ETON II MK etapp

Hääd paraspordisõbrad
Allpool  tänased tulemused Inglismaalt, Etonilt, Maailmakarika II etapilt

Tõnise esimene Start rahvusvahelisies konkurentsis andis tulemuseks 5.51,54. See andis 2.koha antud stardis, kus võitjaks osutus Tom Aggart - paljukordne parim parasõudja Ühend KUningriikidest

Seega - täheldage kõik üles - Eesti rekord ja hooaja parim ASM1x klassis kuulub nüüdsest Tõnisele

Oodates järgmisi tulemusi, neist esimene saab olema saab olema teada juba täna pealelõunal, stardiajaga 16.08
Lohutussõidus tuli tulemusega 5.57,22 tunnistada küll Venemaa ning Saksamaa II rivistuse paatkondade  edu, aga samal päeval ainult kätega tõmmata sammasse tulemusse oleks olnud ehk liiaks

Igatahes, homme, laupäeval stardiga kell 9.20 kohaliku aega stardib Tõnis A-finaalis rajalt 1, vastas kaks Inglise ja Vene ning üks Ungari paatkond (Tõnis 1-l veel)

Soovides parimat nii Tõnisele, kui temaga kaasas olevatele Urmas Heinale ja Tõnise kaasale

Alar Õige

Laupäev, 22.juuni 2013, Eton, Inglismaa

Meie Tõnis Vihmand lõpetas tänase A-finaali 5.da kohaga (aeg 6.24,13), jäädes võitnud Tom Aggart'ile alla 1min5sek . Tervikuna, selle spordiala harrastajana, tuleb tunnistada Tõnise tulemust mitte ainult positiivseks, vaid esimese korra kohta kordaläinuks. Vaevalt et Tõnis küll sellega lepib - temaga kohtumised on vähemasti mulle jätnud mulje, et antud asjast kord kinnihaaranuna teab ta täpselt,et pikale teele minnakse lühikeste sammudega. Tublile spordimehele jõudu ja jaksu edaspidiseks. Edukat kojujõudmist!

Alar Õige

Lootuse regatt Klaipedas, 02.juunil 2013

2.juunikuu päeval toimus Klaipedas, Leedus sõudmisregatt kohaliku, just avatud heategevusliku vähihaigla toetuseks. Ürituse korraldajaks on munk Franciskus, kes on pannud terve ürituste sarjale aluse - Lootuse nime on kandmas maikuus toimunud Lootuse jooks, antud nädalavahetusel linna läbival kanalil korraldatud Lootuse aer, ees on ootamas Lootuse ujumine ning suve lõpul Lootuse tennis. Kõikidel nimetatud üritustel on peakohtuniku rolli täitmas püha isa ise, samuti on kaasatud heategevusse nii pealtvaatajad kui ka kutsutud sponsorid. Seekordsel üritusel tutvustati lisas osalenud tavasõudjatele ka parasõudmist nii Leedu avalikkusele kui ka puuetega inimestele endile.

Kokku osales 7 erinevat parapaatkonda - nii rahvusvaheliselt klassiftseeritavates koossesudes kui lihtsalt koostatud ernevate puuetega sõudmishuvilistest.

Nii startsid esimesena Eesti LTAMix4+ paatkond koossesus sel korral eessõudjana Rea Kukk, edasi Alar Õige, Siim Sarapuu (keda korraldaad omale suupärasemaks vormisid Siim Sarapov'ina maha kuulutades:)), Ahti Tomp ning roolis oli Randel Peerna. Antud seltskonnas oli see Siim Sarapuule ning Randel Peernale esimene rahvusvaheline start parasõudmises veel. Algselt oli distantsina välja kuulutatud 250meetrit, mis stardihommkuks oli pikenenud 500meetrini. See ol mõnevõrra ootamatu muudatus, ja seda kahest asjaolust tulenevalt - esiteks oli kanali laiuses napp 20 meetrit, mis võiks olla paras kahele paadile kõrvuti minna (aga finisist tuli sama teed mpd tulla ka tagasi silduma!),ning teiseks osalesid Eesti sõudjad nii esimesena startvas paatkonnas kui ka viimasena veele minevas paadis. Aga sellest juba hetk hiljem.

Igatahes saime oma Empahceri, mis tehasest väljunud ennem Moskva Olümpiamänge ja mille eelmisel õhtul komplekteerisime nn. tavalisse aeruasetusse (parem-vasak-parem-vasak), sätitud meile tundmatul veel peale kiiret soojendust stardijoonele. Manööverdasime end napilt mööda juba stardiliinile ootavatest Vene Föderatsiooni Kaliningradi nelikust - ja läkski lahti. Kuna meil oli oluline jõu ülekaal vasakus pardas, siis vaene roolimees Randel - ta oli ikka püsti raskustes paadile eesmärgi kohase suuna hoidmisel. Poolele maale jõudes olime väga halvas asendis, ja hoogu paadile ei suutnud kuidagi anda. Aga kokkulepitud korraldusega - Kolm tugevat, mis tähendas parema parda eriti jõulisi tõmbeid, ning seda mitu korda korrates, saime endid uuesti enam-vähem tagasi liinile. Tavasõudjate stardijoonel, mis asus 250-ndal meetril, saime lõpuks koostöö toimima, ja kordamööda Ahtiga tõmbeid rõhutades (nii aerude kui ka häälega rõhutades) saime lõpuni. Igatahes oli seda niipalju piisavalt, et Vene sõudjad meie ajani ei jõudnud (tõsi, meie aeg on korraldajatel senini avalikustamata). Seega - Tallinn-Pärnu ühistiimile esikoht. Tagantjärgi tark olles oleks selle seltskonna jaoks olnud edukam nn. Itaalia asetusega paadi komplekteermine, mis lahtiseletatuna tähendaks aeruasetust vasak-parem-parem-vasak, ning meie eessõudja üleviimine vasakusse pardasse - nii oleksime parrastes olnud tõmbejõud
saanud märgatavalt võrdsemateks, ning seekaudu ka distantsi kiiremini läbituks saanud. Aga jäägu see siis juba tulevasteks aastateks üle sõita - kogemused terahaaval ju kogutakse.

Põnevam osa alles nüüd aga hakkas - pidime ju jõudma 18minuti jooksul tagasi silda, inimesed, aerud ja paadi veest välja ning meie endi jaoks järgmise, 2-se üksikaerulise vette ning omplekteerituks saama. Lisaks veel stardijoonele sõudma, kuhu oli ca 200m minna. Ootamist ja pusimist oli küllaga, sest nii mõnedki tavasõudjate 8-sed vallutasid sujuvalt silla. Lõpuks meil siiski õnnestus sild vallutada, ja abiks olnud Leedu noortega rändas meid teeninud 4-ne riiulisse ja 2-ne vette.

Kuna vahepeal olid startinud veel kaks Vene ASM1x paatkonda (lisaks Vene LTAMix4+ seltskonnale), samuti läksid ennem meid veel Läti kahed täispimedad, kelledest kahed mehed käinud ka Eestis Alfa ergomeetrivõidusõidul, mõlemad siis nn. ebareeglipärases LTAM2+, ehk siis roolijaga kahepaadil, siis tegime Ahtiga siva sõitu stardijoonele. Napilt jõudsime, 30 sekundit endi sättimiseks, ja leedu keelne MARŠŠ kõlades sumasime minema. Kõik oli meile kahele uus - tavapärase eessõudja Ahti istus minu selja taga ning sõltus minu tegemistest, lisaks selles koosseisus esimene veevõtt sellises olukorras (treeningutel ja teises järjestuses küll) ja millisel veel, kui kitsal rajal! Aga ette sai see sõit võetud, ja lõpuni tulime me samuti. Kuigi vahepeal kippusime kangesti vasakusse kaldasse kinni end sõitma, saime siingi sõidus distantsi keskelt õige hoo üles, ja viimased 100 tulime juba täie hooga. Kaliningradi treeneri sõnul olid mõnngad elemendid päris-sõudmisele vägagi sarnased. Seega - erinevatest kahestest paatidest olevat me siingi olnud kiireimad, pean mina oluliseks seda, et suutsime Ahtiga üksteist toetada ning ühises rütmis tööd tehes päris kena hoo meie jaoks üles võtta.

Igatahes saime antud regati lõpetuseks isa Francisuselt sõbralikule käepigistusele kutse osaleda ka järgmistel aastatel. Ja siiralt arvasime, et see kõik on seda vaeva - tulla uuesti - väärt ja ette võetav. Uuesti. Igatahes kulus tagasitee 8h autos üksteist toetavalt ja innustavalt, ning seega - Eesti Parasõudmine on jõudnud uude, paljulubavasse ajajärku - klubidevahelise koostöö ajastusse. Minu tänud pärnakatele ja tallinlastele, kes vaeva kanda võtsid

Alar Õige