Tagasi! Tagasi kaldal...
Ilmateade oli segane - algul lubas nädalalõpuks ilusat ilma, reede õhtul aga käis jutt, et tuleb ka vihma.
No tuligi - natuke tibutas varahommikul Paatsalu poole sõites ja kui Kerstiga proovisõitu tegime - no paat oli vaja ju oma käe järgi ära sättida - siis saime ka sahmaka kaela. Aga polnud hullu, saime ikkagi laine ära proovida ning selle ka selgeks, et kahekesi paadis ikka kindlam kui kolmekesi. Nimelt trügis proovisõidule ka meie "manager" Kaisa kaasa. Võistlussõidul jätsime ta ikkagi kaldale...
Startijaid oli tänavu vähem kui eelnevatel aastatel - no eks paljud lõid põnnama... Meri ikkagi...
Meie vanad merekarud aga ei kartnud ei ussi-, ei püssirohtu... Nagu laulusalm ütleb "... ja kes armastab merd, ei see merd iial jätta ei saa..."
No istusime paati, lükati meid kaldast lahti ja adjöö! Seilasime stardipaika, kahe punase poi vahele. Raske oli kohta hoida, sest paremalt tuli ikka kõva küljetuul. See tuul oli meile segajaks kogu tänase sõidu - mina ei saa aru, kes selle tuulepahareti paremkaldal kotist välja lasi?
Nii kui sadama akvatooriumist välja saime, nii ta meid räsima hakkas. Laine oli küll madal, aga selline õel - tuli eest, siis viskas küljelt ja see tuul! Otse näkku! Siis veel vesi ka näkku ja vähemalt mina olin esimese kümne minutiga märg!
Kahe saare vahelt läbi jõudes tõstis ka lainet - aerutasime edasi rütmiliselt, isegi rutiini kiskus. Ja mida edasi mööda Oosääre äärt avamere poole, seda kõrgemaks läks laine - ja ka tuul ei andnud mitte järele!
Osa paate keeras tagasi - laine läks ju järjest suuremaks. Meie hirmu ei tundnud, aga tegemist oli kõvasti. Ootasime meeleheitlikult, kas juba ei paista kollane poi, mis märgib poolt distantsi ja mille ümbert ringi sõites saaks asuda koduteele! Ja näe - turvameeste seljataga see poi peitunud oligi! Kõvas küljetuules keerasime kähku ringi ning esialgne taganttuul oli kergenduseks - käed said puhkust! Aerutame ju meie Kerstiga ainult käte jõul, selga ja kerelihaseid kasutada ei saa (sandid sellised!).
Tagasisõites oli aga jälle teised probleemid - nüüd tüli laine tagant, vasaku külje pealt, ja selja taha ju ei näe, mis sealt tuleb! Tuli aga kõrge laine, üks teise järel ja nii me siis olime - kord kõrgel laineharjal, nii et Kerstil oli tunne, nagu seisaks merel püsti! Ja siis jälle kadus pind jalge alt - vajusime lainetevahelisse sügavikku. Ning ikka ja jälle tuli pöörata nina vastu lainet või alla lainet, see aga tähendas sik-sakki sõitu. Me ei tahtnud ümber minna ja nii me siis siksakitades randa tagasi sõudsime. Elusalt ja tervelt, kuigi kaltsmärjalt! Aga mis siis - järjekordne meresõit, meie jaoks see tavapärane 6 km, sai võetud! Hurraa!
Nii me nüüd siin kaldal mõnuleme - kõht täis, kuivad riided seljas, mõnus seltskond ümber ja pillimees laulmas merest ja ikka merest... Aitäh, Kaspar, Roland ja kogu Paikuse Aerutamisklubi, aitäh, lahke Paatsalu Puhkekeskuse rahvas. Mõnus üritus!
Ei saa mitte märkimata jätta invasõudjaid, kes osalesid - meie Kerstiga kahepaadil, Janek Koltsov Pärnust ühepaadil ja Taivo Vainu Suure-Jaanist koos sõber Andrusega - me kõik lõpetasime edukalt toreda sõidu!
Ilmateade oli segane - algul lubas nädalalõpuks ilusat ilma, reede õhtul aga käis jutt, et tuleb ka vihma.
No tuligi - natuke tibutas varahommikul Paatsalu poole sõites ja kui Kerstiga proovisõitu tegime - no paat oli vaja ju oma käe järgi ära sättida - siis saime ka sahmaka kaela. Aga polnud hullu, saime ikkagi laine ära proovida ning selle ka selgeks, et kahekesi paadis ikka kindlam kui kolmekesi. Nimelt trügis proovisõidule ka meie "manager" Kaisa kaasa. Võistlussõidul jätsime ta ikkagi kaldale...
Startijaid oli tänavu vähem kui eelnevatel aastatel - no eks paljud lõid põnnama... Meri ikkagi...
Meie vanad merekarud aga ei kartnud ei ussi-, ei püssirohtu... Nagu laulusalm ütleb "... ja kes armastab merd, ei see merd iial jätta ei saa..."
No istusime paati, lükati meid kaldast lahti ja adjöö! Seilasime stardipaika, kahe punase poi vahele. Raske oli kohta hoida, sest paremalt tuli ikka kõva küljetuul. See tuul oli meile segajaks kogu tänase sõidu - mina ei saa aru, kes selle tuulepahareti paremkaldal kotist välja lasi?
Nii kui sadama akvatooriumist välja saime, nii ta meid räsima hakkas. Laine oli küll madal, aga selline õel - tuli eest, siis viskas küljelt ja see tuul! Otse näkku! Siis veel vesi ka näkku ja vähemalt mina olin esimese kümne minutiga märg!
Kahe saare vahelt läbi jõudes tõstis ka lainet - aerutasime edasi rütmiliselt, isegi rutiini kiskus. Ja mida edasi mööda Oosääre äärt avamere poole, seda kõrgemaks läks laine - ja ka tuul ei andnud mitte järele!
Osa paate keeras tagasi - laine läks ju järjest suuremaks. Meie hirmu ei tundnud, aga tegemist oli kõvasti. Ootasime meeleheitlikult, kas juba ei paista kollane poi, mis märgib poolt distantsi ja mille ümbert ringi sõites saaks asuda koduteele! Ja näe - turvameeste seljataga see poi peitunud oligi! Kõvas küljetuules keerasime kähku ringi ning esialgne taganttuul oli kergenduseks - käed said puhkust! Aerutame ju meie Kerstiga ainult käte jõul, selga ja kerelihaseid kasutada ei saa (sandid sellised!).
Tagasisõites oli aga jälle teised probleemid - nüüd tüli laine tagant, vasaku külje pealt, ja selja taha ju ei näe, mis sealt tuleb! Tuli aga kõrge laine, üks teise järel ja nii me siis olime - kord kõrgel laineharjal, nii et Kerstil oli tunne, nagu seisaks merel püsti! Ja siis jälle kadus pind jalge alt - vajusime lainetevahelisse sügavikku. Ning ikka ja jälle tuli pöörata nina vastu lainet või alla lainet, see aga tähendas sik-sakki sõitu. Me ei tahtnud ümber minna ja nii me siis siksakitades randa tagasi sõudsime. Elusalt ja tervelt, kuigi kaltsmärjalt! Aga mis siis - järjekordne meresõit, meie jaoks see tavapärane 6 km, sai võetud! Hurraa!
Nii me nüüd siin kaldal mõnuleme - kõht täis, kuivad riided seljas, mõnus seltskond ümber ja pillimees laulmas merest ja ikka merest... Aitäh, Kaspar, Roland ja kogu Paikuse Aerutamisklubi, aitäh, lahke Paatsalu Puhkekeskuse rahvas. Mõnus üritus!
Ei saa mitte märkimata jätta invasõudjaid, kes osalesid - meie Kerstiga kahepaadil, Janek Koltsov Pärnust ühepaadil ja Taivo Vainu Suure-Jaanist koos sõber Andrusega - me kõik lõpetasime edukalt toreda sõidu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar