Sõudjad Sevillas - viimane treeningpäev

24.4.2012, teisipäev - siin viimane treening

Huviga ootasin tänast, viimast treeningpäeva - millised üllatused on veel Mihklil meile varutud?

Mihkel peab innustava kõne, millest selgub, et peale head soojendust võtame ette meie enda distantsi võistlustempos, ja sellele järgi 2x500m sellise täiega, mida meie kered koostööd üldse võimaldavad.

Teemegi hakatuseks kahekaupa, lisaks veel laia haardega kahekesi. Ja siis hakkame liikuma neljakesi.

Alustuseks käed/keha formatsioonis - Mihkel kamandab tempo vahepeal ülikõrgeks, aga suudame oma koordinatsiooni hoida lubavalt hea. Siis ¼ pinki samamoodi - rahulikust kuni kõrgeni ja tagasi. Edasi juba täispingiga, alustuseks koos, siis veame tempo prooviks üles, teeme 20 tõmmet täiega ja edasi uuesti rahulikus tempos. Vahele võtame veelkordselt tempo üles - ja Mihkli roolimisel tõmbame 30 täistõmmet, ja rahulikult maha. 

Proovime ka pausiga sõitu, ja siis ots ringi ja kodupoole punuma. Tõsi, ennem seda päris lõiku proovime starti - ja oh üllatust! Üldse ei tule välja. Esimesel korral puudub koostöö, teisel korral ei saa enamust aerusid vette, ja kapitaalse äpardumisega lõpeb seegi.

Kolmas kord hakkab juba midagi lubama, ja siis kamandab Mihkel meid joonele - 1000m koduni, ca 120 tõmmet.

Mihkel loeb stardikäskluse - seekord me suudame paadi liikuma saada, ja läheb lahti. Esimesed 250 meetrit mööduvad suhteliselt muuseas - jagub tõmmet, klapib koostöö, rütmi. Tempol 39!

Mihkel tuleb teisel veerandil meile appi, koordinatsioon polegi halvim, veel jagub jalges jaksu, veel on tõmbes pikkust. Aga hakkabki raskeks minema - need kurradima hommikused loomkatsetused ei taha mitte kerega nõus olla. Või vastupidi.

Teine pool distantsist läheb tööks - vabast etteliikumisest hakkab saama järjest enam kramplik (räägin siin enda eest), õnneks suudan tõmbe pikkused hoida enam-vähem samased, pressin hirmsasti jalgadega. Paat liigub, tõsi, tempos hakkame tasakene järgi andma, aga ega me polegi vist suutelised tulema kogu distantsi samas paugus. Igatahes on koostöö veel olemas. Mihkel loeb usinalt rütmi, Ahti kamandab tagant, et EI JÄTA JÄRELE! Ja see aitab liikumist hoida!

Viimane veerand - see on kannatuste rada. Kuskilt tulevad sisse loksud, vett lendab aerude vetteasetusel juba nagu pesumasina vurrist, käepide kipub libisema. Jalad on muutunud pakkudeks, isegi terve jalg on sama tuim kui puujalg! Aga hoiame tempot, isegi Rea suudab  mõne tõmbejagu tempot üles tuua - imeliselt teeb see tõmbe kuidagi kergemaks! Aga raskelt tuleb see lõpp - hapnik on tegelikult juba viimased 100 meetrit täitsa olemata. Lõpuks teatab rahunev Mihkel, et AITAB! See vist tähendab lõpujoone ületamist. 

Kuigi Mihkel kamandab meid koheselt uuesti liikuma, pole kerest leida kuskilt sellist osa, mis sellega nõustuma valmis oleks. Lõõtsutan kui Sevilla härjavõitluse pull omi viimaseid tõmbeid, ja tasapisi hakkan aduma ümbritsevat sellisena kui see ka tegelikult on. Ajaks pakub Mihkel 4.01, mis eraldi pole millegagi seotud, kuid indikatsiooniks kärab küll - tahtmist on märksa enam kui suudame realiseerida. Ehk tahtmine tapab!

Liigume uuesti tagasi algussuunas, s.t. stardi poole. Teeme seda kord tavatõmbega, kord pausiga minnes. Veame end suhteliselt rahulikuks, kuigi jalad ei taha veel olnut unustada. Kuskil 1km tagasipool kamandab Mihkel otsad ringi, ja sätime end siis juba parajaks muutunud vastutuules 500m startikohale. Suled sirgeks, seitel jonksu, ja valmis olla...

Mihkel kamandab stardikorralduse, ja läks uuesti andmiseks. Taas esimesed veerand kilomeetrit on justkui sisseelamiseks sobilik - pulss eitõuse hullumeelseks, hapniku tundub jätkuvat. Annan jalgadele tublisti valu, ja paadi hoog veel justkui püsib.

Siis tundub kõigil raksemaks minevat - vasak parras teeb väiksemat sorti konna, aga saame sellest ühisel jõul üle. Kuigi tempo on alguses olnud 39-lt langenud 35-le, on veel tõmmet. Mihkel jagab brigadiri kombel korraldusi sellise häälega, et linnud kohkuvad lennult end maale. Muudkui tõmbame, ja tõmbame, ja tõmbame - lõppu ei näi tulevat. Mihkel lubab veel kümme anda, nii finiši jaoks, ja läbi saab seegi. No ei ole päris spordipäev täna hommikul, aga või seda küsitakse. Mihkel tahaks juba meid liikumas näha, aga minul on justkui veremaitse suus, ja hingeldamine ei taha lõppeda. Surume siiski uuesti aerud tööle, ja tagasi sinna, kust justsama sai tuldud. Aeg olevat olnud 1.55

No on ikka raske küll - alguses kui jõudu, pole koostöö parim, siis mingi väsimuse pealt tekib koostöö, aga jõud hakkab raugema - nagu alguses.

Võtame viimast korda 500m joonele. Kõlab start, ja anname minna, pääsu pole nagunii.

Seekord läheb jalust raskeks juba 200m peal - täitsa pakud all. Aga õnneks suudan säilitada tõmbe pikkuse, paljuski abiks Mihkli jauramine kaatrist. Ega seda kuulata ei jõua, lihtsalt tundub olevat hea, kui keegi niimoodi, täpsemalt sama valulikult kui endal parasjagu on, kaasa elab. Ja eks rütmi hoidmisel on ikka abi ka. 100 lõpuni on üks väheseid artikuleeritud fraase, mille kinni püüan, ja teen siis need enda arust viimased 13 tõmmet niimoodi, nagu arvan, et Jüri Jaanson Ateenas lõpuks pani. Ja saabki läbi meie kuulus merereis...

Hingan enda arvates kõigi kehaosadega, mis kombe seest välja ulatuvad. Vahepeal provin meelde tuletada, mis moodi sülitamine käis, aga seda poleks vist mitte pidanud proovima - just äsja loobutu suudab ennem organismist lõplikku eraldumist teha päris mitu rännet ülemiste ja alumiste hingamisteede vahel. Lõpuks siiski otsustab, et jätab mu maha. Tark otsus sellel lõuatäiel, pole midagi kosta.

Ajaks pakub Mihkel oma sekundi jagu nobedama soorituse, ehk oligi. Igatahes oli neid sellele viimasele ületatud sekundile meeletult palju eelnenud, ja hetkel ei mõista veel mõelda, kas oli ka hää.

Teeme veel neljakesi ühe kilomeetri kanali otsapoole  - pika pausiga, ja lühikese pausiga, ja siis ka veel ilma pausita. Ots ümber ja silda - siin Sevillas siis viimast korda.

Tänane treening 1h20min ja 11km.

Kogu selle laagri jooksul aga 22 korda veel, kokku ajaliselt 24h5min ja kilomeetreid 247. Lisaks 6 korda jõusaalis, kus veetsime kokku 10h10min.

Kellele palju, kellele vähe, aga me tulime välja raskest olukorrast kätega, mis alguses tekkis, ja saime suure osa Mihkli poolt plaanitud kavast realiseeritud. Kuigi alati võiks rohkem, alati tahaks paremini.

Homme möödub päev taas lennates, aga koju jõuame tööpäeva lõpuks. Natuke oskan juba tahta sedagi.

Alar Õige Sevillast

Sevilla sõudelaagrist annab teada Alar Õige, Volume 9

22.aprill 2012, pühapäev

Eilsel puhkepäeval külastasime Euroopa üht kolmest suurimast kirikust, Sevilla Katedraali, kuhu on maetud Ameerika avastaja Cristofer Clumbuse säilmed. Käisime ka 1929.aasta Maailmanäituseks ehitatud Hispaania Väljakul (EXPO oli veel 1992.aastal Sevillas) ja lõpuks külastasin mina Kuldmajakat - merenduse olulist muuseumi. Algusaegadel kõik laevad, mis tulid üle Atlandi, pidid läbima Sevillat ja deklareerima Hispaaniale oma toodud varandused.

Aga nüüd pühapäeva juurde.

Hommik  vee peal koosnes kahest eraldi osast - harjutused kahekaupa, siis edasi juba neljakesi vaid käed, siis käed-keha. Täna juhtusid need juba peaaegu välja tulema, sealhulgas neljakesi. Kuigi ruumi arenguks on küll ja veel.

Edasi treeningu põhiosa - neljapäeval, paadi purunemisest pooleli jäänud 4-minutilised lõigud. Esimene neist tuleb oodatavalt sissejuhatuslik - alguses olnud suhteliselt hea rütm ja koostööd juhatav tõmbelõpp laguneb kuskil kolmanda minuti teises pooles. Kuigi suudame leida uuesti ühise tõmbelõpu - ja see kinnitab, et õige kontsentreerituse korral suudame küll. Tegelikult suudame paremini, vähemalt on olnud selliseid sooritusi.

Mihkel kamandab meid kiiresti uuesti aerude taha, kuigi minul on täna eneseleidmisega tõsiseid raskusi - väga tahaks taastumiseks aega, aga käsk on käsk.

Läheme rahulikult vahepealsed 4 minutit, sis kamandab Mihkel meid hoo pealt uuesti hoog üles võtta, ja lähebki lahti teine 4-minut.

Esimene minut on paljulubav - tõmbed suhteliselt pikad, parasjagu jõulised, väga hästi rõhutatud lõpuga. Ka teine minut pole pahasti - Mihkel küll kamandab ühistööle, sellest on abi. Kuigi mitte lõputult - kolmandaks minutiks ilmsesti eessõudjale selgasõitmisest väheneb tempo 32-lt 27-ni, mis omakorda loksumist süvendab, parandamata aga ühist tõmmet. Viimase minuti lõpp on kannatuste rada, ja päris lõpu eel sattub sekka olema kapitaalne konn - Reakene ei saagi aeru veest kätte, ja sinna raugeb ka paadi hoog. Mihkli käest saame põhjusega poolelijätu eest sarjata, ja ega midagi vabanduseks polegi öelda.

Kanali otsas pöörame paadi ringi, andmata puhkuseks aega, ja läheme pausiga sõidul, lausa kahe pausiga sõiduga  4 vaheminutit. Kahest pausist esimese teeme vahetult peale aeru väljavõttu, teise põlvede juures ettesirutatult lõdvestunult, ja siis ettesõit ja järgmine tõmme. Ennem silda, teeme paadile ringi peale ja kanali lõpu suunas läheb veelkordne 4-minut. Sellest korrast pole paraku helget midagi pajatada - nii raske, kui ei kunagi varem, nii vähe koostööd, kui ei kunagi ennem. Tempo kõigub väga suurtes vahemikes, vaid paari tõmbe jooksul on nii langemisi 32-lt 26-le kui ka samas järgnevat tõusu tagasi 30-ni. Kahjuks ei ilu, vaid valu. Pardad tõusevad ja langevad, ühist tõmmet  saab vaid hädapärasel määral. Mihkel nõuab pühendumist, ta on täiesti õieti tabanud peamise  põhjuse - ilmsesti kõrvaltki on märgatavad neli erinevat ettesõitu - lausa hüppamist. Samuti on tõsiseid raskusi ühise tõmbepikkuse, aga ka tõmbelõpu leidmisega. Väga vaevaliselt leiavad need minutid oma lõpu.

Kanali lõpuni jõudmata pöörame ringi, ja liigume taaskord vaheharjutustega edasi. Kõiki vaevab rahulolematus tegelikkusega, aga hääd nõu ei ole. Palun korraks sildumisluba, sest olen lisaks tegevustele tõeliselt häiritud end vaevavast kehavedelikest - põhjuse, ja väga isikliku leian alles peale treeningut.

Niikaua,  kui mina keha kergendan, jagab Mihkel paadisistuvale kolmikule heatahtlikult nõu. Saame otsad lahti, ja kohe teemegi järgmise lõigu.

Kas on olnud abi puhkuseks võetud 10-minutist, Mihki nõuannetest, endasse vaatamisest - tont seda teab. Aga miski on abikäe ulatanud - seekordne 4 minutit on kõigist seniolnuist lühim, veavabaim, eeskujulikuma koostööga. Peaaegu selline, nagu peaks ja suudame!

Keerame taas paadi ringi, ja sikutame pausiga, vahel ka kahe pausiga koostööd - esimene mulje on selline, nagu just eelnevat polekski kunagi olnud. Ei suuda enam tähelepanu hoida ka vähesel sõidul, paraku keegi ei suuda.

Paat ringi, ja järgmine lõik - alates esimesest tõmbest tõeline viletsus. Ei mingit koostööd, ei pole abiks ka see, et Ahtiga rõhutame valju väljahingamisega tõmbelõppe - mida ei tule, seda ei tule. Kahjuks ei ole ainult nii, et aeg on valel pool peldiku-ust kõigile teadaolevalt lõpmatult pikem kui potipääle sattunul - see on täpselt samuti ka mitte koostöötavas paadis. Minu elu kõige pikemad 4 minutit...

Võtame suuna silda, ja teeme õhtuni väikese vahe. Senise laagri parim ilm ei saanud meie poolt parimat kasutust - hinges on natuke kahju, aga proovime õhtupoole paremini. See polegi nii raske, sest enam kehvemini pole võimalik. 2h5min ja 19km

Õhtune tegevus keskendus valdavalt tehnika lihvimisele. Niivõrd kuivõrd me selleks täna suutelised oleme.

Peale kahekesi harjutuste läbitegemist võtame käsile neljakesi kahe pausiga sõidu. Esimene paus peale aeru väljavõttu, siis põlve juures ja alles siis ettesõit ning uude tõmbesse minek.

Kordame seda ca 1,5km, ja täitsa tuleb kohati. Tõmmetesse pandav jõud on küll vägagi kõikuv, aga eessõudjale selgasõitmist peaaegu et polegi - suhteliselt üle keskmise ühistööga liigub paat. Läheme üle pausita sõidule, proovides hommikusi vigu vältida ning senini kokkusõidetud joont parandada.

Meile vastusõitnud jõetramm tekitab tubli lainetuse, ja kuivaks ei jää meist paadis keegi. Õnneks on ilm tublisti soe, ja iseennast oleme kuhugimaani jubi niigi märjaks teinud. Aga kerge lohutus kaasnes sellega küll.

Stardijoonel pöörame paadi ringi ja jätkame pausiga sõitu.


Teist kilomeetrit alustame ühiselt ja ilma pausita, aga päris kiiresti läheb suhteliselt inetuks - ühised tõmbelõpud on kuhugi kadunud, tõmbepikkused vahelduvad nii sõudjati, aga lisaks veel ka parrastes. Nii kipubki paat tuiama kanali servast serva.

Palun korraks peatada paat, et ennast korrastada ja kohendada. Lonks vett, ja läheme uuesti. Ja peale pisikest pausi on kõik nagu uuesti sündinud ja teisiti - paat on tasakaalus, liikumine olemas, koostöö oluliselt parem, jõud tõmmetes - justkui päris. Tõsi, seda kõike jätkub umbesti 700m, siis laguneb ühistöö vanale tasemele.

Korraks sildume, ning teener teeb midagi seletamata vahetuse - Ahti pistetakse number 3 peale ning Leena 1  peale paati viimaseks. Ilmsesti selleks, et saada aru, kas ühist tõmbamist on niimoodi võimalik paremini korraldada. Kuna 1 peal on ka paadi rool, mis Leenale on täiesti vastuvõetamatu tegevus lisaks sõudmisliigutusele, siis ega see paat juhtud pole mitte. Aga kui natukene võtta sõna tõmmete kohalt, siis vähemalt sellel lühikesel minekul oli etteruttamisest tulenevat pingisõitu märgatavalt vähem. Aga need katsetused jäävad ilmsesti meie Tallinnas roolijaga toimuvate treeningute sisse - siinsel kanalil on liiklus veel nii tihe, et meie seiklemine poleks mõistetav mitte kellelegi, sealhulgas meile endile. 1h10min ja 8km

23.aprill 2012, esmaspäev

Hommik tabab mind tõsiseima tahtmisega teha sporti, heas mõttes sporti.

Treener Mihkel jagab oma sõjaplaani eelolevaks kaheks viimaseks treeningpäevaks, täpsemalt muidugi eesootava veetreeningu kohta.

Teeme lisaks tehnilisele treeningule ka kimbukese lõiguteeningut, ja kui meil asjad klapivad, siis veel midagi - ühesõnaga - selline plaan, et jooksvalt vaatame mis ja kuidas.

Läheme veele kahekesi tõmmates, ja kui Mihkel meile järgi jõuab, siis alustame kahekesi, ja käed/keha tõmmetega. Mihkli utsitamisel tõstame järjepanu tempot, jõudes isegi 48 tõmbeni minutis. Naiskadki teevad läbi sama. Edasi jätkame juba neljakesi, ja proovime kõigest hingest läbi koostöö hoida paadi tasakaalus ja liikumas. Tempo tõstes see sujubki, ka vägagi kõrgel tempol meie jaoks, aga üllatuseks ei mõista mina lugeda eessõudjalt tempo langemist, täpsemini mulle tundub see olevalt jätkuvalt liiga kiire. Kui ka Ahti minu seljatagant avaldab arvamust, et võiksime rahulikumaks võtta, siis saame paatkonnaga treenerilt sugeda, et ainult üks dikteerib tempot, ja see on eessõudja - meie kapten ja käsuandja. Muidugi on Mihklil õigus - just nii ja ainult nii see ongi.

Edasi teeme  ¼ pingiga neljakesi - taaskord ajab Mihkel tempo maruliseks, aga täna koostöö säilib ja ei ole vaevaline, õnneks mitte üldse pole vaevaline.

Edasi läheme hoo pealt harilikule, täispika pingiga sõudmisele. Peale 60 tõmmet teeme väiksema lõigu pausiga sõitu, edasi juba uuesti tavatõmbega. Siin kamandab Mihkel kõige pealt hoo üles, lisades, et kui tema ütleb, siis teeme korralikus tempos 20 superkorralikku tõmmet. Nii veamegi Rea vahval, väga rütmilisel tõmbetõusul tempo üles - ja siis läheb lahti. Kaatrist mängib Mihkel valjuhäälset roolimeest, ja tema lugemisel anname aga takka. Lõpuni jõudes tahaks Mihkel kohe üle minna rahulikule tõmbele, aga pean tunnistama, et vedasin ise ennast liigselt kangeks, ja palun alandlikult luba väiksemale pausikesele.  Mihkel pole sellega sugugi päri, ja napi poolminuti järel liigutame end edasi.

Kahe pausiga vahesõit, edasi juba pausita tõmme, ja taas kamandab meie treener meid tempot tõstma. Rea veabki tempo üles, siis kamandab Mihkel meid veelgi tempot lisama, ja jätkuks 30 täiega tõmmet. Seekord suudan palju paremini enda tegevust koordineerida, isegi roolimehe arvates kulgeb asi seekord õieti, ja õieti lõpuni välja. Kuigi taas tahaks treener, et jätkaksime rahulikus tempos koheselt, seiskame korraks paadi, lonks vett, ja alles siis edasi.

Ilmsesti omavolilisest pausist tulenevalt annab Mihkel meile rahulikult edasiminekuks mõnevõrra vähem aega. Uus korraldus võtta tempo üles, ja taaskord peale Rea kiiremaid liigutusi kannustab Mihkel veelgi tempot lisama - nüüd paneme juba 36 tõmbega minutis. Mihkel möirgab, et 40 tema lugemisel, ja alustabki mõned tõmbed hiljem loendamist. Esimesed 20 lendab lihtsalt, järgmised 10 pole veel vägagi viga, viimased 10 tunduvad juba konkreetselt rasked - õnneks ei vea koostöö väga alt, ja lõpule saab seegi kord. Mihkli hääl juba käriseb, isegi läbi hingeldamise on selle kähedus tajutav. Sikutame end edasi, läheme rahustuseks terve kilomeetri veel linna vahele. Siis ots ringi, ja tagasiteele. Mihkel annab hetke rahunemiseks, peab epistlit, laseb meil lonksukese vett juua, harutan mina omad rependama hakanud teibid sõrmedelt maha, ja läheme edasi.

Kuskil kilomeetri järgselt annab Mihkel uue käsulaua tõsta tempo üles, ja siis veelgi rohkem üles - nüüd ootab meid ees 50 täisteravat tõmmet. Ripume kõik aerudel, saame korraga tõmbed lõpetatud, vaatamata 39-sele tempole on pingiga ettesõit suhteliselt lõdvestunud ja rahulik, keegi ei kiirusta ette, ja järgmine tõmme. Mihkel alustab lugemist, ja niiviisi lähemegi päris vahva hooga. Märkamatult on Mihkel jõudnud teise 20 keskpaika, kannustab meid endiselt koostööle ja alustab viimast topelt-kümmet. Imelisel kombel jõuame hoida tempot ja tõmmet, ka koostööd, ning isegi suudame tõmbesse lisada rammu. Paati kannab seekord miski imeline jõud, isegi roolimees kõrvalkaatrist on sunnitud omast ahtakesest mootorist viimast vedama, et meitega sammu pidada. Vägisi teeme peatuse, kiire lonks vett ja õpetussõnu, ning edasi - ei ole asu meile!

Väga lühike tundub see vahe järgmise lõiguni, tõesti väga lühike. Aga käsk on vanem kui meie - kui tempo üles, siis üles. Läheme! Rea võtab mõnusalt 35-ni, Mihkel kamandab veelgi 5 kõrgemaks, ja siis läheb lahti - 60 kaupa. Esimesed 20 on endiselt hea. Kesk teist 20-t tekib korraks mingi segadus, aga suudame selle kiiresti taastada, ja hoog ei kahanegi. Viimane 20 täistõmmet on üks suur kannatamine, aga sugugi mitte halvimal kujul jõuame lõpuni. Kuigi olles aus, tuleb tunnistada, et Mihkel luges ka tõmbeid niiviisi, et kangesti oleks tahtnud vaielda, mitmes siis täpselt meil tõmbamisel on. Ehk Mihkel tõmbas meid vaikselt haneks. Aga kuna see tegelikult toetas meie ülesannet - hoida tähelepanu tööliigutusel kuni lõpuni - siis parem nii kui ei kuidagi.

Senini oleme saanud hakkama keskmiselt paremini kui eelmisel päeva. Vaatame, mida siis edasi. Veel üks lõik ja 70? Aga ei - edasi tuleb jätkuks meile siin veel proovimata element - starditõmbed.

Paneme paadi seisma, ja Mihkli poolt esitatud küsimusele tuleb vastuseks kuus kuni kaheksa erinevat varianti võimalikest starditõmmetest. Loomulikult on need rohkem või vähem ekslikud, niisiis aitab Mihkel meelde tuletada, kuidas päriselt asjad peaksid käima.

Esimene starditõmme on maksimaalsest eesasendist jõuline, kuid kehast lõpuni tõmbamata tõmme - selleks et teiseks tõmbeks ainult käed/keha kiiresti ette jõuda. Kolmas tõmme on ¼ pingigakiire järeltõmme, edasi  ½ pingipikkusega tõmme, siis ¾ pingipikkust ja kuues tõmme oleks esimene täispingiga tõmme. Nende kuue tõmbega jõudakse sagedustmööda temponi kuskil 36-39.

Selle järgselt tõmmatakse stardist 14 tõmmet lisaks, parimal ühistööl juba esimeset tõmbest, ja peale 20 tõmmet minnakse üle nn.  distantsitempole.

Alustame veekatsetustega.

Esimesel korral ei suuda me tõmbeid kuidagist üheaegselt ei alustada, ei lõpetada. Paat kui Võidu Väljaku tuvi laperdamas, saame kuidagist paadile hoo napilt sisse.

Mihkel lisab vahepeal täpsustuseks, et tõmbesagedus on üha kiirenev, aga koos kiirenev. Võtame uuesti proovida. Seekordsel proovil tekib kordamööda mõlemas pardas raskusi aerude vettepanekuga - kuigi suudame oluliselt paremini Rea eessõudmist lugeda ja rütmi pidada. Ikka see üleliigne tahe ja tohutu jõurakendamine keerab asja untsu!

Kolmandal korral õnnestub palju paremini - kõigil kuuel tõmbel saame aerud vee taha, peaaegu ühiselt ka tõmbe tehtud ja aeru veest võetud. Paat reageerib sellele juba üle keskmise liikumisega.

Edasi paneb Mihkel meid keskenduma esimesele kolmele tõmbele - korda viis teeme vaid neid. Tasapisi hakkab meelde tulema aasta-tagune oskus, ja järjest paremini saame hakkama.

Proovime uuesti 6 esimest tõmmet - nüüd juba nagu päriselt, ja lisaks rütmile ka jõudu lisades. Viimane neljas katsetus on selline, et Mihkel filosofeerib, et rohkem enam ei tohi proovida - liiga hästi tulevat juba välja. Elu olla näidanud, et kui hea on kätte saadud, siis meile rohkemat ei tohi usaldada, rikume ära.

Korda kolm teeme veel ka sedasi, et lisaks 6 starditõmbele Mihkli lugemisel ka 14 jätkuks järele, ja saabki Mihkli hüpotees kinnituse - esimesel korral täitsa hukas, teisel katsetusel peaaegu hukas, ja kolmandal, peale otsa pööramist silla poole, enam vähem, aga mitte väga hea. Läheme koos tõmmates rahulikult silda.

Oli peaaegu et hea treening - 1h30min ja 12km

Niisiis - õhtune jõusaal, kõikide sõudjate armastus ja hirm. Eriti, kui tegu on veel ajapeale ringharjutustega.

Tänane rutiin siis järgmine:

30 minutit jalgratast (13km)

5 harjutust (minu kaaludega kirjeldatud)

Kaldpingil kõhulihased

Sirgete jalgadega kangi tõsted 2x10kg

Sõudjate tõmbeharjutus (kõhuli kõrgel pingil) 2x5kg (raske kang sattus olema)

Jalgade surumine 2x30kg

Tõmme isteasendis 2x20kg

Niimoodi 3 ringi - 1 minut tööd ja teine puhkust

3 ringi järgselt 4 minutit puhkust

Ja uus ring, kus juures viimasel ringil pidi suutma teha vähemalt 2 võrra enam tõmbeid/surumisi, kui eelnevatel

Ja 10 minutit jalgratast lõpetuseks (4km)

Rahulolu andis see, et viimasel ringil suutsin senist sagedust (korduste arv) suurendada harjutuseti 4-10 korda.

Nüüd asjad pessu ja sööma - söögiisu on tulnud tagasi, seegi hea märk!

Sõudjad Sevillas. Volume 8

20.aprill 2012. Reede

Alar  pani kirja:

Tänane sõjaplaan on Mihkli poolt antuna 2x2km võistlustempos, või selle lähedases tempos.

Veele minnes teeme kahekesi läbi kõik harjutused, edasi juba neljakesi tõmmates.

Sinnagi sisse mahuvad järjestikku tõmbamised käed-keha amplituudis, ¼ ja ½ pingiga tõmbed pööramata aeruga, ja edasi juba täispink - vahepeal ka vahelduseks pausiga sõitu.

Niimoodi sõuame end Sevilla kanali stardikohta, kus pöörame otsa finiši poole. Lonks jooki puhkuseks, ja olemegi valmis. Mihkel sõnab veel, et tempoks selline 29-30, enamat pole vaja, ja stardimegi hoo pealt. Ikka 5-ga tempo üles ja lähemegi.

Esimesed kaks minutit püsime Mihkli polt etteantud tempos, ja seda suhteliselt hea koostööga. Tõsi, tempo kipub natuke vajuma, ja siis jääb rohkem aega ka rumalusi teha, kuid saame hoo hoitud.

Kui Mihkel hüüab, et 500m tuldud, siis oleme kella järgi kulutanud ca 1min45sek aega. Kontsentreerime kõik omad meeled ühisele tõmbele, selle lõpule ja rõhutamisele - see aitab kesta ka paadi liikumisel. Ärgitan Read natuke tempot tõstma, mis vahepeal on taandunud 26-le. Saame sageduse paremaks, ka hoog tõuseb natuke.

1km tuldud, alla 4 minuti, aga täpsemalt selle hingamise pealt juba jooksvalt arvutada ei mõista. Ja tegelikult polegi tähtis - oluline on säilitada koostööd, oluline on tõmber hoida ühiselt lõpetatud.

1km500 tuldud, kui hakkab kergelt raskeks minema kõigil - sellest annab märku paadi suurem kaldumine külgedele - kes ei saa aeru vette, kes ei saa veest välja. Samuti kipub tempo kiikuma 26-30-ni - mida parem koostöö seda ühtlasemalt kõrgem tempo ka kestab. Veel on paadil hoogu, Mihkel kõrvalt alustab samuti kannustamist, sellestki on abi nii tõmbe hoidmisel kui ka enesekontrolli parandamisel. Korraks tekib üks väiksemat sorti konn, aga saame kiiresti paadi uuesti liikuma.

Viimased 250 tulen mina küll hambad ristis - õnneks jagub kannatust ja kindlat meelt. Kokku tuleme 2km kuskil 8min45sek - ausalt öeldes arvasin kuluvat enam.

Hingeldame paadi ringi pöörata, ja rahulikult stardi poole tagasi. Kesk tagasiteed kamandab Mihkel meil silmad kinni ning proovime niimoodi jätkata. Ilma suuremate viperusteta.

Teistkorda startimiseks võtame kahel korral hoogu - esimesel ei laabu ühistöö mitte kuidagi. Hoovame tagasi, ja proovime uuesti.

Imeline on see, et teine minek on vähemasti minule oluliselt kergem - esimene 500 möödub märkamatult kiiresti, ja märgatavalt paremas tempos - püsime kindlalt 30 ülal. Ka tõmbed on tugevad, koostöö kannatab kriitikat, s.t. on suhteliselt kontrolli all. Aga alati saab paremini, selles on Mihklil igavesti õigus.

1km tulemiseks vajame seekord jooksva ajana  kuskil 3min40sek - seda ei saa kindlasti mingi märgilise tähendusena võtta, sest jooned on tinglikud, nagu ka ajavõtt.

Edasi jagub koostööd senisel kujul 200m - siis tekivad tempo kõikumised, ja kuna need tulevad väga ootamatult ja äkki, siis sellega kohanemisele kulub päris mitu tõmmet  ennem kui... . Tasakene, kuid saame uuesti Ahti nõudmisel tempo üles, seda järgmiseks 400m - siis tuleb üksik väikene konnakene meid segama. 

Uuesti paneme jalad tööle, ja saame end viimaseks veerandsajaks liikuma. Aga raskelt see tuleb, kuid tuleb.

Seekordseks 2km ajaks tuleb Mihkli sõnutsi natuke enam, aga napilt alla 9min. Mis pole küll teab mis hea, aga abiks ikka. Olgu see kinnituseks, et koostöö säilimisel saame hakkama, kuigi ressurssi, mille arvelt enam kiirust leida, on küllaga.

Sõidame kanali tagumise otsa poole neljakesi ja laia haardega. Terve tee peab Mihkel meile kokkuvõtvat loengut. Kilomeetri pärast kääname suuna silda, jätkates pool teed samas haardes. Viimased tõmbed teeme nagu päris, ja läheme silda.

Kokku olime veel 1h45min ja distantsiks ca 14km

See oli tänaseks, ja ka homseks kõik - edasi proovime puhata, ja puhata nii, et tänane positiivne (NB! See ei ole see, et paati poleks saanud!) jääks keresse kestma ning igaüks saaks enda puudused välja raalitud, et neid siis juba pühapäeval kõrvaldama asuda.

Puhkamiseni kõigile!

Sõudjad Sevilla laagris. Volume 7

Alar Õige pani kirja:

19.aprill 2012, neljapäev

Üllatavalt valju tuulega hommik - lainet puistab sellist 20 cm piki kanalit. Treener Mihkeli sõjaplaan järgmine - teeme hoo pealt minutilised sutsakad maksimaalse koostööga võistlustempos. Ei tee pikalt, aga teeme korrektsete tõmbelõppudega parima koostöö nimel.

Alustame siis oma kolme suure üllatusega päeva.

Kolime veele, teeme alustuseks harjutused paarikaupa, edasi aga proovime uuesti eilset peamurde-ülesannet - neljakesi pööramata labadega ainult kätega tõmmet.

Tea, kas on öö andnud enesesse vaatamisega tulemust, aga täna saame sedavõrd hakkama, et lähes 70 tõmmet suudame paati seiskamata liikumas hoida - edasiminek missugune! Tehes edasi käed-selg pööramata labadega neljakesi, muutub pilt veelgi ilusamaks - vett võetakse pika sirutusega kehast, aerud saadakse välja, paat jääb tasakaalu ning libisema - peaaegu nagu päris!

Võttes veel ¼ pinki abiks, asi ainult paraneb - paadile tekib hoog, pingi napp sõit ei hävita seda, tõuked on üheaegsed ja tõmme lõpetatakse korraga. Veidi kiires tempos see kõik toimub, aga treeningu peasõnum on võetud tõsiselt täitmisele.

Võtame hoopealt pausiga sõidule. Sõuame niiviisi lähes pool kilomeetrit, siis võtame pausi vahelt välja. Järgmine pool kilomeetrit - suurest tahtest tekivad esimesed konnad - aer, mida veest välja ei võeta, jääb vee taha kinni, ja paadisõit takerdub. Väikene loks järjepanu võimendub, kuniks saame maha kapitaalse prohmakaga, millest enam ei välju.

Kerge lonks vett, ja uuesti aerude taha. Teeme paarkümmend tõmmet rahulikus tempos, siis kamandab Mihkel meid esimese tõsise minuti kallale - viie tõmbega sagedus ja hoog üles, ja siis minut täiega minemist. Ausalt - polegi kõige hullem, ainult et vesi lendab aerude tagant niimoodi, et tilgun üle kere. Põrgulikult raske on aeru kätes hoida, aga kestan. Võtame hoo maha, ja proovime rahulikult jätkata. Mihkel peab kaatrist loengut nähtud vigadest, proovime teda kuulata ning teadmiseks võtta.

Imeline on see, et kõrges tempos suudan aeru veest väljavõttu täna palju paremini kontrollida, samuti ka tõmbe kõrgust - see kõik aitab paadi tasakaalule tublisti kaasa.

Läheme uuesti hoo pealt viie tõmbega üles, kerime usinalt ja stardibki järgmine minut. Jaksu, koordinatsiooni ja koostööd on täna märgatavalt enam kui eelmistel päevadel, kuigi vett sajab nüüd mõlemast pardast aerude alt, ja vahet pidamata. Suudame kogu minuti läbida ilma suuremate ikaldusteta, ja saamegi lõpuks loa tõmmata tempo maha. Teeme pausi, proovin enda tilkuvasse kleiti pühkida käsi ja aeru käepidet, aga ega miskit erilist edu seda ei saada.

Läheme edasi, tõmbame end stardijoonele kanalis, ja keerame paadi ringi, kodu poole. Kuulates Mihkli loengut, proovin veelkordselt end kuivatada - see kord on tuul meile tagant, s.t. tõmbelõpud peavad eriti hästi klappima. Praktikas on nii, et vastutuult sõudes annab paat väikesed eksimused enamaltjaolt andeks, tagant tuules aga mitte kunagi.

Hakkame minema, Mihkel provib veel selgitada, et kui ta ütleb "ÜLES" - siis alustame tempo kruvimisega, aga meie eessõudja Rea mõistab, et nüüd juba läkski lahti, ja sumatab järjest kiiremini minema. Ega siis teised maha jääda ei saa - paneme aga Reale järele. Selleks hetkeks, kui Mihkel  ütleb, et nüüd üles, on meil tempoks juba tubli 30. Rea, saanud aru oma veast, jätkab kohusetundlikult tempo tõstmist  - tempomeeter tunnistab juba 38 numbrit. Pole viga, surume siis niimoodi edasi, vaatame mis saab.

Paat püsib ideaalses tasakaalus, suudame kõik sõita pingiga korralikult hüppamata ette, aerud veetaha - ja läks jalgadega. Kolmas, viies, seitsmes tõmme, siis käib korraga ilgem pauk - kohe füüsiliselt kõlab pauk, ja samas sekundis vajub Ahti seljataga aeru all looka - kronsteini tagune diagonaal on pooleks. Täpsemalt küll kõrvast murdunud, aga  see alumiiniumitükk seda pauku siis tegigi. See oli siis esimene üllatus...

Niiviisi - oleme sillast 2 kilomeetri kaugusel, meil on kasutada üks paar aere, mis tähendab seda,  et  naised toovad meid hoolsasti sõudes kodusilda - plotti. See on siis teine üllatus - ainult naiste rammul kulub selleks tiba üle kümne minuti. Leena ja mina hoovame paadi silda, Mihkel, kes on kimanud kaatriga varasemalt ette, aitab meid seda õnnelikult lõpuni teha.

Sellega pole aga hommikupoolsed seiklused veel mitte lõppenud. Mihkel on valmis pannud pukid paadi hoidmiseks, tarime paadi nendele. Ta ise läheb otsima paadiremondi töökojast meha, kes aitaksid üle vaadata purustused. Meie tegeleme niikaua venitustega ja kommenteerime naispoole tublit tegutsemist meie kojuaitamisel.

Siis see järgmine üllatus juhtubki - korraga kerib kuskilt eriti tubli tuuleiili välja, ja võtab paadile alla - Ahti jõuab küll märgata kohe toimuma hakkavat, aga mina ei jõua end ümber pöörata ja ega ma poleks ka tuulest kiirem olnud, et jõuda kukkuvat paati päästma. Paat vajub kolinal külili, kõigub veel korda kaks, ja rahuneb, sest ka tuul on kadunud.

Kiil on kõver nagu kasaka pasun, tüür on viltu nagu paeluss, aga paadi kere ehk korpus on terve. Tõstame ta uuesti pukkidele, põhi taeva pole ja käime millimeeter  haaval kontrolliks paadi korpuse üle. Rohkem kahjustusi pole.

Õnnetul kombel on paaditöökoja seltskond siestal, teadmata kus. Ainus, kelle Mihkel leiab, on sõudebaasi juhataja, kes annab korralduse võtta järgmisteks treeninguteks teine paat. Asumegi meie vana paati dekomplekteerima, saame vahelduseks ka uue ellingu, mis mõeldudki just suurtele paatidele, ja vedime meie vanakese sinna.

Siis tarime järele meie "uue" paadi, ja alustame selle seadistamist. Kui oleme kõik üle käinud, tulevad tont-seda-teab-kust paadimehaanikud, ja vahetavad kõverdunud kiilu, murdunud tüüri ja vahetavad purunenud diagonaalvarda. Meie "vanal" paadil. Mis omakorda tähendab, et komplekteerime uuesti kronsteinid, ja sätime vanakese valmis.

Kõike kokku kulutasime pooleli jäänud trennile 4h30min, seejuures veel olla saime napp 40 min ja 8km.

Vot niiviisi sai läbi meie kuulsusrikas merereis, kui parafraseerida Eesti kinematograafia suurteost.

Pool viis jõusaalis, täna meid veele rohkem ei usaldata.

Jõusaal, 16.30

30 minutit soojenduseks ratast (12km)

Neljast harjutusest koosnev ring:

Jalgade surumine - (40+40(+55))kgx20x8s

Sõudmisplokk - (23+23)kgx20x8s

Ketas küljelt küljele pöördega - 15kgx20x8s

Käte surumine alt üles plokil vk 26x15x8s

Kokku ajas 1h10min

Lõdvestuseks ratast 10min (4km)

Ja ongi tänaseks kõik!

Sõudjad Sevilla laagris. Volume 6

Alar Õige arvab, et ka selliseid päevi peab olema, paraku ...

18.aprill 2012, kolmapäev

Minu halvima, ebaõnnestunuma treeningu kirjeldus...

10.00-ks hiivame end paadi manu, treener otsustab, et vaja paigaldada kõrred - need on nn. eesmärgilised vahendid, mille puutumise korral ettesõidul peaks sõudja saama lisainfot oma tõmbepikkuse kohta.

Tänase treeningu ülesandeks saab olema 3x4min maksimaalsel sagedusel maksimaalse tempoga sõudmist - juba see plaan tekitab väsinud kehas võdinaid.

Alustame paarikaupa tõmbamisi - siin jõuan mina oma kõrrekeseni igakordselt ja vaeva nägemata. Nii pööratud kui ka pööramata labadega. Teeme veel harjutused läbi ka laia haardega - sealgi tundub asi olevat veel kontrolli alla. 

Edasi läheme neljakesi. See on mõnevõrra imeline, et mida suurem on väsimus trenni alguses, seda rohkem ma üritan täispikkusega täisjõuga kesta - täiesti loogika vastane, nii ei saa ju kesta asi, seda enam et kiire sõit on alles ees ootamas. Aga aju ei sekku vist enam mõtlemisse, igatahes suurt tahtmist ma enam alla suruda ei suuda.

Sumame sõudekanali võistlusdistantsi otsapoole, kui treener üritab midagi hoo pealt kõigile teada anda. Mina olen just viis tõmmet ennem seda saanud Leena aerult kolm järjestikust kühvlitäit vett täiega vastu pead, ja ma tõesti ei kuule treeneri poolt lausutavat. Küll aga näen, et Mihkel räägib ja räägib. Panen paadi seisma, et kuulata - see tekitab aga teeneris suurematsorti pahameelt, et korraldusi tuleb täita hoo pealt antuna ja omaksvõetuna. No kuidas seda küll teha, kui vesi kõrvus lainetab, aga argumentatsioon hetkel ei tööta. Käsk ise oli lihtne - hoo pealt 5-e tõmbega sagedus üles, ja siis 20 täispikkuses täisjõus tõmmet ning 5-ga rahulikult maha.

Öeldud, tehtud. Paneme paadi liikuma, kerime korralduse peale hoo üles, ja töötame, töötame 20 korda järjest. See hetk polegi veel väga vigu - aerud ei lohisegi mööda vett, ehk pardad ei kuku maha, pingiga sõit pole raiumine, päris rahulik, aeruga ulatatakse ilusti ette, ja tõmbesse läheb jaksu tahagi. No enam vähem. Libistame end rahulikult üle 0-joone, ja pöörame paadi ringi.

Esimene 4 minutit on tulemas. Veame 10 tõmbega paadi käima, siis kerime hoo ja tempo üles ning lahti see 4 minutit lähebki. Esimene polegi kõige hullem, asjad on peaaegu kontrolli all. Teine minut  - hakkan saama vett nii vasakult (Leena) kui paremalt (Rea), aer muutub peos libedaks, sellest kinnihoidmine võtab suure osa tähelepanust, aga veel jõuan pingiga ette, ilma kiirustamata, ilma hilinemiseta. Ka jõudu suudan aerule rakendada, aga järjest enam hakkan aeru veest välja võttes seda vees pöörama, ning sellega oma parrast maha tooma. Mõneks hetkeks saan tõmbelõpu ilusaks, ja paadi paremini tasakaalu, aga seda mitte kauaks.

Maadlen endaga terve kolmanda minuti - õnneks ei ole veel konnani asi jõudnud. Aga ega vist see hetk kaugel ka pole. Neljanda minuti lõpp tuleb, tuleb ja kohati tundub, et jääbki tulema - igatahes kohale ta mitte jõuda ei taha. Paat laperdab üha enam, järjest rohkem olen raskustes pikkustpidi pingiga sõidul, aga veel ei jäta jonni - kui peab, siis peab ju!

Läbi saab ka neljas minut - kellegi konnaga, aga ega meist keegi saa aru, kellel. Viskan kella pulsimõõtjale - 185. Hingamine aga rahuneb õnneks seekord kiiresti, seega poleks nagu kõige hullem olnud.  Mihkel üritab miskit seletada, aga mitte ei saa vett kõrvast kätte. Pool tarkusest läheb kaduma.

Võtame 4 minutit vahele rahulikult, aga oh imet - ühistöö mitte ei taha tekkida! Isegi rahulikul minekul puudub paadil tasakaal, ega saada tõmbelõppusid kokku.

Siis kamandab Mihkel meid uuesti 5-ga üles ja läheb teine satsakas 4 minutit. Nii nagu sõidukiiruseni jõuame, ei saa ma aeru veest kätte - kiiresti kogun end ja tõmbelõppu rõhutades taastan mingigi tasakaalu, aga märg aer ei anna peos asu - pööramiseks, ja ka tagasipööramiseks tuleb erakordset vaeva näha. Koheselt tekib tõmbe rõhustamisega probleeme, see omakorda teeb tegelikult mitte täispika tõmbe veelgi lühemaks - äsjapandud kõrreni kohe mitte ei küüni.

Vaevade rada saab poole peale, kui tekivad nii ühes kui teises pardas konnad, aga lõpliku seiskumiseni veel ei lähe. Saame veelkord kiiruse üles, neljas minut algab. Proovin endas leida veel koordinatsiooni ja jõudu, aga rabedast rabedam see täna on - kui saan tõmbepikkuse enam-vähem õigeks, jään aeru veest väjavõtmisega hiljaks, kui veest väljavõtmisega hilinene, siis paat minu pardas maas, ja Reakene suures hädas aeru vete pööramisega ja nii edasi. Jääb vast paarkümmend sekundit viimasest minutist, kui tuleb kollektiivne paatiseiskav konn.

Hingeldame pisut, seame suled uuesti sirgu ja liigume rahulikult edasi. Aga paraku rahulik on ainus positiivne saavutus - koostöö hoidmine on vaevalisest vaevalisem. Kuidagimoodi saame puhkamiseks antud 4 minutiga mäele.

Sellest sutsakast viimane nelik - kruvime hoo üles, sagedusega lubati endale seekord armu anda - see jääb sinna 26 juurde. Proovime mõistlikult jõudu rakendades tõmbepikkused samaseks saada, aga väga lootusetu. Lisaks pöördekäele muutuvad ka jalad seekord väga kangeks, rahulolu pakkuvat pole mitte midagist. Kohe mitte ei jõua enam ette sõidetud, ei valeks ajaks, ammugi siis õigeaegselt. Segadust on paraku ka minuväliselt, aga see mitte ei lohuta.

Kuskilt justkui kostuks, et pool on tehtud, aga kindel selles pole. Kuskilt leian jõu endas tõmmet kontrollida, paadi kaldumine rahunebki kümnekonnaks tõmbeks, aga esimene tõsiselt jõuga tehtud tõmme, ja see vähenegi lahustub olematusse. Kuskilt võtab võimust selline rahulolematus, et see kangestab keha täiesti.

Viimast võttes, keset neljandat minuti, ei saa kaks tõmmet järjest aeru veest kätte - pööran liig vara, ja sellega saab see kuulsusetu meresõit läbi. Mihkel on sama lootusetu kui meiegi.

Lonks vett, aerikäepide nii kuivaks kui märja tunke sisse pühitud saab, ja proovime edasi minna paarikaupa. Niiviisi on peaaegu, aga mitte hea. Kuigi märgatavalt parem, kui neljakesi. 

Teinud harjutused läbi, annab Mihkel uue pähkli - pööramise käega ainult aerust hoides tuleb teha kõik liikumised - aer vete, läbi vee, veest välja pööramine, etteviimine, pööramine ja uuesti vette asetamine. Muidugi langeb sagedus, aga saaks elemendid järjest rittagi!. Esimesed 10 tõmmet kulub just järjestuse loomisele, järgmised 25 tulevad nii ja naa välja, siis hakkab käsi järjepanu puisemaks muutuma, kuniks enam mitte veest välja ei saa ja vees pööramine toob kaasa teadupärast nii aeru kui parda uppumise.

Anname ülesande tüdrukutele pureda. Ausalt öeldes tuleb neil märgatavalt loomulikumalt, pingevabamalt välja. Veelkordselt peame meespoolega selle harjutuse läbima - algus on parem, keskpaik lausa rahuldava serva peal, aga lõpp on sama saatusega kui eelmisel ringil.

Läheme silda - olnud veel  1h45min ja sellist rahulolematust ja õnnetust täis kui ei kunagi varem vee peal. Nagu tõesti ei suudaks ega oskaks. Mõtlemise koht. Kuigi põhjus on  teada - senini kogunenud väsimus lõi just nii ja just nüüd välja. Aga kergem sellest ei hakka.

Õhtul vaatame, mis siit veel tulemas võiks olla.

Õhtune, tehnika teening.

Alustame tavapäraselt - pööramata ja pööratud aerud paarikaupa. Mihkel jõuab kaatriga meile lõpuks ähkides järele, vaatame, mis siit lubama hakkab.

Ja juhtuma hakkab järgmist - tehnika alguse juurde. Pööramata labad, ainult käed, ja neljakesi. Mis saaks olla lihtsam, kui võimalikult väheste elementidega sõudmine. Aga tegelikus nii ilus pole - mitte ei saa tõmbelõppusid klappima, seega vajub üks ja teine parras maha, kuna keegi ei saa aeru veest välja. Proovin küll heaga, küll halvaga, s.t. tõmbet kõrgemale tõstes, saaks justkui korral-paaril aeru veest välja vajutada, samakiirelt kaob tasakaal, ja leiame end taas vaevades. Mihkel annab nõu, et ainult ja ainult koos - seda me tegelikult ka teame. Ainus küsimus on, et kuidas?

Proovime uuesti - on tiba parem, mitte küll kvaliteedihüpe, ag parem siiski. Saame oma 50 tõmmet kambas rahmeldatud.

Jätkuks tuleb, nagu arvata võis - pööramata aerud neljakesi ja käed-keha tõmmates. Kuna tõmbepikkus suureneb, siis sellevõrra tasandub ka rütmis olemine. Kuigi paat kaldub päris korralikult, saame siiski päris pikalt koos tehtud. Ja ei peagi salamisi aeru pöörama, et veest välja saaks. Tõmme tuleb lihsalt mõlemas pardas võrselt kõrgelt ja võrdselt lõpetades sooritada. Nii lihtne see ongi! Korraga sattuvad mõlemad vasaku parda aerud vette kapitaalselt takerduma - ja selline konn, mida kogu poolteise aasta jooksul pole me suutnud korraldada. Mihkel vaatab ärevalt kaatrist pealt, et kuhupoole see paat siis lõpuks kaldub - aga läheb õnneks ja meie esimene ümberminek jääb olemata!

Edasi lisame ¼ pinki eelnevatel alustel - neljakesi ja pööramata labad. Seegi annab helgemat pilti, võimalik, et alguses olnud rabedus õhutas ka kere kangeks ja hirmule. Igatahes siit ja edasi on õhtune trenn valdavalt positivne - koostöö on keskmisest parem, mingeid hirmsaid apsakaid ei teki. Lõpuks laseb Mihkel meid minna nn. tavasõudmisele, andes (minu meelest) käsu teha 15 tõmmet sillast edasi, ja siis tulla plotti. Erinevalt minust kuulsid kõik teised, et tõmbeid peaks olema 50 - ilmsesti pole vesi hommikust saati veel päriselt kõrvust lahkunud, sest õhtuses trennis jäime küll napilt, aga kindlalt kuivaks.

Kokku siis 1h20min ja ca 9km.

Selline sai siis kehva algusega päeva keskpärane lõpp olema - igatahes parem keskpärane lõpp, kui sant algus. Vastupidi oleks olnud selgelt halvem.

Sõudjad Sevillas. Volume 5

Et tekiks mingigi ettekujutus, kuidas saavutatakse paadis ühistöö ehk mida kujutab endast parasõudmise treening, selleks annab meie esisõudja Alar Õige põhjalikke ülevaateid treeninglaagrist Sevillas:

16.aprill 2012 - esmaspäev

Karge hommik - tüüpiline 10 kraadi sooja, kui alustame trenniga kell 10.00. Aga õnneks praktiliselt tuuletu, vaikne.

Vedime paadi veele, sätitame valmis. Treener Mihkel teavitab hommikupoolikul eesootavast - trepp 5min-25spm-4 puhkust-3min 27spm - 2 puhkust - 2min 29spm - 1 puhkust - 1min 31spm ja edasi vaatame.

Nagu ikka - soojenduseks kahekaupa pööramata ja pööratud labad, rõhud tõmbe lõppudel ja igaüks töötab individuaalsete probleemkohtadega. Lisaks veel teistki korda läbi, siis veel laia haardega pööramata labadega harjutus. Edasi läheme rahuliku, pika tõmbega neljakesi. Esimese hooga säilib enesekonrolli ca 150 järjestikuseks tõmbeks, siis paneme korraks paadi seisma, väike joogipaus ja edasi. Teise 150-ga jõuame oma trepi alguspunkti - Mihkel loeb veelkordselt sõnad peale, ja lähebki lahti.

Esimesed 5min saame paadi vahvalt liikuma, säilib hea rütm, kõik suudavad lõdvestuda peale tõmmet. Alles kuskil 4-ndal minutil tekivad esimesed väsimusmärgid ja kerge koostöö lagunemine, aga suudame lõpuni aerude taga olla ja ka tegelikult tööd teha. Pulsi saan selle punnimise peale 160-ni, aga kiiresti tuleb maha (õnneks!)

Peale ühtlases rahulikus rütmis vahepuhkust algab järgmine  - 3min 27 tõmmet minutis kestev trepiaste. Üllatuseks hüüab Mihkel peale mõningast tööd, et viimane minut on jäänud, ning tema ergutusel ja utsitamisel möödub seegi täiesti töövõimelisena, koostöös. Täitsa hea märk! Pulss tõuseb 170-ni, aga kannatust veel ei lõhu. Paadil isegi teatud kiiruse märke!

Paar minuti rahunemiseks, ja algab kolmas, 2min aste 29 tõmbega. Imelisel kombel jagub sellel sagedusel meid isegi üle minuti, sellejärgselt tekivad raskused tõmmetevahelisel lõdvestusel, ettesõit muutub saagimiseks, ja ka rütm kipub kaduma. Viimasel paarikümnel sekundil leidub kummaski pardas konni, ja läebki raskeks, väga raskeks. Pulss 175.

Minut eneseleidmiseks, seda pole selgelt piisavalt. Ja lähebki lahti viimane trepiaste - minut täiega sagedusel 31! Esimesed paarkümmend sekundit jagub kõike - koostööd, tõmbelõppu, paadile hoogu. Siis kaob kahe tõmbega absoluutselt kõik - mina enam ette ei jõua, sest paat on juba osaliselt teel liikumisse, proovin veel paari tõmbega saada rütmi sisse, peaaegu juba  õnnestub, aga uuesti vajub kõik sohu - igaüks hoidmas ise rütmi, pole algust, puudub lõpp. Kole väga kole ja vihaleajav - kuidas ei jõua endast üle olla, mis jamps see on? Pulss on 185.

Läheme rahulikult edasi - nagu poleks hetk tagasi olnud laperdamist juhtunudki! Paat liigub, tõmme toimib, igasugune sund ja äsja olnud rapsimine on kadunud! Paat vastab sellele uhke hooga, nagu teada andes, et vägisi ei saa siin midagi! Teeme kanali otsa paarikaupa, pöörame otsa ringi ja sätitame end tagasi minema. 

Teeme läbi veelkordselt harjutused laia haardega, proovin iseenda jaoks kinnisilmi sõudmist ja paaditunnetust - täitsa on kohe! Kuigi 50 tõmbe lõpus läheb esimest korda raskeks. Algul ei mõistagi, milles asi, alles vahetuse järgselt tunnen, et süda teeb mingi lisalöögi ja mitte ei taha rütmi tagasi kolida. Lõpuks siiski rahuneb, aga tegelikult jõudu sealt alates enam keres pole, või kui ka on  - siis rakendada päriselt ei suuda seda.

Läheme neljakesi tõmmates uuele ringile (küll oleks tahtnud plotile!). Ilma pingestamata liigub paat rahulikult ja isegi kiiresti, kõik suudavad ennast kahe tõmbe vahel lõdvestada. Päris vahva on liikuda sellisel 22 tõmbesel sagedusel. Väikeseid väsimuse märke juba on - isegi ei saa mitte alati aeru tõmbe alguseks ilusti pööratult vette, selle tulemusena saab seljatagune Ahti ilmsesti paraja lahmaka kanalivett omale keresse. Minagi saan Leena käest nii et küll, märga käepidet ei taha väsimakippuv käsi enam õieti hoida, vasakule asub parem abiks, ja selle tulemusena kipub pöörde käsi mitte leidma aega lõdvestumiseks, ja kisub tasapisi krampi. Taaskord annab pumbake endast märku, aga leiab kiiresti õige rütmi.

Stardikohal pöörame otsa kodu poole, treener Mihkel jagab ülesande - 3min+2minpuhkust+2min+1min puhkust+1minut täiega. Nii - pole aga miskit parata, peab aga jälle minema. Kerime paadile hoo üles, ja siis tuleb käsk - aeg läks. Kolme tõmbega sageduseni 27, ja Mihkli utsitamisel kestame 2 minutit päris vahvalt, siis tekib kerge kangestumine, ja kohemaid kaob ühistöö ja lõdvestumine. Viimane minut on vaevade rada, aga läbi ta saab. Vaid üks konn. Pulss püsib imeliselt madal - 145, kuigi tegelikult panustasin päris vahvalt, ja lõpuni.

Kaks minutit puhkust saab ootamatult kiiresti läbi - uuesti kerime paadile hoo sisse, ja Mihkli käsul kolme tõmbega sageduseni 29. Vaevalt pool minutit saame paadil hoogu hoitud, siis kaob koostöö, rütm, tulevad konnad ühes ja teises pardas, pingiga rünnatakse ette niimoodi, et kui see oleks kere külge kleebitud, siis ilmsesti oleksime kõik Real kaksiratsi seljas - nihuke töötegemine käib, et anna olla - nagu kogu aeg paneks paati alles liikuma. Mina ei saa praktiliselt ette sõidetud, ei saagi aru, kas olen nii lootusetult hiljaks jäänud (Rea järgi nagu ei oleks) või mis, aga vaevalt pool pinki saan tõmbesse pandud!. Jube jõuetu, praktiliselt jaksu polegi. Pulsikell tundub valetavat - vaid 150! Midagi on valesti, aga mis?

Minut puhkust kulub ainult hingamise taastamiseks, enamat sellega mina vähemasti ei jõua. Ja algabki viimane katseminut, vaatame mis saab!

Paraku midagi head ei saagi - ühistööd jagub 20 sekundiks, siis võitlevad kõik vaid iseenda nimel - täiesti mõistetavalt, sest koosööd lihsalt pole ollagi. Jube raiumine ja rahmimine, ja kahjuks ilma igasugu tulemuseta.  Paar aeru kinnijäämist vaid võimendavad seda kõike. Aga selgelt on kõik andnud endast viimase, nüüd on endasse vaatamise koht, et saada aru, milline on igaühe võimalus endapoolset panust parandada. Proovime edasi minna ühiselt ja rahulikult, paar minutit seda suudan mina kaasa teha, siis kipub magu ennast üles tungima panna. Palun treenerilt alandlikult luba paat silda tüürida, ehk annab maapeal olemisele asu.

Annabki - kui olen end paadist sillale vedanud, jalad taeva poole tõstnud ja niimoodi minutit kolm vedelenud. Sätin puujala joonele, ajan end püsti, ja tasapisi läheb olemine selgemaks ning paremaks. Paadi saame ellingusse, ja juba tunnengi end paremini, lausa väga hästi. Hommik kestis 1h45, distants kokku ca 11km. Ehk õnnestub õhtuseks end välja puhata. 

Õhtune, seekord teises ajaplaanis treening. Nimelt algus pool tunnikest varasem. Keskendume tehnikale, nii paarikaupa sõites, kui ka neljakesi. Teinud läbi paariti pööramata ning pööratud labadega sõidud (50 kaupa), teeme seekord koos, neljakesi laia haardega sõudmist. Algus on kobav ning kartlik, aga tasakesi kerime hoo ja enesekindluse üles. Nagu ikka on suurim vaenlane ja vastaline meie endi sees - kui saame igaüks paika oma liikumised, suudame rõhutada tõmbeid ja teha üheskoos lõpud, siis polegi väga vigu. Aga eks vahel kipub ikkagi tekkima loks, ja siis on sahmerdamist palju.

Jägrmiseks läheme hoo pealt üle neljakesi tavahoidega sõidule. Uskumatu, aga tehnika koospüsimine on päris kestev. Täpsemalt sinnamaani, kui keegi meist alustab mingi ootamatu muudatusega. Kes, ei suudagi meenutada - see võisin kergesti olla minagi.

