esmaspäev, 4. juuli 2011

Sõudmine kui rütmidest kantud sünergia ja vastastikune arvestamine...

"On loomulik, et ansambli muusikud jagavad ühtset pulsitunnetust - selleta pole tõeliselt nauditav koosmäng võimalik". Ando Kiviberg, Viljandi Pärimusmuusika festivali pealik.


Tallinnas, Sõudebaasi tee 21 toimuvad neli korda nädalas sõudmise treeningud üksikaerulise neljase paadiga -  täitsa tavalise paadiga, kus on liugpink, neli aeru ja neli ebatavalist inimest. Just nii. Esmaspäev, kolmapäev ja reede kell 17-19:30 ning neljapäev 6:00-7:15. Tänu täielikult meile pühendunud treener Mihkel Klementsovi juhendamisele ja suurepärasele ideaalsele ilmale, mis on Jaanipäeva järel meil püsinud - kus ei ole tuult ega külmakraade - õnnestus meie paadil jagada ühtset pulsitunnet.  Tõmmates 29. juunil neljakesi korraga 1500m,  tähendab see, et koos tõmmates läbisime ühe Harku järve pikkuse kasutades veerandpingi pikkust. Mina isiklikult ei usuks, kui seda mulle jutustaks keegi teine. See on kirjeldamatu tunne, kui paat on tasakaalus ja sellel momendil, kui läbi vee tõmme on aerulabadega tehtud ja aerud on pööratud  paralleelselt veega, liuelda koos kehaga ettepoole valmistudes järgmiseks tõmbeks - see moment on sarnane linnu lendamisega ja sõnadesse seda panna ei saa - seda saab ainult kogeda.
Meil on praeguse seisuga 54 päeva esimese võistluseni (vt. www.bled2011.org) ja 28 planeeritud trennikorda. Meil on jõusaal ja Concept ergomeetrite saal, kus teeme harjutusi vee pealt tulles. Kindlasti kõige tähtsam on küsimus: kes on need teised meeskonnaliikmed? Meie meeskonnas on Rea Kukk, Jelena Pipper, Alar Õige ja Ahti Tomp.

Soovides põhjendada, miks need inimesed on minu arust erilised, kirjeldan ainult mõnda seika.
Talvel, kui lund oli üle põlve, tuli mul Väike-Õismäe peatusest jalgsi trenni  minna mööda puhastamata kogu kõnniteed, lumevallidest oli mul võimalik läbi astuda vaid neljakäpukil üle vallide ronides ning astudes vaid kellegi ees astutud jälgedesse. Tuul oli tugev  ja Harku järve rannaalast Sõudebaasi viiv tee oli peaaegu täis tuisatud, siiski õnnestus mul trenni jõuda omal jõul. See oli nagu loodusjõududega võitlemine - kui tõmbad jala lumevallist välja, jääb saabas sisse!

Sama teekond, kevade poole:  täis tuisanud jalgtee oli juba osaliselt sulanud ja väga libe - kinni ei ole kuskilt hoida, kuku või rooma edasi, osa jalgteest lumme uppunud. Olin kohale jõudnud ja jäin ootama oma meeskonnaliikmeid. Aga just sellel ajal Rea, kes on täispime ja liigub kodust väljas juhtkoeraga, sattus Harku järve peale, peaaegu järve keskele, kõndides õhtu pimeduses juba sulama hakkanud jää peal. Kahjuks Alar ei saanud just sel päeval trenni tulla ja minu telefon jäi riietuskappi. Rea helistades Alarile ja kurtis oma muret, et arvatavasti on ta teekonnaga trenni  eksinud ja on kuskil poole peal. Meie treeneri kiire tegutsemine tõi Rea õnnelikult kaldale. See toimus nii, et Alar helistas treenerile, kes läks autoga Harku randa, kust ta suundus edasi jälgsi Harku järve peale, otsides Harku järve avarustes Read koos koeraga. Temani jõudes pidi ta juhatama noort naist vaid sõnadega, sest jää oli õhuke ja ei oleks teda arvatavasti kandnud.
Tänud tuleb öelda Alarile, kes nüüd erilise hoolega viib meid kõiki oma transpordiga trenni ja toimetab trenni järel koju; Ahtile kes soovitab ja hoiab pilku peal, kuidas teha õigeid venitusharjutusi ja näitab ette jõusaali kangi tõstmist.

Meil on eriliselt hea meeskond ja mul on hea meel olla selle liige, loodan edaspidi kirja panna Teile ka teistest meie meeskonna liikmetest, kes on sama agarad ja täis trenni särtsu.

Tänud mu emale, kes hoiab mu last kodus, kuni ma trennis käin.

Sõudmiseni, Jelena.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar