepõige tennisele: Kristi sünnipäeval oli meil tennisetrenn ja me kõik kaheksakesi kohal kah. Me naised alustasime nagu ikka kõigepealt harjutustega - ikka kahekaupa soojaks mängimine põiki väljakul, kus me endid käima jooksutasime, siis pikad servid ja tõrjed, siis lühike etteandmine koos eest- ja tagantkäe tõrjega ning alles seejärel loosime endid paaridesse ja alustame mängu. Nii ka seekord. Sattusime Kristiga erinevatesse paaridesse - enam ei mäleta, kumb mängis Mai-Liisi, kumb Marikaga (aga see pole ka tähtis) - ja kui algul kostis väljakult juttu, et täna peaks sünnipäevalapsel laskma võita, siis tema toodud turgutava šokolaadi toel me seda ometi juhtuda ei lasknud! No mäng on ikka tõsine võitlus ja siin armu anda ei saa!
Aga tennis on tore ja mõnus, ning kui oskaks veel kirjeldada rahulolutunnet õnnestunud servist või tõrjest, ründest rääkimata, siis võiks kirjanikuna hakata leiba teenima (kui tennisemängu kõrvalt aega üle jääb!).
Tagasi Elva laagri päevade kirjeldamise juurde. No sai siis see võistlus läbi, aga mis need biitsepsid selle peale ütlesid, seda ei taha kirjeldadagi! Ruttu-ruttu hakkasime tegema venitusi, et vältida hullemat - valu pärast magamata jäävat ööd. Hilisem aeg tunnistas selle tegevuse õigeaegseks - igal juhul nii palju kui sel ööl uneaega anti, selle kõik korralikult ära ka kasutasin - ei mingit valu kätes ega seljas!
Nii et selle sõudmise võis lugeda igati õnnestunud ürituseks, see paistis meeldivat paljudele laagrilistele ja suured tänusõnad, mis muidugi ei korva tehtud tööd, kuuluvad siinkohal Alarile ja Sigridile.
Ja sellega polnud päev veel mitte lõppenud. Ees ootas mälumäng, mille sel aastal viis läbi Väino, kes koostas küsimused ja otsis vastused. Peab tõdema, et Väino oli asja peale kenakesti aega kulutanud - küsimused olid mitmest valdkonnast ja päris nutikad, päevakohased ja kirgesid kütvad. Sai isegi protest kirjutatud ühe küsimuse ebaselge sõnastuse peale, mida lõppkokkuvõttes võis mitmeti tõlgendada. Ja nii oligi, et ühed said aru üht, teised teistmooodi. Eks ajab ikka harja punaseks küll? Ja päris suurelt ajas meid naerma lõpuks see, kui tagudes kogu aeg ühte rauda me lõpuks naelapea pihta tabasime. Nimelt olid Väinol mitmed küsimused eelmise sajandi alguse maadlusmeeste kohta. No me Kosmosemutid eriti peale Lurichi kedagi ei teadnud, nii me siis pakkusime seda nime vastuseks iga maaldusküsimuse peale. Viimasega saimegi pihta ja paistis, et olime pea ainukesed sellele küsimusele õigesti vastajad. No ajab ju naerma?
Võitjad selgitati lisaküsimusega, sellega rebis end juhtima Lilleoru punt - ma olen alati öelnud, et Ilmar tuleb oma võistkonda krabada, aga ise sellega ikka hiljaks jäänud. Meie saime neljanda koha ehk tegelikkuses kõige halvema koha - ükskõik kui paljud meist seljataha jäid, meie olime ju esimesed, kes medalist ilma jäid.
Õhtused jututamised tõid välja tõsiasja, et laagris on bocciat ikka liiga palju. Järgmiseks aastaks tuleks jätta laagrisse ainult võistkondlik võistlus ning muu aeg sisustada teiste aladega - näiteks sõudeergomeetrid on hea mõte, lisada võiks ratastoolitennise (kuigi väljaku ümber puudub hetkel võrkaed), ning päris uue asjana mõtlesime välja ekstreemse matka ratastoolides- hommikul keskuse juurest alustada ja õhtul samas lõpetada, distants peaks olema ikka 10-15 km. Juba tuli ideid, kuidas tee peal hakkama saada, mismoodi varustuda, äkki ööbida telkidega metsas (no siis peab ka varustuse bussi peale mõtlema). Igal juhul oli julged kaasamõtlejaid ja seda ideed tasub kindlasti arendada - see meelitab ligi ka nooremaid, olen kindel! Ei tee paha, kui lugejad aktiivselt oma arvamust avaldaksid - mis laagris hästi-halvasti oli, mida edaspidi ette võtta, kuidas oldi rahul majutustingimustega, kuidas kogu keskusega. Iga tagasiside on kuldaväärt abiliseks järgmiste aastate ürituste korraldamisel - nii et palun kommentaarige või e-mailige eil@eil.ee!
Pühapäeva hommik algas külmalt ja kõledalt - ähvardas ka vihma tulla, mis lõpuks tuli ka! Võistkondlik boccia sai käima, osales 20 võistkonda, mis pole üldse paha võrreldes laagriliste koguarvuga. Tartu võistkond tegi seekord puhta töö, sest nad olid kavalad - kutsudes Väino oma tiimi nõrgestasid nad võrukaid ja finaalis nad neist üle olidki!
Nimetamata on veel male ja kabeturniis, mis käivitus reedel küllaltki hilja tänu bocciavõistluste venimisele. Kas nüüd meie pingutasime võistlustega üle või peavad inimesed ise rohkem valima, et mis ala nad just teevad - eks seda tule veel analüüsida ja järgmine kord siis paremini ellu viia. Turniir sai küll peetud ja pühapäeval ka auhinnatud. Tänusõnad Ilmarile, kes asja eestvedaja oli!
Ning kui tavaliselt lahkutakse laagrist pühapäeva hommikusöögi järgselt, siis seekord läkd päev õhtusse, söödi veel õhtusöökigi ja viimasena lahkusime Kerstiga õhtul kell seitse - meist jäi maha puhas metsaalune korras kämpinguümbrustega ning ääretu vaikus, mis nukralt õhus helises...
Tänud lahkele pererahvale, Merikesele ja Raivole koos abilistega, kes meid tublisti toitsid ja kogu laagrirahvale, tänu kellele laager hästi õnnestus.
Ja kuigi ma iga kord vannun, et see on viimane laager, mille korraldamisele käed külge panen, ei usu ma ise ka enam seda juttu. Nii palju on ju veel teha...