Paneme paadi seisma - nüüd tuleb pausiga sõit. See tähendab, et peale tõmmet toimub selgelt väljapeetud paus, millele peaks järgnema vaikne ettesõit, ja siis juba korralikult väljapeetud tõmme. Taaskord algus mõneti ebalev, aga viiendast tõmbest saavutame koostöö, tekivad tõmbelõpud (tegelikult vastupidi, läbi rõhutatud tõmbelõpu tekib koostöö!) ja siis läheb tervelt poolteist kilomeetrit päris hästi. Vahepeal annab Mihkel käsu lisaks ka kõigil silmad sulgeda ja keskenduda ainult paadi tunnetusele ja iseenda tegemistele - ja imede ime - paadi liikumine säilib, rütm on hea, keegi ei alusta varem liikumist, lõpud püsivad koos. Ja niimoodi lausa 60 tõmmet järjepanu.

Saame kaatrist korralduse avada silmad (kellele see abiks on) ja minna lisaks üle pausiga sõidult pausita sõidule. Seegi annab seekord olla, kuigi taas - algus on väga kobav ja loksuga. Siiski saame koostöö toimima, kuigi mitte kõige paremini.

Järgmise harjutusena peame sõidu pealt tõstma sageduse viie tõmbega 30-ni (see on juba suhteliselt võistlustempo sarnane), tegema siis sellelt hoolt peame tegema 15 maksimaalse jõuga tõmmet. Mihkel möirgab kaatrist koostööd nõuda, see igatahes aitab sünkroniseerida tegemisi. Tempo saame suurte valudeta üles, esimesed kümme tõmmet ka ligilähedaselt maksimaalset, aga siis tekib korraga seisak koostöös, ja sellega raugeb märgatavalt ka paadi hoog. Mihkel avaldab arvamust, et kõik peale tõmmete olid olemas - natuke mõru maitse, aga paraku tuleb tunnistada, et võis sedamoodi välja näha küll. Kuigi tegelikult sikutasin täiega - niipalju, kui lähes kaks kilomeetrit järjest tulnud keres tallel veel sattus olema. Aga eks ta napiks jäi.

Proovime veelkord rahulikult jätkata, kuniks jõuame kanali stardikohta - seal pöörame paadi kodupoole ringi.

Iseloomulik on see, et praktiliselt iga kord peale väiksemat joogipausi saame paadi kergelt liikuma ja suudame koostöös hoo  ülesse saada (sõltumata arendatavast tempost). Ja siis sadakond tõmmet hiljem tekib mingi kangestumine, ja koostöö laguneb. Vanameister Jüri Jaansoni poolt kunagi meile loetud loeng - sõudmine on nauding ja puhkus - omandab tõekriteeriumi jooned. Täpselt niikaua meie paat liigubki mõnuga, kuniks kere tükiks kätte ei kisu.

Pole midagi - jätkame üheskoos, ja taaskord tekitab Mihkel furoori oma korraldusega saada 5 tõmbega sagedus üles, ja proovme seda siis lõpetamiskorralduseni hoida. Läheb käima - kerime sageduse taaskord 30 peale, ehk isegi üle ja jalad taha, tõmbelõpp teravaks, nii see käibli. Mihkel seekord rütmi nign kordasid ei loe, alles hiljem hakkan mõistma, et 15 saab sujuvalt 25 - ta ei saanudki lugeda, sest siis oleks ta vahele jäänud. Lõpuks saabub kauaoodatud korraldus maha võtta, see tähendab et jätkame vaiksemal tempol ja tõmbel liikumist. Ja nagu needus - koheselt laguneb koostöö, paneme paadi lausa seisma, et taastada hingamine ning võtta lonks vett juua.

Sõidame niimoodi pea kanali otsa tagasi, vaid vahepeal, peale kollektiivset konna, peatame paadi ning alustame uuesti.

Kanali otsast tuleme tagasi korraks ka paarikaupa sõites pööramata labaga, siis aga neljakesi ja laia haardega aeruhoidmisega. Viimased 50 tõmmet teeme juba tavaasendis, ja tegelikult mitte väga heas koostöös kulgenud treening saab sellise tubli koolipoisi kolmese hinde, paraku ei enamat.

Sildumise järgselt areneb intellektuaalne vestlus teemal: kes on eessõudja - kas see, kes on paadis kõige sabapoolsemas otsas, ehk siis Rea, või igale sõudjale on eessõudjaks tema ees olev tegija. Õnneks saabub Mihkel, kes olukorra üheselt lahendab - kes saab kinnitust ja kellele saabub selgus, et paadis on siiski vaid üks eessõudja, ja see on meie vahva Rea.

1h20 sõudmist ja kilomeetreid ca 10, käed jäid ellu ja hullemaks pole mitte läinud, midagi positiivset siin Päikese all. Vaatame, kas öö annab seekord magada - rutiin murrab ja mingid seosetud unenäokatked kipuvad vähemasti minul vahepeal uneühtlust katkestama.

17.aprill 2012  teisipäev

Hommikusel rivistusel andis treener Mihkel teada, et täna saab olema vaid üks ja väga tõsine treening - 2x20 minutit järjepanu, lisaks harjutused.

Mis vaja, see vaja  - võtame plaani. Kuigi tegelikult on lihased päris väsinud ja sellist alguspäevade traksisolekut väga pole. Aga või sellest hoolida annab.

Alustame siis paarikaupa minekut, pööramata, pööratud, lai haare ja tavalisena uuesti. Siis veame neljakesi, läheme sellise rahuliku tempoga - 20-22, sinna vahele see mahub. Proovime ka kinnisilmi minekut, pean tunnistama, et see on mulle isiklikult täitsa meeldima hakanud. Mitte pimedate paadikaaslaste oludega süvitsi tutvumiseks - treening on ju vaid väga väikene osa elust kui  tervikust, vaid justament tehnika ja koostöö kogemiseks. Mihkli väitel  tegevat nii ka normaalsõudjad, samal eesmärgil.

Igatahes oleme märkamatult jõudnud kanali stardijoonele, pöörame paadi ringi, lonks vett - ja läheb lahti. 20 minutit minemist. Esimesed 5 pole vigugi - tehnika on olemas, etteruttamist pole, tõmbelõpud hindele 4. Tempo püsib stabiilne, selline 20 pauku minutis. Paadi kiiruse kohta on midagi võimatu arvata, kui siis seda, et 1km joonele jõuame kuskil 4,5min. Pulss minul seal 145 juures, võimaldab hingata ja olla.

Järgmised 5 minutit ei muuda midagi, peale selle, et tõmbelõppudesse tekib vahel kerge lõtk - muid üllatusi ja lagunemismärke pole. Oleme jõudnud 2km joonele, seda parasjagu 10-nda minuti keskpaigaks.

Aga kergeid väsimuse märke siiski on õhus - mina ei saa paadi tõmbe-eelsel kaldumisel  paaril järjestikusel korral aeru korralikult veetaha, see omakorda sunnib komistama vastasparrast ja esimene konnapoeg on päral. Tõmbame uuesti paadi käima, ja järgmised paar minutit on eksimustevabad. See kolmas viisminut tundub lõputu, mitte ei taha otsa saada. Sõidan juba kümnbendat minutit kinnisilmi, see annab natuke asu kestvale teiste jälgimisele ja võimaldab kontsentreeruda enda tegemistele. Isegi jaksan rõhutada veel tõmbelõppusid, aga kaua? Seni suuremate komistusteta. Suure Jüri nõuanne - sõudmine, see on lõputu lõdvestumine, kordab ennast mehaanilise robot-luuletusena järjest, ja järjest, ja järjest...

Nii see paraku ei jää - paadi külgsuunaline kaldumine paremasse pardasse tõmbe eelselt järjest süveneb viimasel viiel minutil - eks kõik on väsinud, mis omakorda hakkab pikapeale minul vähemasti tublisti käsivarde ja randmesse väsimust raiuma. Mihkel küll proovib kaatrist olukorda kontrolli alla suunata, vahel see jõuabki veel väsimuse foonilt pärale, aga kestvus on mitte pikem kui minut. Õnneks saab kanal lihtviisiliselt otsa, õnneks.

Esimesed 19min30sek said sellega lõpuni tehtud. Enesetunne on oluliselt parem kui eile, kuigi kaugel heast. Paat otsapidi ringi, ja vaheharjutustega tagasi alguspunkti poole. Alul kahekaupa, edaspidi neljakesi minnes. Jalad muutuvad järjest raskemaks, ka käed on nagu betoonist tehtud - tuimad. Tiba julgen piiluda peopesadesse, aga need on seni vahvalt vastu pidanud. Tõmbame rahulikult plotist mööda, järgmisele ringile. Tempo ei lange oluliselt, aga tõmmetes on märgatavalt vähem rammu. Õnneks püsivad kõik rütmis, proovin seda mäletada ka järgmisel 20min lõigul.

Nii, nina uuesti rajale, veelkord lonks vett - ja läheb uuesti lahti.

Seekord on asi heast juba kaugemal - tuleb tunnistada, et kuskil 80-90 tõmbe tagant tulevad olukorrad, kus aeru kas ei saada vette või veest välja. Ja paraku järjest enam mitmekaupa. Esimesed 2 km tuleme küll ajas kiiremini - 9 minutiga päral, aga sõudmise lust ja koostööst on asi päris kaugel. Seekordne tempo on isegi 2 tõmmet väiksem, ilmsesti see lubabki jätkata vähima vealisusega.

13-nes minut algab minu jaoks vähemasti 3 korda - ei tea kuidas ma seda tempomeetrit vaatan. Ilmsesti mängib rolli ka akumuleerunud väsimus, mis tahtmistpidi juba ammu ütleb, et peaksime kohe-kohe lõpul olema. Aga kahjuks tegelikus on teine - minna on veel pea 5 minutit. Meenub kelguhoki meeskonna kapteni arvamuseavaldus kesktalvest, kus ergomeetritel hokipoistele aeroobset kestvust kogusime - see sõudmine on üks kurradima nuri tegevus, muudkui sõua ja sõua - selleks on küll täiesti olematu suurusega aju vaja, et seda tundide kaupa kannatada. Ja nii me tegime sellised 50 minutit treeninguid. Tänasel kahte tundi ületaval treeningul tundus, et hakkan tasapisi mõistma, mida Kaido toona silmas pidas.

Need viimased minutid venivad tõmme tõmbe järel, ja see kuradi kell ei liigu mitte üks teps - peab vist minema patareisid kontrollima. Paat liigub järjest vaevalisemalt, loks on nii tõmbes kui ka füüsiliselt paadis. Tempo kipub tasakesi tõusma sinna 24 juurde, et siis taaskord langeda 22-ni. Niimoodi kiigadi-kaagadi meie kannatusterada siiski lõpeb. No ei jätnud erilist enesetunnet alles.

Kuid seegi pole veel kõik - kupatame paarikaupa harjutusi tehes silla poole, kui teener leiab selle õige nõksu ja nõrga koha üles. Nimelt saame ülesande teha viimane jupp sillani neljakesi pööramata labaga sõudmist. Püha müristus - meil õnnestub kokku ehk teha mingid 50 tõmmet ülepea, sellest sõudmise moodi vaevalised 10 - mitte ei saa aerusid kätte, mitte ei saa neid vette. Täiesti masendav - me ei olegi suutelised paati niipalju valitsema, et seda küll keerulist, aga siiski täiesti mõeldavat harjutust mingigi eduga ellu viia. Mihkel peab meile manitsuskõne - kui ei suuda tõmbelõppusid koos teha, siis ei saagi paati tasakaalu panna, ja järgmisest tõmbest tõmmet ei olegi loota. Nagu me ise seda ei teaks, just niimoodi see ongi.

Ehk kannatab homme, peale väljapuhkamist uuesti proovida ja otsida - tänase lõpetame siiski pööratud labadega sildumisega. Kokku olime veel 2h25 minutit ja distantsiks oletatavad 18km.

Nüüd väsimust kerest kõrvaldama.

Sõudjad Sevilla laagris. Volume 4

Alar kirjutas meile nii:


13.aprill 2012, reede

Vot selline pahaendeline kuupäev - muidugist neile, kel eneseusku vähe ning vaja miskit, mille kaela saab asju ajada. Spordirahva kohta see ei saa käia, siin tegutsetakse eesmärgikindlalt ja jaksuga.

Treener Mihkel vaatas hommikul käsi ja tegi otsuse - uued sõudmistehnikat toetavad ning parandavad harjutused veel, ilma aerulabasid pööramata. Mõeldud, tehtud - paat  veele ja lähebki lahti - kahekaupa tuttavad harjutused - käed, käed-selg, ¼ - ½ - täispink. Kahel korral läbi 50 tõmbe kaupa. 

