Belgradi Maailmakarika I etapp ning LONDON 2012 Paraolümpiamängude kvalifikatsiooniregatt, 03.-06.mai 2012 - meie tõetund. VOL.2

Alar Õige raporteerib:

Neljapäev, 03.5.2012

Hommikul kell 8.00 bussiga kanali äärde ja esimese asjana aerude leidmine - need on Mihkli poolt eile jäetud kindlas kohas. Mihkli otsusel kasutame serblaste külalislahkust ja võtame kasutusele nende omad. Naiskad saavad siis roheliste käepidemetega (need on suhteliselt nahasõbratud!) ja meestele loovutatakse puitkäepidemetega (need võivad veega kattumise korral olla enneolematult libedad).

Vot sedasi me paadi siis veeskamegi - sättinud ennem tõmbepikkuse orientiirideks veel kõrredki püsti igaühele.

Roolija nuriseb, et teda on sunnitud liig madalale ja ta ei näe meie tagumiste tegijate toimetusi mitte kuidagi - siis aitab ainult seljatunne, mida paat endaga kaasa kannab.

Igatahes esimesed tõmbed on väga hea emotsiooniga - paadil on päris korralik liikumine, tänu sõudjatele muidugi, aga ka paadi enese füüsika on hästi väja kukkunud. Jalanõud on super - koot istub kindlalt omal kohal, aerukõrgused on parajad - nii tõusvas pardas kui ka langeva pardaga. Pikkust annab tulla nii ilusti ette kui ei kunagi varem, samuti ei tungi paadikorpus jalgadesse - seegi väga hea märk.

Teeme 2x4km otsad, selle sees paarikaupa minekud kui ka 4-kesi - käed/keha, ¼ pinki, ½ pinki ja täispingiga. Vahele veel ka mõned tempo üleskerimised ja 30 tõmbet lisaks. Viimane kord 2km otsa alustades teeme 3 korral läbi starditõmbed.

Esimesel korral püsib paat uskumatult tasakaalus, kõk saavad tõmbed samaaegselt vajalikus pikkuses tehtuks, ja 10 tõmbega liigub paat vahval hool. Oleme üllatunud. Teistkorda läbitehes ei muutu midagi (loe:halvemaks) - paat saab hoo ja me kerime selle tempotpidi 36-37 üles - siinne vesi annab sõita sellisega väga hästi. Ole ainult mees ja kesta lõpuni. Kolmandal korral sudime 10 starditõmmet ja 10 lisaks - siingi pole miskit ette heita. 

Kahe kanalipikkuse vahel jagab Mihkel, kes on jalgratta laenutanud, meile õpetusi, mida proovime ka ellu viia. Kuid nagu ikka - alati on miskit parandada, alati saab midagi veel paremini teha. Roolijat kuulevad kõik hästi, käsklused selged, liigume lõpujooneni - seal saame kaldalt korraldajate poolt juhiseid, kuidas plotile läheneda.

Vinname paadi veest välja, mul turgatab korraga pähe mõte, et talle tuleks nimigi anda - saagu temast Lady Speedy.

Läheme kaaluma - selgub tõsiasi, et meie neitsi on kaalult 80 grammi kergem kui peaks - eks see jäi nüüd Mihkli teemaks, kuidas paat kaalukõlbulikuks saada - lisaks oli roolija hommikuks minetanud oma miinimumkaalu, suutes osutit mõõtevahendil kergitada vaid 53 pügala jagu üle 0-i. Eks me siis lõuna ajal kuulutame ta nuumale.

Jätame Mihkli nüüd aerude värvimisega tegelema - ise hotelli puhkama, et olla õhtul kell 18.40 algavaks stardiks valmis. Paatkondi on 6, esimene läheb otse A-finaali, ja ega siit enamat tulegi - teised peavad järgmisel õhtul tegema uue stardi, et laupäeval siis samas olla kõik koos ja uuesti stardijoonel.

Õhtune start - meie esimene siinsel veel

Tegime ennast tublisti soojaks, saime tegelikult tehtud nii Mihkli poolt soovitud harjutused kui ka proovisime starti + 10 tõmmet. Iseenesest polnudki väga hull - kui esimesel katsetusel tekkis raskusi üleminekul distantsitempole (langetasime liiga kiiresti algse päris valju 42 alla 36-ni) ja ei suutnud parimat ühistõmmet tekitada, siis teine katsetus oli juba palju parem - paadile sai hoog üles keritud, ja selle hoidminegi polnud raskete killast. Kuskil taamal näitas juba välku ja stardiks tekkis selline tubli taganttuul. Taganttuul on aga vähesele kogemusele alati vastutöötav, sest ei anna mitte kohe tehtud vigu andeks.

Sätime end stardijoonele, ja oleme valmis. Kõlab stardikäsklus RED LIGHTS, siis ATTENTION ja GO - paneme minema. Tõsi, päris parima hetke magasime kergelt maha - näeme tõsist vaeva, et esimesed starditõmbed koos sooritada. Ja siis kõlab käsklus - STOP. Keegi on valestardi teinud. Valgevened arvavad päris valju häälega üle kanali, et need olla olnud eestlased, aga tõde saabub kiiresti - just BLR saab hoiatuseks kollase kaardi.

Hoovame end tagasi stardipukini, anname otsad ja seame end valmis ootele.

Uus start õnnestub, kuigi parimate killast pole meil seegi. Siiski väljume stardist üha kiirenevalt ja saame korraks 20 tõmbe järgselt tempo lausa 42-ni. Aga puudu on ühisest tõmbelõpust, ja selle leidmiseks kulub esimesed 250 meetrit.

Siis, ilmsesti esimese väsimuse pealt  saame äkitselt koostöö toimima - paat vastab sellele selgelt parema kiirusega. On tõmmet, lõpud on koos, on rütmi. Kaldal väntab jalgrattal ilmsesti Mihkel - midagi ta püüab meile hüüda, aga peale selle, et see vist on tema, ei küündi minuni vähemasti sisust midagi. Las ta olla ja rahuldada end sel teel. Meil on vaja siin aerude taga töös olla.

500meetri peal kamandab ennem esimest rasket punkti roolija Tea meid 10-le eriti tugevale tõmbele - võtame seda täie tõsidusega ja jätame Venemaa selgelt maha, ning läheneme isegi paadipikkuse jagu ees olevale Valgevenele.

Seda suhteliselt hästiklappivat sõitu jagub kuskil 750meetrini, ehk tiba pealegi - siis kukub vasak parras ootamatult alla, ja mõlemad sealsed aerud teevad ühe päris korraliku konna. Paat küll seisma ei jää, aga hoo üleskruvimine on vaevaline - näen vaid, et Vene on tagant lähemale liikumas. Õnneks saame Ahtiga uuesti Rea rütmi kätte, ja sumame finiši poole. Tea annab meile teada viimasest finišispurdist, proovimegi sellele endast maksimaalse anda, ja pressin hirmsasti jalgadega. Lõpuks kõlab finišiheli ka meile, jätame paadi liikvele. Oli tegelikult ikka kole raske täna küll - lisaks olen suutnud sellele teele jätta kahed suurepärased peonahad, aga nüüd on päeva jagu aega end tohterdada.

Esimesena lõpuni jõudnutest ei tea midagi - need on ilmsesti BRA ja RSA, ka ITA on ees olnud. Siis jägnevad BLR ja EST ning viimasena RUS. Aegadest paraku ülevaade puudub, minu tempomeetri järgi jäi meie aeg sinna napilt 4.00 raamesse - seda infot tuleb homseni oodata.

Aga sellega pole meie üllatused tänaseks veel lõppenud - äike, mis ennem taamal vilgatas, on tõstnud tuule korralikult pagisse. Seetõttu meid mahasõidule ei lastagi, vaid suunatakse kiiresti silduma. Uudiseks on plotini jõudes see, et meie paat kuulutatakse kaalumisele minevaks - ennem kui suudan enda jalad ära vahetada, tõstetakse paat, mille teadlikult võimalikuks kaalumiseks olen jalanõud vett täis pritsinud, tagurpidi, ja suur osa minu vaevaga paati kühveldatud veest sajab mulle tubli duššina krae vahele.

Kuna paat ei tule ega tule tagasi, sätitan ennast kaalumaja poole teele. Siin on sehkendamist kuhjaga - nii Mihklil kui ka Sõudeliidu peasekretäril Jaan Tultsil on fakt juba ilmselge - meie paadi kaalust on puudu täpselt 100g. Kuigi ennelõunal sai paadile 800g lisatud, on sellest paraku väheks jäänud.

Õnneks ei ole see fataalse lõpuga viga - meie kohaks siin sõidus saab olema viimane (kui kellelgi pole veel kergemat paati istumise all olnud) ja vastavalt kohale pole vahet, kas meile loositakse 1 või 6 rada järgmiseks sõiduks. Kuigi - veel mõned ajad tagasi oleks see tähendanud, et sõidud siin on sõidetud ja võib minna asju pakkima.

Muud tänaseks polegi - homme hommikul ja õhtul ootab meid ees trenn vee peal, sätime oma paadi kaalu ja läheme kontrollime teise enda rahustuseks veel ülegi, ja valmistume laupäevaks - siis juba finaalsõiduks, mida läheme tegema oma parima suutlikuse järgi. Päriselt.