London valmistub Paraolümpiamängudeks

Londoni paraolümpiamängudeks (edaspidi POM) valmistuvad riigid kogunesid delegatsioonijuhtide seminaril, mis peeti 6.-9.septembril Grange St Pauls´i hotellis (tegemist on ametliku hotelliga POM-i ajal) Londonis. Eestit esindasid Liisa Eller ja Triin Pollisinski.

Meenutuseks: Londoni kõrval olid kandidaatlinnadeks Pariis, New York, Moskva, ja ka Madriid. London on tahtnud tõestada (etteruttavalt võib öelda, et ka suutnud seda), et neile antud võimalus väärib küünlaid ja et mängud saavad olema esmaklassilised. Selle üks võimalus oli kutsuda kokku delegatsioonijuhid, et anda ülevaade tehtust ja selgitada tagamaid, mis veel ees ootab.

Maskott Mandeville

Seminari käigus käsitleti hulk teemasid ja küsiti asjakohaseid küsimusi nii akrediteerimise, registreerimise, transpordi, toitlustuse, majutuse jm kohta, mida Londoni POM-i korraldusmeeskond (edaspidi LOCOG) ja Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee (edaspidi IPC) pidasid kõige vajalikumaks. LOCOG-i juht Lord Sebastian Coe ja IPC president Sir Philip Craven kinnitasid oma avasõnavõttudes, et Londoni POM saab olema “best ever” (eesti k: kõigi aegade parim) ja selles ei ole küll pärast seminari põhjust kahelda.

Sir Craven märkis, et mängud tulevad justkui koju tagasi ja viitas POM-i tohutule arengule alates 1948.aasta Stoke Mandeville´i mängudest (Stoke Mandeville´i mängud korraldati Inglismaal seljavigastusega sõjameestele vahetult pärast II maailmasõja lõppu ja peetakse seetõttu POM-i eelkäijaks). Sir Craveni´i hinnangul saab Londoni POM olema ülemaailmne suursündmus mitte ainult osavõtvate maade ja suure hulga sportlaste pärast, vaid ka POM-i selle suure kajastatuse tõttu, mida plaanitakse täide viia. Tema sõnul on seejuures delegatsioonijuhtide ainus ülesanne tuua Londonisse maailma parimad sportlased.

Olümpiaküla plaan

Lisaks ettekannetele ja tutvustustele ning nõuannetele, mida jagati ja vahendati seminarisaalis said osavõtjad näha ja katsuda ning tunnetada mitmed spordirajatisi Stratfordis, Londoni idaosas, mis moodustavad koos Olümpia Pargi. Ehitustööd on veel täies hoos, kuid mitmed treening- ja võistlusbaasid on juba lõppjärgus, nt Olympic Stadium (eesti k: olümpia staadion), kergejõustikuareen, mis on ka ava- ja lõputseremoonia paigaks oli kaetud juba rohelise muruga, kuid rajakate oli veel paigaldamata. Staadion, mis on valmistatud kergemetallist ja on seetõttu 75% kergema konstruktsiooniga kui kõik eelnevad olümpia staadionid, võõrustab POM-i ajal 1100 sportlast, sh 740 meest ja 360 naist. Veekeskuse, kus võistlustules saab olema 600 sportlast, sh 350 meest ja 250 naist, basseinid olid täidetud juba veega, kuid tribüünidel toimetati istmete ehituse ja paigaldusega.

Kergejõustiku staadion

Lasketiir asub Greenwich´i pargi lähistel, kagu-Londonis, linnas sees, mis peaks kõigile laskjatele ja nende abistajatele kergendust pakkuma (enam pole vaja kulutada suurel hulgal aega transpordi peale). Samas peaks kindlust andma ka võistlusareen ise, The Royal Artillery Barraks, mis on aastast 1776 Briti militaarpiirkond Londonis, seega, pikk ajalugu annab turvatunde ja mahutab POM-i ajal 140 sportlast, sh 100 meest ja 40 naist ning suure hulga pealtvaatajaid.

POM-i ajal majutatakse võistluskülla umbes 7000 sportlast, treenerit ja muud delegatsioonide liiget 150-st erinevast riigist (OM-i ajal on see arv 17 000). Majututakse nii kõrgetes korrusmajakorterites kui nn linnalikes 3-korruselistes ridaelamutes. Teeninduspinnad ja tugiteenused on koondatud küla erinevatesse punktidesse, et need oleks ligi ja kättesaadavad kõigile võistkondade liikmetele.  Oma kompaktsuses on võistlusküla silmapaistev, sest kunagi varem pole suvemängudel olnud nii käe-jala juures kõigile söökla, transpordikeskus, treeningbaasid jm, samas on majade vahel ruumi ja palju rohelist, mis seda tiheliolekut peaks vähendama.  Olümpia pargi ja võistlusküla vahelt jookseb läbi River Lea (eesti k: Lea jõgi), mis peaks olema tinglikuks piiriks sportlaste ja pealtvaatajate vahel, samas looma looduliku õhkkonna linnaelu keskel. Transport on korraldatud suurepäraselt kõigile osapooltele ja see on Londoni suurusega linnas ülioluline, nt kesklinnast  saab Stratfordi metrooga vaid 7 minutiga.

Üks tuba olümpiakülas

Paraolümpiamängude kell

8.septembril korraldati Londoni südames, Traffalgari väljakul Rahvusvaheline Paraolümpiapäev, kus kohalikele tutvustati erinevaid POM-alasid ning esitleti Briti edukamaid POM-lootusi, mis oli suurepäraseks avalöögiks 9.septembril alanud POM pääsemete müügile.

Seminari jooksul oli kõigi riikide delegatsioonidel nn üks-ühele nõupidamised ja kohtumised LOCOG-i esindajatega, et saada vastastikku selgust, millises faasis on ettevalmistustööd ja millised punktid vajavad selle järgi jäänud aasta jooksul erilist tähelepanu. Lepiti kokku edasine koostöö ja mängureeglid, nagu iga mängu puhul, teadagi, on ülioluline ning saadi kinnitust, et korraldusmeeskond annab endast parima, et POM õnnestuks ja sportlased saaks anda endast parima.

Seminari lõppedes oli kohtumine Eesti suursaadiku Aino Lepik von Wirén´iga, lisaks konsul Signe Matteuse ja pressidiplomaadi Kadri-Kai Kaunisaarega. Nii proua suursaadik kui kogu saatkonna personal ootab huviga POM- i  ja eestlaste etteasteid ning on valmis abistama ja tegema igakülgset koostööd, et Eesti delegatsiooni viibimine Suurbritannias oleks võimalikult muretu ja edukas.

Meie kasutasime pärast seminari ametlikku lõppu lisavõimalust, et tutvuda võistlusküladega ja võistlusbaasidega, mis asuvad väljaspool Londonit. Välja pakuti 3 paralleelringkäiku: sõudmine, purjetamine ja ratsutamine – väljavalituks osutus lootusrikkalt sõudmine, st Eaton Dorney, ülikoolilinnak, mis asub Londonist 25 miili kaugusel lääne suunas. 2200 meetri pikkune sõudekanal jättis väga hea mulje, millest POM-i raames kasutatakse vaid poolt pikkusest. Võistlusareen on mängudeks tegelikult valmis, on ju kogemustepagas suur, sh 2006.aasta sõudmise MM-i korraldamise kogemus, kuid olemasolevat plaanitakse veel kohendada, just mõeldes POM-ile. Kuigi, sõudmine on enim adapteerunud spordiala, kus terved ja puudega sõudjad võtavad tiitlivõistlustel mõõtu ühel ja samal võistlusel (viimane MM Bledis andis hea kogemuse ka meie parasõudjatele). Eaton saab olema suurepärane võistlusareen, kus kõik on sportlastele (kokku 96 sõudjat) ja nende abistajatele käepärane ja seda suurema ajakuluta, sest sõudjate võistlusküla asub vaid 20-minutilise bussisõidu kaugusel ülikoolilinnakus, kus kõik on parasõudjatele eluks vajalik valmis ja läbi testitud.

Olümpiaujula

Olümpia sõudekanal Eaton Dorney`s

Londoni POM toimub 29.08-9.09.2012, seega 11 võistluspäeva jooksul võisteldakse 20 spordialal, 19 spordibaasis ja välja jagatakse 503 medalikomplekti. 

Triin Pollisinski

Liisa Eller

Paatsalu Maraton 2011 - värsked muljed

Tagasi!  Tagasi kaldal...
Ilmateade oli segane - algul lubas nädalalõpuks ilusat ilma, reede õhtul aga käis jutt, et tuleb ka vihma.
No tuligi - natuke tibutas varahommikul Paatsalu poole sõites ja kui Kerstiga proovisõitu tegime - no paat oli vaja ju oma käe järgi ära sättida - siis saime ka sahmaka kaela. Aga polnud hullu, saime ikkagi laine ära proovida ning selle ka selgeks, et kahekesi paadis ikka kindlam kui kolmekesi. Nimelt trügis proovisõidule ka meie "manager" Kaisa kaasa. Võistlussõidul jätsime ta ikkagi kaldale...
Startijaid oli tänavu vähem kui eelnevatel aastatel - no eks paljud lõid põnnama...  Meri ikkagi...
 Meie vanad merekarud aga ei kartnud ei ussi-, ei püssirohtu...  Nagu laulusalm ütleb "... ja kes armastab merd, ei see merd iial jätta ei saa..."
No istusime paati, lükati meid kaldast lahti ja adjöö! Seilasime stardipaika, kahe punase poi vahele. Raske oli kohta hoida, sest paremalt tuli ikka kõva küljetuul. See tuul oli meile segajaks kogu tänase sõidu - mina ei saa aru, kes selle tuulepahareti paremkaldal kotist välja lasi?
Nii kui sadama akvatooriumist välja saime, nii ta meid räsima hakkas. Laine oli küll madal, aga selline õel - tuli eest, siis viskas küljelt ja see tuul! Otse näkku! Siis veel vesi ka näkku ja vähemalt mina olin esimese kümne minutiga märg!
Kahe saare vahelt läbi jõudes tõstis ka lainet - aerutasime edasi rütmiliselt, isegi rutiini kiskus. Ja mida edasi mööda Oosääre äärt avamere poole, seda kõrgemaks läks laine - ja ka tuul ei andnud mitte järele!

Osa paate keeras tagasi - laine läks ju järjest suuremaks. Meie hirmu ei tundnud, aga tegemist oli kõvasti. Ootasime meeleheitlikult, kas juba ei paista kollane poi, mis märgib poolt distantsi ja mille ümbert ringi sõites saaks asuda koduteele! Ja näe - turvameeste seljataga see poi peitunud oligi! Kõvas küljetuules keerasime kähku ringi ning esialgne taganttuul oli kergenduseks - käed said puhkust! Aerutame ju meie Kerstiga ainult käte jõul, selga ja kerelihaseid kasutada ei saa (sandid sellised!).
Tagasisõites oli aga jälle teised probleemid - nüüd tüli laine tagant, vasaku külje pealt, ja selja taha ju ei näe, mis sealt tuleb! Tuli aga kõrge laine, üks teise järel ja nii me siis olime - kord kõrgel laineharjal, nii et Kerstil oli tunne, nagu seisaks merel püsti! Ja siis jälle kadus pind jalge alt - vajusime lainetevahelisse sügavikku. Ning ikka ja jälle tuli pöörata nina vastu lainet või alla lainet, see aga tähendas sik-sakki sõitu. Me ei tahtnud ümber minna ja nii me siis siksakitades randa tagasi sõudsime. Elusalt ja tervelt, kuigi kaltsmärjalt! Aga mis siis - järjekordne meresõit, meie jaoks see tavapärane 6 km, sai võetud! Hurraa!
Nii me nüüd siin kaldal mõnuleme - kõht täis, kuivad riided seljas, mõnus seltskond ümber ja pillimees laulmas merest ja ikka merest... Aitäh, Kaspar, Roland ja kogu Paikuse Aerutamisklubi, aitäh, lahke Paatsalu Puhkekeskuse  rahvas. Mõnus üritus!

Ei saa mitte märkimata jätta invasõudjaid, kes osalesid - meie Kerstiga kahepaadil, Janek Koltsov Pärnust ühepaadil ja Taivo Vainu Suure-Jaanist koos sõber Andrusega - me kõik lõpetasime edukalt toreda sõidu!

Väike päevik Bledi sõudmise MM-ilt. Autor Alar Õige

Bled, Sloveenia, 26.august 2011

Õues 35 kraadi sooja, minimaalne tuul. Super ilmaolud sõudmiseks, maaliline loodus - kirikuga saar mägede vahele uppunud järve keskel, võrratud tingimused sõudespordile ja mis tähtsaim - asendamatud kaaslased Rea, Leena ja Ahti. Samuti ka Mihkel Klementsov Junior, meie roolimees.