Siis tulevad uudised meite jaoks - mis asi see aeruhoid laia käevahega veel on? Ei midagi muud, kui et käsi, mis muidu tegeleb sõudmisel aeru pööramisega, asetatakse käepidemest 35cm tulli poole. Selle tulemusena tuleb aeru asetamine vette, tõmme läbi vee ning veest väljavõtt teha kõik ühe, nn. välimise käega. 

Pean tunnistama, et väga vahva harjutus - mina, parema parda mees, teengi kõike seda, mida muidu kahe käega, puhtalt ühega. Muidugi peab kontsentreeruma oma tegemistele väga hoolikalt. Saangi korra vahepeal treenerilt nuhelda, et tasahilju olen kätt hakanud välimisele lähemale tooma - ära nägi selle! Ei saa siin petta kedagi, kõige vähem iseennast. 

Kui oleme paaril korral sedasi oma tõmbehulga sooritanud, saame järgnevaks harjutuseks taas tavalise käteasendiga sõudmise - ja ime küll, tõmme joonistubki pikemalt, kehaga suudetakse ilusasti sõita aerule oma pardasse järele. Toimib küll, isegi parapaadis toimib!

Järgmine harjutus on aga koordinatsiooni tipp. Nimelt tuleb teha liikuvas paadis, pööramata aerulabaga enne tõmmet 3 aeru vettekastmist, selleks et treeneri sõnul suudaksime väga lõdvestunult üheaegse tõmbe sooritada. Tegelikkus kipub alguses olema tükkis vastupidine - selle kolme aerusukeldamise tulemusena kipub kere minema kangeks, aer kipub peos pöörduma, jalg tahab ära surra ja kuidagi ei jõua oodata ära seda neljandat - jõuga paadi liikumisse tehtavat tööliigutust. Meespool proovib korda kümme - siis peab treener Mihkel sütitava loengu tehnilistest ebakohtadest, juhib tähelepanu vajakajäämistele, õlgadega aeru vettesumamisele - pole miskit, proovime uuesti. Esimese tõmbega paat liikvele, siis need kolm aeruvibutust ja neljas tubli tõmme. Arglikult, aga hakkab tulema. Mihkel suunab jooksvalt kõrvalt tähelepanu elemendi osadele, mis vajaksid korrastamist, ja nii me siis sahmime seal. Kuigi ausalt - tasapisi hakkab siiski tulema, aga väga vaevaliselt. Kuid siiski tuleb. 

Naispoolel nii hästi ei suju - samad hädad, mis meilgi - kangestumine, õlgadega aeru veeskamine, aga lisaks ka kordade arvu tuvastamisel tekkivad segadused annavad lõpuks siiski põhjust minna sammuke tagasi - teeme kanali otsani kahekaupa tööd.

Tagasiteel viiakse meid kõiki nägemispuudega sõudjate algsituatsiooni - viie tõmbega paat liikvele ja siis edasi  suletud silmil, ainult puhta tunnetusega. Ja uskumatu - kogudes kogu tähelepanu veel allesolevatele meeltele - tasakaal, rütmitunne, kuulmine - liigub paat vahvasti ja selline teravdatud tähelepanu ei lase koostööl kaduda. Tõmmates 5 viimast tõmmet vahetuses taas avatud silmadega, tekib siinkohal esimestel tõmmetel  kerge koostöökadu. Aga kogemusena vahva. Naiskad teevad sama - kuigi muutus on suur vaid Leenale, sest Rea on selles situatsioonis kogu aeg, nii veel kui maal!

Kordame seda veelkordselt mõlemad paarid, ja olemegi tänase veetreeninguga saanud ühele poole - 1h30min ja ca 8 km. Ja mis kõige tähtsam -  peopesade olukord ei muutunud kraadigi halvemaks - tõsi, ka mitte paremaks.

Et treeningmaht saaks vastu eesootavat puhkepäeva vastav, veedame tunnikese ja pealegi veel jõusaalis, tehes plokkmasinatel kahte meie põhiharjutust - jalgade surumist (või neile, kes saavad hüpata, siis vastavalt seda) 10 seeriat 20 kaupa ja sõudmisplokil seljale tõmbed, samas arvus. Jagub jaksu ja jonni, kulub aega ja vaeva, aga tehtud nad saavad. Mina asendan sõudmisploki seljalihaste plokiga, ikka selleks et käsi säästa.

Lisaks venitused ja painutused, ja läbi ta ongi - kella 13.30 saab tuppa ja pesema. Aga jaks on ometi otsas, seda tänasest keskmisest intensiivsusest hoolimata. Isegi süüa ei tahaks, aga paraku ennem puhkust taastumiseks peab - siingi tuleb endale rakendada sundi, justkui trennis. Kas pole naljakas?

Uuesti juba pühapäeval - kas hommik või õhtu või hommik ja õhtu, teab vaid Mihkel Klementsov. Ta on nagu mustlane - arvab käte pealt!

15.aprill 2012, pühapäev

No nii, läbi see puhkepäev siis saigi. Ei jõua treeneritarkust ära kiita - kõik asjaolud on positiivsetena kokku langenud - kanali olid ummistanud veemoto (s.t. skuutrid ja jetid) sportlased, seda tarvitada poleks saanudki, ja ei saa ka pühapäevasel hommikul. Lisaks rependuvad käed ja päeva naelaks - kerget kevadvihma pakkuv tuuline päev. Nii et plaanitud puhkus on alati parem kui sunnitud olek.

Hommiku võtsime tõeliselt vabalt - proovisin aru saada sellest Jetimotost. Vaatasin ca tunnikese, ja ausalt - külm ja udune ilma ajas lõpuks tuppa tagasi. Sõime lõuna ning pealelõunal võtsime ette kultuur-meelelahutusliku linnareisi, käies kaemas ajalolist Alcazari lossi, kus ajalugu ja ehitusimet laiumas mitmel hektaril. 

Ja päeva lõpetas Härjavõitlus Sevillas - ehtsad toreadoorid, matadoorid, pikadoorid ja kes kõk veel tegelemas järjepanu kolme eesvõitleja vedamisel kuue pulli (suurim loom oli 525kg) elu lõpetamisega. Kui esimene etteaste kulus mul vähemate videokatkendite ülesvõtmisele, teise juures proovisin aru saada ettenduse üksikasjadest, kolmandaga sain kinnituse, et olen aru saanud ja ilmsesti detailideni, siis viimase kolme looma juures hakkas peanupp ära arvama, miks selline kultuuriosa võiks olla tekkinud ja elus püsinud. 

Ega ma mingid ilmaavastust teha ei suutnud, iseendale proovisin selgitada, et ju see oli selle mehe ameti vähesekski mitmekesistamiseks mõeldud, kes kunagistele karjakasvatajatele pidi niinimetatud loomatapja rolli täitma. Ilmsesti olukorras, kus suurte karjade pidajad palkasid loomi tapma spetsialiseerunud mehed, tekkisid nende meeste päädes samad hädad kui tänapäevastelgi tapamaja timukatel - ainult suskad ja suskad. Varsti midagi muud enam ei mõistagi, ja ühel hetkel polegi vahet, keda suskad - on see loom ehk inimene. Võib-olla selle pärast selline rituaal ja kohatiselt tunduv barbaarsus. Ehk on see kõk sellepärast nii, midagi targemat mulle paraku pähe ei tulnud, et seda endale selgitada. 

Lõpuks tulime kolme meespoole esindajaga pea kiirkõnnil tagasi hotelli, läbides ca 4 km vahemaa tubli 35 minutiga - ainult selleks, et end õhtusöögist mitte ilma jätta. Peaaegu oleks õnnestunud, aga õnneks siiski mitte!

Aga pühapäeva juurde tagasi. Hommik, mis kanalil veel suhteliselt lärmakas ning vahune on, möödub jalgaratast vändates soojendusega jõusaalis. Treener Mihkel on leiutanud uusi, täiustatud meetodeid meie kehaliseks harimiseks - viiest harjutusest koosnev ringrežiim! Skeemiks siis 1 minut tööd, teine minut puhkuseks ja uue harjutuse ettevalmistamiseks. Ja niimoodi siis viie harjutusega kolm ringi - siia vahele 4 minutit rahunemiseks, ja uuesti kolm kihti läbi tallata.

Harjutusteks olid siis (minule osakslangenud järjekord, igaüks tegi ühe elemendi jagu viitega, et vahendeid jaguks): 

Kahel pingil kettaga hüpped  üles (ketas esimene kiht 20kg, teisel võtsin 15kg tükiga)

Istudes 10kg kettaga kehapöörded

Kaldpingil ülakeha tõsted, jalad tugede vahel toetatud

Sirgete jalgadega 20+20kg kangi seljatõsted (teisel ringil 10+10)

Lõuatõmbamine plokkmasina abiga

Esimene ja teine ring ei olnud ennastületavad, aga tasapisi ajas pulssi järjest enam üles - kolmas ring oli juba tõsine maadlus iseenda moraaliga - kumb siis iseloomult peale jääb - ise või loom? Neljaminutiline puhkus andis parasjagu niipalju asu, et hingamise ja südamerütmi saad enam-vähem joonele - ja uuesti!

Positiivne asja juures oli see, et ringharjutus lõpuks läbi sai. Kuigi polnudki nagu midagi, siis jalad võttis tublisti pehmeks, viimastel lõuatõmbamistel  oskasin käed valesti ennast hoidma panna, mis lihtviisiliselt tähendas päeva jagu ravitud peopesa nahale tõsise katsumuse osakssaamist - aga õnneks ei sattunud midagi halba lisanduma!

Peale puhkepäevalist treeningut aga söögiisu kohe mitte ei ole - nokkisin ettevõetud portsjoni kuidagi endale sisse, tehes nägu, et väga tahan. Ainult ise ei jäänud uskuma. Vaatame, mis õhtune vesi lubab!

Tehtud siis seegi - käisime veel. Eks hirm ja teadmatus tegid olukorra ärevaks - mis saab kätega.

Ilm oli tublilt tuuline - minnes kanali lõpu, oli tuul sirgelt vastu sellise 30cm lainega - puhus pidevalt ja kannatlikult. Sama kannatlikult proovisime meie teha läbi kahekaupa täispingiga harjutused pööramata labaga. Peaaegu, et õnnestus. Peaaegu seeläbi, et päris andis kohe vastutuules aeru etteasendisse viia. Ja siis tekibki selline ebaühtlane tõmbepikkus, koos mittesamaaegse tõmbelõpuga. Aga tehtud see sai. Taaskord vedasime nn. laia haardega aeru, sellejärgselt tavaasendis, et isegi saaksime veenduda tekkinud muutusest. Muutus- ja positiivne - täiesti olemas.

Järgmisena korraldas treener Mihkel seni kogematu meile - nimelt pandi paariti tõmbama eessõudja Rea ning Ahti, seejärel Leena ja Alar - harjutuse mõte oli leida meie väga erinevate tõmbetugevuste ning rütmide uus enesekontroll. Algus oli vägagi kontrolliv ja tagasihoidlik, aga teist ringi pidi läbiminnes tekkis oluliselt parem paarilise tunnetus (tõsi, see on minu pingilt tunnetatuna, võimalik, et eksisteerivad ka teised arvamused). Järgmisena algpaarilistega kinnisilmi tõmbed - taas enesekontrolli arendamiseks.

Niiviisi oleme tulnud praktiliselt läbi linna - teise vana silla eel pöörame paadi nina taas kodu poole. Ja siis läheb lahti - sõudmine neljakesi pööratud aeruga - käte proovilepanek.

Esimesed 100 tõmmet on väga vähese koostööga - kuigi paat liigub, on kõigil tegemist aerude veetaha saamisega, samuti tõmmete algused ja lõpud on väga juhuslikud. Aga tasapisi olukord paraneb, tekivad ühised tõmbelõpud, paat saab sisse hoo, meie ei kiirusta pingiga seda inertsi lammutama - polegi väga viga. Seda sõltumata sellest, et taganttuulest on saanud külgtuul - seegi võimendab üles koostöö loksud, ei lase ühe parda aerusid samaaegselt vette panna ega sealt välja võtta.

Peame väikese vahe - minu hirm käte pärast koos koguneva väsimusega teeb käte õige asetuse aerul peale veest väljavõttu valeks. Selle tulemusena taas kisub parem, aerupoolne pöördekäsi krampi. Kiire massaaž, ja jätkame sõitu neljakesi tõmmates. Nagu ikka, on esimesed 40 tõmmet päris vahvad, paadil jätkub hoogu, koostöö sujub kenasti. Niimoodi sikutame üle 150 tõmbe järjest, siis kipub väsimusest aer kellelgi veetaha kinni jääma - kapitaalne konn!

