Merelaager

 Nädalavahetusel, 29.06-1.07.2012, kui tippaerutajad valmistusid Pühajärve regatiks (Eesti KV 5 etapp 5000m) ja tippsõudjad Viljandi paadimehe võitluseks (1000 m) - mõlemad toimuvad 7 juulil 2012 korraldati EIL poolt traditsiooniline Paatsalu merelaager.  Tallinnas EIL sõudegrupist osaleti kahekesti Juhani Schleicher (pojaga) ja Jelena Pipper (perega).

 Puhkekeskus www.paatsalu.ee  pakus ligipääsetavat majutust koos kohandatud tualettruumiga  ja toitlustust kokku 30 inimesele. Kahe abitreeneri (Allar ja Janek) ja peatreeneri (Kaspar Kõiva) osavõtul  korraldati kahekohalistega meresüstadega õppesõitu merelahes osalejale personaalse juhendamisega.  Esmalt teostati veeohutuse instruktaaži koos väljaminevate ohutusvestide ja veepritsmetest kaitsva põllega ja aeru hoiu/tõmbe tehnikaga maal, seejärel individuaalselt kombineeriti paare ja aidati veesõidukisse sisse ja välja ronida.  Eelisjärjekorras olid invapered või vanad olijad, kes saabusid laagrisse paarilisega paadikoosseisud olid näiteks sellised: ema, isa, erivajadustega poeg (keskel)/  isa, erivajadustega poeg/ema, erivajadusega poeg/abitreener, erivajadustega esmane või taasüritaja/abitreener ratastoolikasutaja/ jne. Vajadusel veeohutust tagas peatreener mootorpaadis paatide kõrval. Seekord ei olnud võimalust komplekteerida selliseid paatkondi, kus oleks korraga mõlemaid erivajadustega aerukäsitlejaid, selle tingis  Pärnumaal valdav ilmaasjaolu, ehk saabumise päeval liga tuuline, teisel päeval liiga vihmane ja viimasel päeval liiga udune ilm. Taevasina näitas halli värvi kuni viimase päeva lõunani, kui õhutemperatuur tõusis kuni 25 °C kraadini ja päike lubas natuke päevitada. Meie Juhaniga kahjuks ei saanud oma plaani realiseerida, kuna mõlemad ei saanud oma liikumispuue tõttu meresüsta tüürimisega hakkama ja olime pidanud sõltuma kas abitreeneri käskudest või laagri teise osalejate abipersonaali vabast tahtest/nõusolekust meie mere mineku suhtes. Minu varuplaan ebaedu korral lubas kaasata oma isa, kes oli mul kaasas isikliku abistajana, aga kuna ta oli hõivatud ja vaimustatud kalapüügist ja ema valvas lapsi rannal siis tuli nautida ja jätkata tunde järgi mis oligi parim. Kahjuks parim selles laagris on ja ka seekord oli väljas ja tubased tegevused ei olnud ette planeeritud ja vaheldumisi piirdusid kaartide, male, kabe mängudega samuti sai kaasa elatud Gert Kanterile televiisori vahendusel nõupidamiste ruumis.

 Saabumise õhtul sai taastutvustatud seltskonnale boccia palle õuemurul, tehtud esimesed „kaste“ paadi katsetused vee peal abitreeneri osavõtul, otsitud metsmaasikate salakohti, vaadatud hilisõhtul peegelsiledat merd ja püütud lahest haugi.

  Järgneval varajasel lõunatunnil sai Juhaniga ja lastega jalutatud vihmast veel tilkuvas metsas ja söödetud sääski sel viisil GPS seadme abil läbitud sai ettevalmistatud rada, mis oli jõukohane ka ratastoolikasutajale, ning rajal sooritada jõukohaseid ülesandeid,  mis rippusid kas okste või puude küljes varjus,  trajektoor oli mõeldud läbimiseks kuni 45 minutiga ning puhkekeskuse vahetus läheduses. Seekord oli vaja ära tunda 6 kala (siig, koger (mis oli väga latika moodi), koha, luts, vimb, linask) värvipildi ja lühitutvustuse abil. Seejärel sai osalejate abiga, mina siis uuesti (kolmandat korda) merele ehk kajakiga sõitma laidudele, uurima üksildast saarmast, rannas jalutavaid lambaid, kes aplalt sõid kaldale uhutud mererohtu ja kõrkjaid ja lainetust ja oma aeru ja pritsmeid.  Õhtul oli suurest uudishimust põnev vaadata, kuidas need neiud kelle käed on harjunud tegema käsitööd või klõbistama arvutit, merest vabal ajal tegid, ja tegid, ja tegid ja tegid  ja tegid võimsa Raul Sassi juhendamisel puutööd ehk käsitööd, selle sõna otsesemas mõttes oma kätega (handicraft, pемесло́): pisikesi männipuidust puukingi, nuusutamiseks männilõhnalisi puupulki, kasetohust kõristit ja käevõrusid, prille või nugade hoidmiseks vutlarit …  Tõesti, keegi pole ju arvanud ega kaasa võtnud puutööriistu, nii et õhtuks tuli menüüsse panna keedetud riisJ

  Lõpupäeval, mis plaanipäraselt sai alustatud ülivara matkaga udus, ise pole näinud ja kaasa teinud, sest arvasin, et turvalisuse mõttes jääb äraL asjast huvitatule sihtrühmale paari paadi koosseisus.  Tulevasi loodushuvilisi aga oli varustatud juba tuttavate GPS seadmetega, pliiatsi ja abitreeneritega  ja hommikusöögijärgselt alustati mere-orienteerumine, kus hoides meeles sadama asukohta suhtelises tihedas uduses olluses tuli leida roostikus selle lahe linde ja neid ära arvata … ikka pildi ja paari lause järgi (tiir, merisk, kormoran, haigur). Eriti põnev minul  ja Juhanil oli see rada läbida ilma GPS ja pliiatsita, ainult pildimälu järgi, (muidugi abitreener aitas kuhugi maani sinna kanti lähedale aga aimu üldse polnud kus ja mis … ) proovides veel mitte komistada vees väljaulatavate kivide otsa, seigeldes pikas roostiku tunnelis ja saabudes kiiruga tagasi, sest järjekord huvilisi ootas kaldal paate, tundus, et olime kõige kiiremad, aga ühtegi õiget vastust see kiirus ei toonud.  Enne lõunasööki oli pakutud seltskonnale vibulaskmist, mis oli meeltmööda eriti lastele. 

  Kuna osa rahvast oli tulnud Tartust ja mõnda peret ootasid juba argitoimetused kaugel kodus, siis merelaagri lõpuõhtu väikest grilli koos päiksega  ja karget basseini vett said nautida 4 last ja kõige kangemad vandersellid . Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline!