Sevilla sõudelaagrist annab teada Alar Õige, Volume 9

22.aprill 2012, pühapäev

Eilsel puhkepäeval külastasime Euroopa üht kolmest suurimast kirikust, Sevilla Katedraali, kuhu on maetud Ameerika avastaja Cristofer Clumbuse säilmed. Käisime ka 1929.aasta Maailmanäituseks ehitatud Hispaania Väljakul (EXPO oli veel 1992.aastal Sevillas) ja lõpuks külastasin mina Kuldmajakat - merenduse olulist muuseumi. Algusaegadel kõik laevad, mis tulid üle Atlandi, pidid läbima Sevillat ja deklareerima Hispaaniale oma toodud varandused.

Aga nüüd pühapäeva juurde.

Hommik  vee peal koosnes kahest eraldi osast - harjutused kahekaupa, siis edasi juba neljakesi vaid käed, siis käed-keha. Täna juhtusid need juba peaaegu välja tulema, sealhulgas neljakesi. Kuigi ruumi arenguks on küll ja veel.

Edasi treeningu põhiosa - neljapäeval, paadi purunemisest pooleli jäänud 4-minutilised lõigud. Esimene neist tuleb oodatavalt sissejuhatuslik - alguses olnud suhteliselt hea rütm ja koostööd juhatav tõmbelõpp laguneb kuskil kolmanda minuti teises pooles. Kuigi suudame leida uuesti ühise tõmbelõpu - ja see kinnitab, et õige kontsentreerituse korral suudame küll. Tegelikult suudame paremini, vähemalt on olnud selliseid sooritusi.

Mihkel kamandab meid kiiresti uuesti aerude taha, kuigi minul on täna eneseleidmisega tõsiseid raskusi - väga tahaks taastumiseks aega, aga käsk on käsk.

Läheme rahulikult vahepealsed 4 minutit, sis kamandab Mihkel meid hoo pealt uuesti hoog üles võtta, ja lähebki lahti teine 4-minut.

Esimene minut on paljulubav - tõmbed suhteliselt pikad, parasjagu jõulised, väga hästi rõhutatud lõpuga. Ka teine minut pole pahasti - Mihkel küll kamandab ühistööle, sellest on abi. Kuigi mitte lõputult - kolmandaks minutiks ilmsesti eessõudjale selgasõitmisest väheneb tempo 32-lt 27-ni, mis omakorda loksumist süvendab, parandamata aga ühist tõmmet. Viimase minuti lõpp on kannatuste rada, ja päris lõpu eel sattub sekka olema kapitaalne konn - Reakene ei saagi aeru veest kätte, ja sinna raugeb ka paadi hoog. Mihkli käest saame põhjusega poolelijätu eest sarjata, ja ega midagi vabanduseks polegi öelda.

Kanali otsas pöörame paadi ringi, andmata puhkuseks aega, ja läheme pausiga sõidul, lausa kahe pausiga sõiduga  4 vaheminutit. Kahest pausist esimese teeme vahetult peale aeru väljavõttu, teise põlvede juures ettesirutatult lõdvestunult, ja siis ettesõit ja järgmine tõmme. Ennem silda, teeme paadile ringi peale ja kanali lõpu suunas läheb veelkordne 4-minut. Sellest korrast pole paraku helget midagi pajatada - nii raske, kui ei kunagi varem, nii vähe koostööd, kui ei kunagi ennem. Tempo kõigub väga suurtes vahemikes, vaid paari tõmbe jooksul on nii langemisi 32-lt 26-le kui ka samas järgnevat tõusu tagasi 30-ni. Kahjuks ei ilu, vaid valu. Pardad tõusevad ja langevad, ühist tõmmet  saab vaid hädapärasel määral. Mihkel nõuab pühendumist, ta on täiesti õieti tabanud peamise  põhjuse - ilmsesti kõrvaltki on märgatavad neli erinevat ettesõitu - lausa hüppamist. Samuti on tõsiseid raskusi ühise tõmbepikkuse, aga ka tõmbelõpu leidmisega. Väga vaevaliselt leiavad need minutid oma lõpu.

Kanali lõpuni jõudmata pöörame ringi, ja liigume taaskord vaheharjutustega edasi. Kõiki vaevab rahulolematus tegelikkusega, aga hääd nõu ei ole. Palun korraks sildumisluba, sest olen lisaks tegevustele tõeliselt häiritud end vaevavast kehavedelikest - põhjuse, ja väga isikliku leian alles peale treeningut.

Niikaua,  kui mina keha kergendan, jagab Mihkel paadisistuvale kolmikule heatahtlikult nõu. Saame otsad lahti, ja kohe teemegi järgmise lõigu.

Kas on olnud abi puhkuseks võetud 10-minutist, Mihki nõuannetest, endasse vaatamisest - tont seda teab. Aga miski on abikäe ulatanud - seekordne 4 minutit on kõigist seniolnuist lühim, veavabaim, eeskujulikuma koostööga. Peaaegu selline, nagu peaks ja suudame!

Keerame taas paadi ringi, ja sikutame pausiga, vahel ka kahe pausiga koostööd - esimene mulje on selline, nagu just eelnevat polekski kunagi olnud. Ei suuda enam tähelepanu hoida ka vähesel sõidul, paraku keegi ei suuda.

Paat ringi, ja järgmine lõik - alates esimesest tõmbest tõeline viletsus. Ei mingit koostööd, ei pole abiks ka see, et Ahtiga rõhutame valju väljahingamisega tõmbelõppe - mida ei tule, seda ei tule. Kahjuks ei ole ainult nii, et aeg on valel pool peldiku-ust kõigile teadaolevalt lõpmatult pikem kui potipääle sattunul - see on täpselt samuti ka mitte koostöötavas paadis. Minu elu kõige pikemad 4 minutit...

Võtame suuna silda, ja teeme õhtuni väikese vahe. Senise laagri parim ilm ei saanud meie poolt parimat kasutust - hinges on natuke kahju, aga proovime õhtupoole paremini. See polegi nii raske, sest enam kehvemini pole võimalik. 2h5min ja 19km

Õhtune tegevus keskendus valdavalt tehnika lihvimisele. Niivõrd kuivõrd me selleks täna suutelised oleme.

Peale kahekesi harjutuste läbitegemist võtame käsile neljakesi kahe pausiga sõidu. Esimene paus peale aeru väljavõttu, siis põlve juures ja alles siis ettesõit ning uude tõmbesse minek.

Kordame seda ca 1,5km, ja täitsa tuleb kohati. Tõmmetesse pandav jõud on küll vägagi kõikuv, aga eessõudjale selgasõitmist peaaegu et polegi - suhteliselt üle keskmise ühistööga liigub paat. Läheme üle pausita sõidule, proovides hommikusi vigu vältida ning senini kokkusõidetud joont parandada.

Meile vastusõitnud jõetramm tekitab tubli lainetuse, ja kuivaks ei jää meist paadis keegi. Õnneks on ilm tublisti soe, ja iseennast oleme kuhugimaani jubi niigi märjaks teinud. Aga kerge lohutus kaasnes sellega küll.

Stardijoonel pöörame paadi ringi ja jätkame pausiga sõitu.


Teist kilomeetrit alustame ühiselt ja ilma pausita, aga päris kiiresti läheb suhteliselt inetuks - ühised tõmbelõpud on kuhugi kadunud, tõmbepikkused vahelduvad nii sõudjati, aga lisaks veel ka parrastes. Nii kipubki paat tuiama kanali servast serva.

Palun korraks peatada paat, et ennast korrastada ja kohendada. Lonks vett, ja läheme uuesti. Ja peale pisikest pausi on kõik nagu uuesti sündinud ja teisiti - paat on tasakaalus, liikumine olemas, koostöö oluliselt parem, jõud tõmmetes - justkui päris. Tõsi, seda kõike jätkub umbesti 700m, siis laguneb ühistöö vanale tasemele.

Korraks sildume, ning teener teeb midagi seletamata vahetuse - Ahti pistetakse number 3 peale ning Leena 1  peale paati viimaseks. Ilmsesti selleks, et saada aru, kas ühist tõmbamist on niimoodi võimalik paremini korraldada. Kuna 1 peal on ka paadi rool, mis Leenale on täiesti vastuvõetamatu tegevus lisaks sõudmisliigutusele, siis ega see paat juhtud pole mitte. Aga kui natukene võtta sõna tõmmete kohalt, siis vähemalt sellel lühikesel minekul oli etteruttamisest tulenevat pingisõitu märgatavalt vähem. Aga need katsetused jäävad ilmsesti meie Tallinnas roolijaga toimuvate treeningute sisse - siinsel kanalil on liiklus veel nii tihe, et meie seiklemine poleks mõistetav mitte kellelegi, sealhulgas meile endile. 1h10min ja 8km

23.aprill 2012, esmaspäev

Hommik tabab mind tõsiseima tahtmisega teha sporti, heas mõttes sporti.

Treener Mihkel jagab oma sõjaplaani eelolevaks kaheks viimaseks treeningpäevaks, täpsemalt muidugi eesootava veetreeningu kohta.

Teeme lisaks tehnilisele treeningule ka kimbukese lõiguteeningut, ja kui meil asjad klapivad, siis veel midagi - ühesõnaga - selline plaan, et jooksvalt vaatame mis ja kuidas.

Läheme veele kahekesi tõmmates, ja kui Mihkel meile järgi jõuab, siis alustame kahekesi, ja käed/keha tõmmetega. Mihkli utsitamisel tõstame järjepanu tempot, jõudes isegi 48 tõmbeni minutis. Naiskadki teevad läbi sama. Edasi jätkame juba neljakesi, ja proovime kõigest hingest läbi koostöö hoida paadi tasakaalus ja liikumas. Tempo tõstes see sujubki, ka vägagi kõrgel tempol meie jaoks, aga üllatuseks ei mõista mina lugeda eessõudjalt tempo langemist, täpsemini mulle tundub see olevalt jätkuvalt liiga kiire. Kui ka Ahti minu seljatagant avaldab arvamust, et võiksime rahulikumaks võtta, siis saame paatkonnaga treenerilt sugeda, et ainult üks dikteerib tempot, ja see on eessõudja - meie kapten ja käsuandja. Muidugi on Mihklil õigus - just nii ja ainult nii see ongi.

Edasi teeme  ¼ pingiga neljakesi - taaskord ajab Mihkel tempo maruliseks, aga täna koostöö säilib ja ei ole vaevaline, õnneks mitte üldse pole vaevaline.

Edasi läheme hoo pealt harilikule, täispika pingiga sõudmisele. Peale 60 tõmmet teeme väiksema lõigu pausiga sõitu, edasi juba uuesti tavatõmbega. Siin kamandab Mihkel kõige pealt hoo üles, lisades, et kui tema ütleb, siis teeme korralikus tempos 20 superkorralikku tõmmet. Nii veamegi Rea vahval, väga rütmilisel tõmbetõusul tempo üles - ja siis läheb lahti. Kaatrist mängib Mihkel valjuhäälset roolimeest, ja tema lugemisel anname aga takka. Lõpuni jõudes tahaks Mihkel kohe üle minna rahulikule tõmbele, aga pean tunnistama, et vedasin ise ennast liigselt kangeks, ja palun alandlikult luba väiksemale pausikesele.  Mihkel pole sellega sugugi päri, ja napi poolminuti järel liigutame end edasi.

Kahe pausiga vahesõit, edasi juba pausita tõmme, ja taas kamandab meie treener meid tempot tõstma. Rea veabki tempo üles, siis kamandab Mihkel meid veelgi tempot lisama, ja jätkuks 30 täiega tõmmet. Seekord suudan palju paremini enda tegevust koordineerida, isegi roolimehe arvates kulgeb asi seekord õieti, ja õieti lõpuni välja. Kuigi taas tahaks treener, et jätkaksime rahulikus tempos koheselt, seiskame korraks paadi, lonks vett, ja alles siis edasi.

Ilmsesti omavolilisest pausist tulenevalt annab Mihkel meile rahulikult edasiminekuks mõnevõrra vähem aega. Uus korraldus võtta tempo üles, ja taaskord peale Rea kiiremaid liigutusi kannustab Mihkel veelgi tempot lisama - nüüd paneme juba 36 tõmbega minutis. Mihkel möirgab, et 40 tema lugemisel, ja alustabki mõned tõmbed hiljem loendamist. Esimesed 20 lendab lihtsalt, järgmised 10 pole veel vägagi viga, viimased 10 tunduvad juba konkreetselt rasked - õnneks ei vea koostöö väga alt, ja lõpule saab seegi kord. Mihkli hääl juba käriseb, isegi läbi hingeldamise on selle kähedus tajutav. Sikutame end edasi, läheme rahustuseks terve kilomeetri veel linna vahele. Siis ots ringi, ja tagasiteele. Mihkel annab hetke rahunemiseks, peab epistlit, laseb meil lonksukese vett juua, harutan mina omad rependama hakanud teibid sõrmedelt maha, ja läheme edasi.

Kuskil kilomeetri järgselt annab Mihkel uue käsulaua tõsta tempo üles, ja siis veelgi rohkem üles - nüüd ootab meid ees 50 täisteravat tõmmet. Ripume kõik aerudel, saame korraga tõmbed lõpetatud, vaatamata 39-sele tempole on pingiga ettesõit suhteliselt lõdvestunud ja rahulik, keegi ei kiirusta ette, ja järgmine tõmme. Mihkel alustab lugemist, ja niiviisi lähemegi päris vahva hooga. Märkamatult on Mihkel jõudnud teise 20 keskpaika, kannustab meid endiselt koostööle ja alustab viimast topelt-kümmet. Imelisel kombel jõuame hoida tempot ja tõmmet, ka koostööd, ning isegi suudame tõmbesse lisada rammu. Paati kannab seekord miski imeline jõud, isegi roolimees kõrvalkaatrist on sunnitud omast ahtakesest mootorist viimast vedama, et meitega sammu pidada. Vägisi teeme peatuse, kiire lonks vett ja õpetussõnu, ning edasi - ei ole asu meile!

Väga lühike tundub see vahe järgmise lõiguni, tõesti väga lühike. Aga käsk on vanem kui meie - kui tempo üles, siis üles. Läheme! Rea võtab mõnusalt 35-ni, Mihkel kamandab veelgi 5 kõrgemaks, ja siis läheb lahti - 60 kaupa. Esimesed 20 on endiselt hea. Kesk teist 20-t tekib korraks mingi segadus, aga suudame selle kiiresti taastada, ja hoog ei kahanegi. Viimane 20 täistõmmet on üks suur kannatamine, aga sugugi mitte halvimal kujul jõuame lõpuni. Kuigi olles aus, tuleb tunnistada, et Mihkel luges ka tõmbeid niiviisi, et kangesti oleks tahtnud vaielda, mitmes siis täpselt meil tõmbamisel on. Ehk Mihkel tõmbas meid vaikselt haneks. Aga kuna see tegelikult toetas meie ülesannet - hoida tähelepanu tööliigutusel kuni lõpuni - siis parem nii kui ei kuidagi.

Senini oleme saanud hakkama keskmiselt paremini kui eelmisel päeva. Vaatame, mida siis edasi. Veel üks lõik ja 70? Aga ei - edasi tuleb jätkuks meile siin veel proovimata element - starditõmbed.

Paneme paadi seisma, ja Mihkli poolt esitatud küsimusele tuleb vastuseks kuus kuni kaheksa erinevat varianti võimalikest starditõmmetest. Loomulikult on need rohkem või vähem ekslikud, niisiis aitab Mihkel meelde tuletada, kuidas päriselt asjad peaksid käima.

Esimene starditõmme on maksimaalsest eesasendist jõuline, kuid kehast lõpuni tõmbamata tõmme - selleks et teiseks tõmbeks ainult käed/keha kiiresti ette jõuda. Kolmas tõmme on ¼ pingigakiire järeltõmme, edasi  ½ pingipikkusega tõmme, siis ¾ pingipikkust ja kuues tõmme oleks esimene täispingiga tõmme. Nende kuue tõmbega jõudakse sagedustmööda temponi kuskil 36-39.

Selle järgselt tõmmatakse stardist 14 tõmmet lisaks, parimal ühistööl juba esimeset tõmbest, ja peale 20 tõmmet minnakse üle nn.  distantsitempole.

Alustame veekatsetustega.

Esimesel korral ei suuda me tõmbeid kuidagist üheaegselt ei alustada, ei lõpetada. Paat kui Võidu Väljaku tuvi laperdamas, saame kuidagist paadile hoo napilt sisse.

Mihkel lisab vahepeal täpsustuseks, et tõmbesagedus on üha kiirenev, aga koos kiirenev. Võtame uuesti proovida. Seekordsel proovil tekib kordamööda mõlemas pardas raskusi aerude vettepanekuga - kuigi suudame oluliselt paremini Rea eessõudmist lugeda ja rütmi pidada. Ikka see üleliigne tahe ja tohutu jõurakendamine keerab asja untsu!

Kolmandal korral õnnestub palju paremini - kõigil kuuel tõmbel saame aerud vee taha, peaaegu ühiselt ka tõmbe tehtud ja aeru veest võetud. Paat reageerib sellele juba üle keskmise liikumisega.

Edasi paneb Mihkel meid keskenduma esimesele kolmele tõmbele - korda viis teeme vaid neid. Tasapisi hakkab meelde tulema aasta-tagune oskus, ja järjest paremini saame hakkama.

Proovime uuesti 6 esimest tõmmet - nüüd juba nagu päriselt, ja lisaks rütmile ka jõudu lisades. Viimane neljas katsetus on selline, et Mihkel filosofeerib, et rohkem enam ei tohi proovida - liiga hästi tulevat juba välja. Elu olla näidanud, et kui hea on kätte saadud, siis meile rohkemat ei tohi usaldada, rikume ära.

Korda kolm teeme veel ka sedasi, et lisaks 6 starditõmbele Mihkli lugemisel ka 14 jätkuks järele, ja saabki Mihkli hüpotees kinnituse - esimesel korral täitsa hukas, teisel katsetusel peaaegu hukas, ja kolmandal, peale otsa pööramist silla poole, enam vähem, aga mitte väga hea. Läheme koos tõmmates rahulikult silda.

Oli peaaegu et hea treening - 1h30min ja 12km

Niisiis - õhtune jõusaal, kõikide sõudjate armastus ja hirm. Eriti, kui tegu on veel ajapeale ringharjutustega.

Tänane rutiin siis järgmine:

30 minutit jalgratast (13km)

5 harjutust (minu kaaludega kirjeldatud)

Kaldpingil kõhulihased

Sirgete jalgadega kangi tõsted 2x10kg

Sõudjate tõmbeharjutus (kõhuli kõrgel pingil) 2x5kg (raske kang sattus olema)

Jalgade surumine 2x30kg

Tõmme isteasendis 2x20kg

Niimoodi 3 ringi - 1 minut tööd ja teine puhkust

3 ringi järgselt 4 minutit puhkust

Ja uus ring, kus juures viimasel ringil pidi suutma teha vähemalt 2 võrra enam tõmbeid/surumisi, kui eelnevatel

Ja 10 minutit jalgratast lõpetuseks (4km)

Rahulolu andis see, et viimasel ringil suutsin senist sagedust (korduste arv) suurendada harjutuseti 4-10 korda.

Nüüd asjad pessu ja sööma - söögiisu on tulnud tagasi, seegi hea märk!