Võtame korraks veel väikese pausi, ja siis ühe hooga silda. Kokku veel 1h30minutit, ja pikkustpidi ca 10 km

Käed jäid ellu, hommikuse jõusaali järelmina on selg tiba hellakene - paadi kättesaamisega tuletab ennast pahasti meelde. Venitused, ja päris korralikult annavad ehk võimaluse olla homseks paremini valmis - peonahkadele ööseks kreemi peale, sain ka paar mõtet, kuidas homseks paremini teipida. Teibikulu on küll uskumatult kõrge, aga paraku on see ainuke võimalus juhatada käed laagri lõpuni välja.

Sõudjad Sevilla laagris. Volume 3

Alar Õige annab teada:

11.aprill 2012 - hommik nagu siin tavaliselt - päikseline, aga kargevõitu. Päeva kulgedes annab soe endast tublimat märku, aga 10:00 veele trügides on temperatuur kuskil 16 kraadi piires (veelt tulles 20 kandis). Seega just paras põhjamaa inimesele kehalise koormuse kandmiseks.

Enne veele minekut on meespoole toas avatud meditsiinipunkt haavade plaasterdamiseks ja teipimiseks - Reast on tegelikult kahju, aga märgid näitavad paranemist. Nii ka minul.

Treener Mihkli abiga sätime natuke paati, ja lähebki sõiduks. Hakatuseks 2x pööramata labaga kahekaupa 50 tõmmet, siis sama pööratud labaga - et tuleks meelde, et saaks eileõhtused avastused praktikas kontrollitud. Muuseas - ongi nii, et ettesõidul jõuvalmidus on parem, kui nn. aerupoolne pööramise käsi kergelt küünarnukist kõverdada ennem aeru vette panemist - saabki kindlama käega tõsisema tõmbe sooritada.

Siit edasi läheme neljakesi koos tõmmates Sevilla kanali stardikohta, ja ees ootamas tänase hommiku kaks katsumust - 2x12 minutit koostööd kuskil 24 tempoga. Loomulikult rõhuga parimale võimalikule koostööle, selle leidmisele.

Lähebki lahti. Esimesed kolm minutit pole vigagi - tõmbel tundub olevat pikkust, tõmbesse suudame panna jalgadega jõudu, ei liigselt palju ja mitte segavalt vähe. Ka koostööl on jumet - kuigi 40 tõmbe järgi kaob korraks vajalik koostöö kindlus, leiame selle kiiresti uuesti üles, saame paadi liikuma. Kümnendaks minutiks saab enesekontroll otsa - tekkivad meile omased pingiga ettekihutamised, ei saa samaaegselt aerusid veetaha ega veest kätte, loksumine muudab kannatused veelgi suuremateks. Viimaks saab see ring tehtud, peale kerget eneseleidmist, jätkame tagasisõitu teisele ringile. Ja nagu ikka, lõdvestunult ja rahulikult asja võttes on paadi hoog märgatavalt parem ja suurem. Tõsi, enne alguspunkti tagasijõudmist kisub minul vähemasti aeru pööramise käsi kangeks ja krampi - kanalis olev vesi, mille temperatuur seal kuskil 16 kraadi manu, aitab leida leevendust. 

Oleme suureks huviobjektiks samal kanalil tunnitrammile - laevale, mis tarib turiste mööda Sevilla südant, lohutades neid muusika ja muu maise meeleheaga. Igatahes on meiepoolne parras fotohuvilisi täis, kes filmilindile ei halasta ja klõpsitakse murdu.

Pole midagi, käsi kuivaks, mõned ärapööranud teibid sõrmedelt minema, paat kanali stardijoonel ninaga finiši poole, ja lähebki lahti - uuesti 12 minutit kannatust ja vaeva. Võrreldes esimese ringiga on teine tegelikult märkimisväärselt tulemuslikum - ühist tõmmet jätkub rahulikul meelel esimesed 7 minutit, siis tekivad esmased väsimusest kantud ilmingud, et ei saa aeru kätte veest tõmbe lõpul, jõutakse mõnevõrra varakult ette, aga siiski suudetakse taastada ühine rütm kiiresti. Mihkli ergutusel ja koordineerimisel suudame isegi viimased kaks minutit hoida paadi liikvel - ei ole veel midagi kaunist, aga tasakene hakab meelde tulema, kuidas see tegelikult peaks käima. Tõsi - mõlemal korral Mihkli poolt etteantud tempotähis 24 jäi täitmata, aga hilisemalt seda tunnistades tõhus treener just sellele, et parem natuke aeglasem koordineeritum koostöö kui tempotõus ja ühistöö kaotus. Mina sain selle 12 minuti keskel pulsi kuskil 160 pöördeni, ja seal ta kõõluski, eriti langemata või tõusmata. Just paras, arvan nii.

Peonahkadest pole alles kuigi palju (sellest teemast ei saa vist üldse lahti enne selle laagri lõppu!). Üks lõbus vahepala sekka siitki - niinimetatud mahasõidul, mida tegime naispoolega vaheldumisi kahekaupa, nokkisin peapesast ühe eriti ripuva suurema nahalaraka küljest. Kuhu seda panna - heitsin kanalisse vette! Naiskad, kes parasjagu aerudega jahmerdasid, sumasid rõõmsalt minema, ja korraga - paadist meetrit 10 tagapoole - korralik kalajurakas rahmas minu poolt veele jäetud nahariba endale söögiks - pole asjata tal läinud see päev, kellelgi sai tükike kõhtu täiemaks! Hirm mõelda, kui peaksime paadiga üle pea käima - siis kohalikud piraajad roogiksid meid vist minutiga nii lagedaks, et vaid puujalg ja hulpiv trikoo oleksid leitavad hilisemalt.

Kokku siis 1h50min ja ca 12km.

Vaatame, mis pealelõuna näitab - paadil oleme suutnud nii mõnedki kinnitused lahti sõita, seega tuleb tegeleda asjade ülevaatamisega, ennem kui uuesti veele läheme.

Õhtud on siin valusad. Kätele. Aerude plotile tassimine nõuab juba eneseületust, aga need tuleb veel hiljem kasutuselegi võtta. Ikka samade kätega - teisi meil lihtsalt pole.

Sõjaplaaniks siis 50 tõmbe kaupa, alguses meespaar pööramata labaga, siis naiskad, siis mehed pööratuga, siis sama naiskad ja lõpuks neljakesi. Niimoodi see käima peakski. Täna.

Aga raske on, tõeliselt raske. Hommikune 2x12 on niimoodi jalgades, et lõpuni oma vahetust pingutada (vaid 50 järjestikust tõmmet, ei midagi enamat) on tõsine ettevõtmine. Ja kui veel käed tundetuks muutuma kipuvad, siis saab igasugust kentsakust kogeda.

Aga teeme, ja teeme, ja teeme, ja teeme. Pole kerge kellelgi, seda on tunda nii loksuvast koostööst, kui ka paadi vaid hooti liikumisest. Kokku suudame kannatada 6 korda soovitud rada läbi, siis võtame suuna silda. Eks seegi näita midagi, et esimest korda sellel veel ei taha sildumine mitte õnnestuda - kuhugi on arusaamatu rutt, ja kõige tipuks katkeb tüüri tross. Õnneks just ploti servas, aga ühendusklambrist ta välja vupsatab. Eks homme tule hommikul paat tervikuna üle vaadata, samuti tüür.

1h10min ja ca 8km

Õhtul analüüsime veel Mihkli arvutajas tänaseid ülesvõtteid, lisan ühe näite koostööst ja selle tekitamisest kirjaga ühes. Olukord on suurepärane, kuid mitte lootusetu, kui parafraseerida Savoy Balli tegelasi.

12.aprill 2012 - neljapäev.  Esimene päikesevaba hommik, öösel lausa vihmagi tulnud - mürina järgi arvasin algul oletada, et keegi toimetab mingit paadikäru teise kohta, aga kauasel kestmisel need kõhklused kadusid. Hommik seevastu oli Eestimaiselt karge ja puhas.

Tulenevalt töövahendite - käte - olukorrast, võttis treener Mihkel vastu otsuse, et tänas treeningu sisu selgub jooksvalt töö käigus. Eks paistab, kaua me kestame. Eks siis paista, mis aerude pööramisest saab.

Paat vette, aerud sisse ja minek. On eelmistest selgelt kargem hommik - jätan isegi särgi trikoole alla, ja õieti teen - täpselt parasjagu jääb kerele jääksoojust. Alustame kahekaupa, pööramata ja pööratud labadega. Esialgu polegi teab mis hull - kannatab kannatada küll.

Siis annab treener korralduse, et sõidame neljakesi kanali ühes suunas 20 minutit järjest, sellise rahuliku pika tõmbega, ilma superjõudu tõmbesse panemata. Hakkamegi vaikselt liikuma. Esimesed 5 minutit pole väga vigu - erilist loksu pole, koostöö on hindele 4 (5-palli süsteemis), isegi mõnetine hoog sigineb paadi liikumisse. Keeruliseks läheb minul kuskil 9-ndal minutil - kuna peonahk annab järjest enam tunda, hakkan aeru hoidma peopesa asemel sõrmedega. Sellest tekib suhteliselt kiiresti käsivarre vale asend, see omakorda viib tähelepanu alt randmetöö - viimane jääb pingesse, ja kogunenud pinge tõuseb tasahilju krambiks. Seega suutsin osaleda 12 minutit, ja ei pulkagi enam neljakesi minekust!. Käsi üle paadiserva vette, minutit jahutust annab võimaluse taas aerudele asuda. Proovime uuesti, aga hellasid peopesi ei peida aeru eest kuhugi - kannatamise aeg järjest lüheneb.

Kanali stardikohas pöörame paadil otsa kodusadama poole tagasi, ennem seda aga väike vahepala kohaliku linnuriigi esindajatega. Nimelt on noor emapart oma 7-8 poega viinud veele eluga tutvust tegema. Ja nagu ikka, sattume meiegi oma liiklusvahendiga samasse ruuminurka, samuti treemer Mihkel kaatriga, kes küll jõua hõigata meile hoiatuse, ja aerude fataalse jõu eest suudame noore linnupere päästa, kuid üks kohkunud poegadest eraldub parvest, ning satub Mihkli katamaraani aluste vahele - õnneks läheb kõik hästi ja pisipoeg läbib tunneli tervena. Pardiema hüüete peale leiab ta ka teised pereliikmed, ja siis teevad kambas kiiresti vehkat kalda poole. Samaseid intsindente lindudega on hiljem kahel korral veelgi, kuigi nii vahetusse kontakti me faunaga rohkem ei satu.

Tagasitee läbime veelkordselt neljakesi - kannatamiste lõputu rada. Kui oleme tulnud ca 2km, otsustab treener, et nii edasi ei saa. Jätkame kahekaupa pööramata labadega sõitu. 30 tõmmet rahulikult, 10 tõmmet hoo pealt maksimaalse tõmbetugevusega, sagedust muutmata, ja 10 tõmmet rahustuseks maha. Niiviisi sikutame trenni lõpuni, käies kanali tagumises otsas korda kaks.

Trenni lõpus kaotan osaliselt enesevalitsemise, kui naispaaris maksimaalsete tõmmete algus pole mitte üheaegne, ja paraku leidub paatkonna noorimal naispoolel sada põhjendust, miks tema valitud meetod on ainuvõimalik ja paadi käitumisele polevatki vahet, millal ta parasjagu need 10 maksimaalset tõmmet tegevat. Ilmsesti on väsimus teinud oma töö, ja spordi aluseks olev lihtne põhimõte - kõigepealt tuleb suuta olla üle iseendast -  jääb seekord alistamata. Isegi see ei tee rõõmu, et see ei üldistu ainult minu kohta. Aga teisalt on see märgiks, et pingutatakse. Pingutatakse tõsiselt ja alla anda pole plaaniski.

Kokku veel 1h45min ja distantsiks ca 10 km

Hommikul selgub, et nädalavahetusel on samal kanalil rahvusvaheline veemoto võistlus, mis haarab enda kasutusse kogu kanali sirgema lõigu. Sellest tulenevalt teeme omadesse plaanidesse muudatuse - reedene puhkepäev lükkub laupäevaseks, ja homme hommikul ootamas veidi varajasem veetreening, kui senine rutiin - et pääseda enne motopaate kuivale tagasi. Täna aga enam veele ei lähe - kätele armu ja taastumist.


Siin ka video  http://youtu.be/PG-tff_VKx4