Eile ja täna panime kokku oma (tegelikult kogu Eesti sõudekoondise) uusima paadi - sellekevadise Filippi, mis enne meid teinud kolm võistlust. Leidsime ka omad kodust kaua teelolnud aerud, ja saimegi esimese vahetu kogemuse järvel - 60 minutit rahulikus tempos. Eeltoodud oludes rahulik tähendas tõmbesagedusel 20 tõmmet minutis pulssi keskmisena kuskil 175 juures - kui ilm järgi ei anna, saab see olema tõsine katsumus põhjamaa hingedele.

Aga saadud kogemus oli vahva - järve sinine vesi, uus paat - superkiire! Lausa hirm , kui me paaditooja eeldusi ei täida ning tullakse ja öeldakse, et ei mõista - andke tagasi.

Aga seda juba ei juhtu - jonni meis on!

Järgmise olustikukirjelduseni imekaunist Bledist,
Alar Õige
-------------------------------------


Heihopsti Sloveeniast, imekaunist Bled'ist, 31.august 2011

Eesti invasõudmise esimene rahvusvaheline võistlus on loonud selguse senitehtule - kriitikute arvamistest sõltumata annab kahe sõidu järel tulemus - C-finaal laupäeval - aimu kahest asjaolust.

Esiteks - võrrelduna teistega, kes on veel olnud samas koosseisus lähes kolm kuni kuus aastat on meie vähene ajaline kogemus võimaldanud seda, et me oleme täna distantsil ca 1/8 aeglasemad (ca 30sekundit parimatest). Seda on nii palju kui ka mitte lootusetult palju korraga - neljane üksikaeruline paat liigub ainult koostöö ja jõudude jagamise kogemuse varal. Mõlemad aga saavad tekkida ainult pika-ajalise treening- ja võistlusprotsessi käigus.

Teisalt oleme saanud selle kahe rahvusvahelise stardiga, eriti aga järjestikuse teise võistluspäeva stardiga teada sama palju kui senise treeningtalve ning -suvega kokku. Kuidas ennast stardiks ette valmistada, kuidas startida, kuidas minna üle distantsitempole, kuidas ennast jagada 1. ja 2. poole vahel, kuidas ja millal alustada lõpuspurti, kuidas meeskonda koostöös hoida ja kuidas innustada, kuidas olla üle kõrvalrajal olevatest samal joonel olevatest konkurentidest, kuidas nende rünnakuid vastu pidada ning lüüa - kõik need olid seni vastuseta küsimused, mis nüüd ja edaspidi treeningprotsessis peavad saama uusi lahendeid.

Meie esimese stardi aeg - 3.57,2 oli ladusa koostöö juures hea, kuid teise stardi karm pingutus (mis lõhkus ka koostöö kahjuks) tõi kaasa tagasilöögi ajas - 3.59,5. Iseenesest ei ole vahe suur, aga näiteks sellest, et koostöö on tahtmisest ning jõust olulisem, on see kindlasti. Hetkel on meite keredes tõenäoliselt suutlikkus jõuda ajani 3.45 - seda vaid parima koostöö ning endastandmise korral.
Just seda me laupäeval, kell 17.00 starti andma lähemegi ...

Alar
----------------------------------------
Ahhoi, Eesti.  3.september 2011

Eesti Parasõudmise esimene rahvusvaheline võistlus Bled 2011 lõppes C-finaalis ja sedakord 3.kohaga seal. Kokkuvõttes tähendab see maailmas 15.kohta. Loomulikult on põhjust küsida - kas see ongi meie lagi? Aus vastus on täna järgmine - aeg 3.52,89 oli meie kolmest stardist parim. Me tegime siinsetes super oludes arengu tervikuna iga stardiga - lõpptulemusena kärpisime omi aegu kokkuvõtvalt 5 sekundit. Tõsi, A/B finaali tasemeni on minna veel 10 sekundit - aga treeningprotsess, mis kokku on selles koosseisus kestnud 2,5 kuud, paraku ei võimaldanud enamat. Küll aga andis see indu, sättimaks sihte ja atra tulevikuks - ei ole ajas kaugel kvalifikatsiooniregatt kevadel. Sinna peame saama need täna veel ülearused sekundid kaotada - see ei ole ilmvõimatu, lihtsalt head tahtmist ja südi järjekindlust vajab see plaan.
Lisaks - tulge aga järgmised huvilised ja tahtjad, ning tehke järele ja kindlasti paremini.
Alar Õige
Bled, Sloveenia, Sõudmise MM 2011