Sõudjad Sevilla laagris. Volume 6

Alar Õige arvab, et ka selliseid päevi peab olema, paraku ...

18.aprill 2012, kolmapäev

Minu halvima, ebaõnnestunuma treeningu kirjeldus...

10.00-ks hiivame end paadi manu, treener otsustab, et vaja paigaldada kõrred - need on nn. eesmärgilised vahendid, mille puutumise korral ettesõidul peaks sõudja saama lisainfot oma tõmbepikkuse kohta.

Tänase treeningu ülesandeks saab olema 3x4min maksimaalsel sagedusel maksimaalse tempoga sõudmist - juba see plaan tekitab väsinud kehas võdinaid.

Alustame paarikaupa tõmbamisi - siin jõuan mina oma kõrrekeseni igakordselt ja vaeva nägemata. Nii pööratud kui ka pööramata labadega. Teeme veel harjutused läbi ka laia haardega - sealgi tundub asi olevat veel kontrolli alla. 

Edasi läheme neljakesi. See on mõnevõrra imeline, et mida suurem on väsimus trenni alguses, seda rohkem ma üritan täispikkusega täisjõuga kesta - täiesti loogika vastane, nii ei saa ju kesta asi, seda enam et kiire sõit on alles ees ootamas. Aga aju ei sekku vist enam mõtlemisse, igatahes suurt tahtmist ma enam alla suruda ei suuda.

Sumame sõudekanali võistlusdistantsi otsapoole, kui treener üritab midagi hoo pealt kõigile teada anda. Mina olen just viis tõmmet ennem seda saanud Leena aerult kolm järjestikust kühvlitäit vett täiega vastu pead, ja ma tõesti ei kuule treeneri poolt lausutavat. Küll aga näen, et Mihkel räägib ja räägib. Panen paadi seisma, et kuulata - see tekitab aga teeneris suurematsorti pahameelt, et korraldusi tuleb täita hoo pealt antuna ja omaksvõetuna. No kuidas seda küll teha, kui vesi kõrvus lainetab, aga argumentatsioon hetkel ei tööta. Käsk ise oli lihtne - hoo pealt 5-e tõmbega sagedus üles, ja siis 20 täispikkuses täisjõus tõmmet ning 5-ga rahulikult maha.

Öeldud, tehtud. Paneme paadi liikuma, kerime korralduse peale hoo üles, ja töötame, töötame 20 korda järjest. See hetk polegi veel väga vigu - aerud ei lohisegi mööda vett, ehk pardad ei kuku maha, pingiga sõit pole raiumine, päris rahulik, aeruga ulatatakse ilusti ette, ja tõmbesse läheb jaksu tahagi. No enam vähem. Libistame end rahulikult üle 0-joone, ja pöörame paadi ringi.

Esimene 4 minutit on tulemas. Veame 10 tõmbega paadi käima, siis kerime hoo ja tempo üles ning lahti see 4 minutit lähebki. Esimene polegi kõige hullem, asjad on peaaegu kontrolli all. Teine minut  - hakkan saama vett nii vasakult (Leena) kui paremalt (Rea), aer muutub peos libedaks, sellest kinnihoidmine võtab suure osa tähelepanust, aga veel jõuan pingiga ette, ilma kiirustamata, ilma hilinemiseta. Ka jõudu suudan aerule rakendada, aga järjest enam hakkan aeru veest välja võttes seda vees pöörama, ning sellega oma parrast maha tooma. Mõneks hetkeks saan tõmbelõpu ilusaks, ja paadi paremini tasakaalu, aga seda mitte kauaks.

Maadlen endaga terve kolmanda minuti - õnneks ei ole veel konnani asi jõudnud. Aga ega vist see hetk kaugel ka pole. Neljanda minuti lõpp tuleb, tuleb ja kohati tundub, et jääbki tulema - igatahes kohale ta mitte jõuda ei taha. Paat laperdab üha enam, järjest rohkem olen raskustes pikkustpidi pingiga sõidul, aga veel ei jäta jonni - kui peab, siis peab ju!

Läbi saab ka neljas minut - kellegi konnaga, aga ega meist keegi saa aru, kellel. Viskan kella pulsimõõtjale - 185. Hingamine aga rahuneb õnneks seekord kiiresti, seega poleks nagu kõige hullem olnud.  Mihkel üritab miskit seletada, aga mitte ei saa vett kõrvast kätte. Pool tarkusest läheb kaduma.

Võtame 4 minutit vahele rahulikult, aga oh imet - ühistöö mitte ei taha tekkida! Isegi rahulikul minekul puudub paadil tasakaal, ega saada tõmbelõppusid kokku.

Siis kamandab Mihkel meid uuesti 5-ga üles ja läheb teine satsakas 4 minutit. Nii nagu sõidukiiruseni jõuame, ei saa ma aeru veest kätte - kiiresti kogun end ja tõmbelõppu rõhutades taastan mingigi tasakaalu, aga märg aer ei anna peos asu - pööramiseks, ja ka tagasipööramiseks tuleb erakordset vaeva näha. Koheselt tekib tõmbe rõhustamisega probleeme, see omakorda teeb tegelikult mitte täispika tõmbe veelgi lühemaks - äsjapandud kõrreni kohe mitte ei küüni.

Vaevade rada saab poole peale, kui tekivad nii ühes kui teises pardas konnad, aga lõpliku seiskumiseni veel ei lähe. Saame veelkord kiiruse üles, neljas minut algab. Proovin endas leida veel koordinatsiooni ja jõudu, aga rabedast rabedam see täna on - kui saan tõmbepikkuse enam-vähem õigeks, jään aeru veest väjavõtmisega hiljaks, kui veest väljavõtmisega hilinene, siis paat minu pardas maas, ja Reakene suures hädas aeru vete pööramisega ja nii edasi. Jääb vast paarkümmend sekundit viimasest minutist, kui tuleb kollektiivne paatiseiskav konn.

Hingeldame pisut, seame suled uuesti sirgu ja liigume rahulikult edasi. Aga paraku rahulik on ainus positiivne saavutus - koostöö hoidmine on vaevalisest vaevalisem. Kuidagimoodi saame puhkamiseks antud 4 minutiga mäele.

Sellest sutsakast viimane nelik - kruvime hoo üles, sagedusega lubati endale seekord armu anda - see jääb sinna 26 juurde. Proovime mõistlikult jõudu rakendades tõmbepikkused samaseks saada, aga väga lootusetu. Lisaks pöördekäele muutuvad ka jalad seekord väga kangeks, rahulolu pakkuvat pole mitte midagist. Kohe mitte ei jõua enam ette sõidetud, ei valeks ajaks, ammugi siis õigeaegselt. Segadust on paraku ka minuväliselt, aga see mitte ei lohuta.

Kuskilt justkui kostuks, et pool on tehtud, aga kindel selles pole. Kuskilt leian jõu endas tõmmet kontrollida, paadi kaldumine rahunebki kümnekonnaks tõmbeks, aga esimene tõsiselt jõuga tehtud tõmme, ja see vähenegi lahustub olematusse. Kuskilt võtab võimust selline rahulolematus, et see kangestab keha täiesti.

Viimast võttes, keset neljandat minuti, ei saa kaks tõmmet järjest aeru veest kätte - pööran liig vara, ja sellega saab see kuulsusetu meresõit läbi. Mihkel on sama lootusetu kui meiegi.

Lonks vett, aerikäepide nii kuivaks kui märja tunke sisse pühitud saab, ja proovime edasi minna paarikaupa. Niiviisi on peaaegu, aga mitte hea. Kuigi märgatavalt parem, kui neljakesi. 

Teinud harjutused läbi, annab Mihkel uue pähkli - pööramise käega ainult aerust hoides tuleb teha kõik liikumised - aer vete, läbi vee, veest välja pööramine, etteviimine, pööramine ja uuesti vette asetamine. Muidugi langeb sagedus, aga saaks elemendid järjest rittagi!. Esimesed 10 tõmmet kulub just järjestuse loomisele, järgmised 25 tulevad nii ja naa välja, siis hakkab käsi järjepanu puisemaks muutuma, kuniks enam mitte veest välja ei saa ja vees pööramine toob kaasa teadupärast nii aeru kui parda uppumise.

Anname ülesande tüdrukutele pureda. Ausalt öeldes tuleb neil märgatavalt loomulikumalt, pingevabamalt välja. Veelkordselt peame meespoolega selle harjutuse läbima - algus on parem, keskpaik lausa rahuldava serva peal, aga lõpp on sama saatusega kui eelmisel ringil.

Läheme silda - olnud veel  1h45min ja sellist rahulolematust ja õnnetust täis kui ei kunagi varem vee peal. Nagu tõesti ei suudaks ega oskaks. Mõtlemise koht. Kuigi põhjus on  teada - senini kogunenud väsimus lõi just nii ja just nüüd välja. Aga kergem sellest ei hakka.

Õhtul vaatame, mis siit veel tulemas võiks olla.

Õhtune, tehnika teening.

Alustame tavapäraselt - pööramata ja pööratud aerud paarikaupa. Mihkel jõuab kaatriga meile lõpuks ähkides järele, vaatame, mis siit lubama hakkab.

Ja juhtuma hakkab järgmist - tehnika alguse juurde. Pööramata labad, ainult käed, ja neljakesi. Mis saaks olla lihtsam, kui võimalikult väheste elementidega sõudmine. Aga tegelikus nii ilus pole - mitte ei saa tõmbelõppusid klappima, seega vajub üks ja teine parras maha, kuna keegi ei saa aeru veest välja. Proovin küll heaga, küll halvaga, s.t. tõmbet kõrgemale tõstes, saaks justkui korral-paaril aeru veest välja vajutada, samakiirelt kaob tasakaal, ja leiame end taas vaevades. Mihkel annab nõu, et ainult ja ainult koos - seda me tegelikult ka teame. Ainus küsimus on, et kuidas?

Proovime uuesti - on tiba parem, mitte küll kvaliteedihüpe, ag parem siiski. Saame oma 50 tõmmet kambas rahmeldatud.

Jätkuks tuleb, nagu arvata võis - pööramata aerud neljakesi ja käed-keha tõmmates. Kuna tõmbepikkus suureneb, siis sellevõrra tasandub ka rütmis olemine. Kuigi paat kaldub päris korralikult, saame siiski päris pikalt koos tehtud. Ja ei peagi salamisi aeru pöörama, et veest välja saaks. Tõmme tuleb lihsalt mõlemas pardas võrselt kõrgelt ja võrdselt lõpetades sooritada. Nii lihtne see ongi! Korraga sattuvad mõlemad vasaku parda aerud vette kapitaalselt takerduma - ja selline konn, mida kogu poolteise aasta jooksul pole me suutnud korraldada. Mihkel vaatab ärevalt kaatrist pealt, et kuhupoole see paat siis lõpuks kaldub - aga läheb õnneks ja meie esimene ümberminek jääb olemata!

Edasi lisame ¼ pinki eelnevatel alustel - neljakesi ja pööramata labad. Seegi annab helgemat pilti, võimalik, et alguses olnud rabedus õhutas ka kere kangeks ja hirmule. Igatahes siit ja edasi on õhtune trenn valdavalt positivne - koostöö on keskmisest parem, mingeid hirmsaid apsakaid ei teki. Lõpuks laseb Mihkel meid minna nn. tavasõudmisele, andes (minu meelest) käsu teha 15 tõmmet sillast edasi, ja siis tulla plotti. Erinevalt minust kuulsid kõik teised, et tõmbeid peaks olema 50 - ilmsesti pole vesi hommikust saati veel päriselt kõrvust lahkunud, sest õhtuses trennis jäime küll napilt, aga kindlalt kuivaks.

Kokku siis 1h20min ja ca 9km.

Selline sai siis kehva algusega päeva keskpärane lõpp olema - igatahes parem keskpärane lõpp, kui sant algus. Vastupidi oleks olnud selgelt halvem.